Võhiklikkus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Võhiklus)

Proosa[muuda]

  • Ma tean, et praegusel märksa valgustatumal ajastul tundub mr. Pulleti võhiklikkus inimestele lausa uskumatu, aga mõelgu nad sellele, kui märkimisväärsed võivad soodsate tingimuste puhul olla andeka inimese saavutused. Mr. Pullet oli eriti andekas just võhikluse poolest.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", I raamat, 7. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 65


  • Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest veinist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on solvang. Vanadus on kõrvakiil. See kahjustab helget mõistust — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni polütehnikumi abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kottpimedusse ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi Lõunamere mullist. See on intellekti lämbumine. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. Impotentseks. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on kohitsetud. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)