Skorpion
Piibel
[muuda]- 12 Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?
- Luuka evangeelium, peatükk 11, salmid 11-12
Proosa
[muuda]- Siis ühel päeval leidsin ma müürilt paksukese skorpioniema, kes esimesel pilgul näis kandvat seljas helepruuni kasukat. Täpsem uurimine näitas, et kasukas koosnes tegelikult paljudest pisikestest skorpionipoegadest, kes olid klammerdunud ema selja külge. Ma sattusin sellest pesakonnast ülimasse vaimustusse ja otsustasin nad salaja koju ning üles oma magamistuppa toimetada, et neid seal pidades näha, kuidas beebid suureks kasvavad. Lõpmata ettevaatlikult juhtisin ma emaskorpioni koos pisiperega tikutoosi ja tõttasin majja. Õnnetuseks astusin ma uksest sisse just eine ajaks, seepärast panin tikutoosi tasakesi võõrastetuppa kaminasimsile, et skorpionid piisavalt õhku saaksid, siis läksin söögituppa ja istusin koos teistega lauda. Mõnuga süües, Rogerile salamahti laua alla palakesi poetades ja teiste juttu pealt kuulates unustasin oma uued põnevad vangid täiesti ära. Lõpuks läks Larry, kes oli söömise lõpetanud, võõrastetuppa sigarette tooma, tuli oma kohale tagasi, pani mõnusasti seljatoele nõjatudes suitsu ette ja võttis tikutoosi. Pea kohal rippuvat ohtu aimamata vaatasin ma huviga, kuidas elavalt vadistav Larry tikutoosi lahti tegi.
- Ma olen tänini veendunud, et skorpioniemal ei olnud kurje kavatsusi.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 151
- Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud keha ja pea ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal süda valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui tuletikk, mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see valu tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere nägu, tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke uks, mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid skorpionid valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu veri värvus mustaks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja silmad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema elu on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski.
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 11