Veneetsia

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Venezia)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jane Vivian, "Loojang Veneetsia suurel kanalil"
Antonietta Brandeis, "Kanal Veneetsias, Palazzo Rocca tagakülg"
Willie Betty Newman, "Kuldne tund Veneetsias" (1895)

Veneetsia (itaalia keeles Venezia) on sadamalinn Itaalia põhjaosas Aadria mere looderannikul, mis on ehitatud põhiliselt Veneetsia laguuni saartele ja on tuntud oma kanalite poolest.

Proosa[muuda]

  • Üks mu esimesi reisimälestusi on Venezia. See mälestus pole kena, sest tollal olin vanaemast lahus ja koos vanematega. Oli talv, laguunid olid nukrad ja hallid ja haisesid. Lisaks sellele veeti mind harimise eesmärgil — olin seitse aastat vana — pildigaleriidesse. Nägin suurel hulgal pilte ja leidsin, et peaaegu kõik neist on tapvalt igavad. Kui ma siis aralt teatasin, et mulle piisab sellest pühakute kogusest, sain kuulda tavalise "Sa oled idioot", mis tegi mulle vanad meistrid pikaks ajaks vastikuks.


  • Meelitav oli juba Veneetsia ise. Kuidas oleksin võinud lasta sulgeda oma otsiva vaimu mõne väikse Saksa linna kitsaste müüride vahele, kui mul oli võimalus asuda linna, mis asus maailma keskpunktis ja oli iga selle nurgaga ühenduses oma laevade kaudu? Kui ma võrdlesin maailma inimese kehaga, oli Veneetsia selle süda, kuhu kõik veresooned kokku jooksid. Ja mis oli loomulikum, kui et ma kõigepealt tegin tutvust maailma südamega, enne kui läksin otsima selle aju. Siin võis kohata inimesi, ka õpetatud mehi, igast maailma kaarest, rohkem kui mõneski ülikoolilinnas, kus kõrgeauline kolleegium kadedalt oma eesõigustatud asendi eest valvel seisis. Veneetsia oli ka ainus linn, mis endiselt oli tihedas ühenduses Idamaaga, kus oli palju saladusi, mille jälile me veel polnud saanud. Aga sõnumitoojad olid olemas, kui ainult leidus keegi, kes nad ära tundis, nende kõnest aru sai. Siia tulid rohud, õlid ja salvid, mida ainult õnnekorral võis leida mujal kalli raha eest.


  • Öö Veneetsias! Juba need kaks sõna on laetud alatedvuses helisevate ülemtoonidega mitte ainult Teatro Verde ruumipoeetikast, vaid ka linnast kui hiigelsuurest lavapildist. See ilmneb eriti märkimisväärselt, kui suunata pilk samal saarel asuva Andrea Palladio kavandatud klassikaliste sammaste ja hiiglaslike kolmnurkadega renessanss-stiilis kiriku tornist üle vee Püha Markuse väljakule ja keskaegsele Doodžide paleele. Kui sellisele tunnetusele lisada niisuguse paigaga seotud mälestusi või soovunelmaid, muutub kõik viirastuslikult ebamaiseks. Kaotame ajataju ja eneseteadvuse. Jääb vaid (Aristotelese sõnutsi) teatris istuvas vaatajas toimuv hingeline õilistumine, nagu muistsel sõõrikujulisel kooriväljakul, kus kohtuvad aeg, ring ja ruum.


  • Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal tuvid — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik plaza'le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. Plaza mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas kakofooniaks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri. (lk 131)

Luule[muuda]

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel