Leierkast

Proosa

Mis on üheksas sümfoonia väärt, võrreldes vana lööklauluga, mida mängivad leierkast ja mälestused!
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR nr 31 1999, lk 26

Seal olid leierkastid, tõelised tehnikaimed, sisemusse peidetud flöötide, kõristite ja viledega, väntorelid, mis trillerdasid magusasti kui pesatäied nutta tihkuvaid ööbikuid, hindamatu aare invaliididele, tulutoov instrument santidele ja üldiselt hädavajalik igas muusikat armastavas peres. Ja need imeliste värvidega leierkastid rändasid väikeste hallide vanameeste turjal, kelle näod, millele elu oli oma jäljed jätnud, olid justkui ämblikuvõrgu all peidus ja täiesti ilmetud, näod vesiste ja liikumatute silmadega, mis vaikselt tühjaks jooksid, näod, millelt elu oli maha pudenenud, värvitud ja süütud näod nagu puukoor, mis on ilmamuutustest pragunenud ning lõhnab üksnes vihma ja taeva järele.

Nad olid juba ammu unustanud oma nime ja selle, kes nad kunagi olid, ning liipasid nüüd oma suurte ja raskete saabastega, küürus ja põlved kookus, täiesti sirget ja üksluist joont pidi keset kaasinimeste käänulisi ja keerulisi radu.

Valgetel pilves ennelõunatel, külmast kangetel ja argitoimetustest tulvil ennelõunatel eraldusid nad märkamatult rahvamassist, panid leierkasti pukile tänavanurgal taeva kollase viiru all, millesse lõikusid telegraafitraadid, keset ülestõstetud kraega tuimalt ruttavaid inimesi, ja päästsid leierkastist valla meloodia, mitte algusest, vaid sealt, kus eile pooleli jäid, ja mängisid "Daisy, Daisy, ootan su vastust...", samal ajal kui korstnatest paiskus õhku uhkeid suitsupahvakuid. Ja kummaline asi ־ see meloodia, vaevu pihta hakanud, hüppas kohe õigesse tühimikku sellel tunnil ja sellel maastikul, nagu oleks alati kuulunud sellesse mõtlikku ja iseendasse eksinud päeva, selle taktis hakkasid liikuma ruttajate mõtted ja hallid mured.

Ja kui see meloodia mõne aja pärast lõppes leierkasti sisemusest justkui vägisi väljakistud kõrge veniva vilega ning hakkas kõlama täiesti teisest ooperist lugu, peatusid mõtted ja mured hetkeks, otsekui selleks, et sammu teiseks seada, siis aga hakkasid pikemalt mõtlemata vastassuunas keerutama leierkasti viledest kostva uue meloodia rütmis: "Oh, Malgorzata, mu südame aare..."

Bruno Schulz, "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 12

Kuskilt üsna lähedalt kostis hääl, nagu oleks lehm sünnitamas. Selgus, et seda häält tekitas vana leierkast, mida väntas loppis torukübaraga ja närudes mees. Tiffany nihkus temast eemale, nii viisakalt kui võimalik, aga leierkasti hääl oli kleepuv: jäi mulje, et kui sa ainult lased, üritab see sind koduni välja jälitada.
- Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, 2011, lk 3

Luule

Oh, kunas, mil

ma kuulsin magus-kurba leierkasti,
kui naabripoiste taltsad valged tuvid
kui suured lumepallid lendu lasti?

Marie Under, "Reseeda", rmt: "Uneretk", 1968, lk 36

Maailmas on vähemalt sama palju massimõrvu ja vägistamist,
kui on kassikõrvu ja leivateenimise eesmärgil leierkasti-kägistamist.

Artur Alliksaar, "Fragment lauakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara". Rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 89

Kääksus nukker leierkast,
tolmu tõusis, kukkus kübarasse sent.
Nurgas portselanist mees
hakkas naerma, kui ta sisse kukkus sent.

Leierkast ja plaadimasin ühte sugu vist,
kuid jõukalt elab täna ainult plaadimasinist,
sest

kast, mis mängib puudub hoopis,
puudub mees, kes münte loobiks,
puudub vana leierkast.

Gunnar Kriik, "Leierkast" - ansambel Apelsini laul, ka viisi autor Gunnar Kriik

Välislingid