Mart Helme
Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on eesti poliitik ja diplomaat.
Kirjutised[muuda]
- Eesti on piiririik ja eesti rahvas piirirahvas, kelle olemasolu on kogu viimase aastatuhande jooksul olnud ohus. Meie ei saa endale lubada luksust punaprofessorite või vasakliberaalide retseptide kohaselt lolli mängida. Me peame nägema asju nii, nagu need reaalsuses on: Venemaad oma põlisvaenlasena, siinsete venelaste kriitilist massi Moskva viienda kolonnina ja multikulturalistlikke liberaale rahvuskehandi nõrgestajate ja lõhestajatena. Ja peame olema aina valmis enda eest seisma. Sest see loeb. Mitte aga eurotädilik loba mõistmisest ja andestamisest.
- Mart Helme, "Enda eest tuleb seista", Delfi, 26. september 2007
[muuda]
- Esimene variant – kogu maailmast kokku uhutud rahvaga europrovints on variant, millega nõustuvad nii reformierakondlased kui ka IRL ja Vabaerakond. Teine variant – Vene Föderatsiooni krai või oblast – on täiesti meeltmööda Keskerakonnale, kelle valijatest juba praegu moodustavad enam kui kaheksakümmend protsenti venelased. Kolmandat varianti – suveräänset rahvusriiki on võimeline ja tahteline teostama ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos eesti rahvaga.
- Mart Helme, "Helme valitsusse minekust: EKRE hind on krõbe", ERR, 22. aprill 2018
- Külmetushaigus on nüüd siis ümber ristitud koroonaviiruseks. Sest, et tegelikult ju sümptomid on väga suurel määral sellised, millest minu nooruses ei oleks keegi mingisugust koroona- ega muud viirust välja lugenud, see oli külmetus. Soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid, kõik muu niisugune tore asi, ja läks mõne päevaga, nädal ajaga mööda. Ei olnud mingit koroonaviirust.
- Mart Helme valitsuse pressikonverentsil 27. veebruaril 2020, Youtube
- Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!
- Mart Helme Riigikogus pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse; tsiteeritud ka: Toomas Jürgenstein, "Kui uskuda Ukraina võitu, pole vaja põhiseadust muuta", ERR, 22.09.2022
- Ja teate, ükspäev ma lendasin. Ma lendasin Eesti kohal. Lihtsalt nii. Levitatsiooni korras. Ja ma nägin enda all aeglaselt surevat maad. Ma nägin mahajäetud maju. Ma nägin rüüstatud metsi. Ma nägin võsa. Ma nägin metsloomi. Ma nägin tühje külasid, kus ei ole enam ühtegi inimest, kes selle küla nime teab. Ja kui ma lendasin, siis lendas mulle vastu üks ingel. Ja see ingel võttis mu kätest kinni ja ütles, et sa ei ole veel kõike näinud. Vaata, vaata teraselt alla. Ja ma vaatasin alla. Ja ma nägin, et ma olin Tallinna kohal. Ma olin Toompea kohal. Ma olin Stenbocki maja kohal. Ja ma nägin, et sealt imbub tintjat suitsu – udu, mis valgub mööda Eestit laiali ja katab Eesti tiheda läbitungimatu paksu udulaamaga. See oli hirmutav, sest see udu oli kuri. Selles oli tigedus. Ja siis ütles ingel, vaata veel tähelepanelikumalt. Ja siis ma nägin, et seal Stenbocki majas istub üks naine. Ja see udu tuleb tema suust. See tintjas kurjuse udu tuleb tema suust. Ja matab Eestit enda alla. Ja siis pani ingel oma käe mu otsaette ja ütles: "Teile on määratud päästa see maa. Te päästate selle maa, aga ainult siis, kui te suudate äratada selle maa rahva. Sest ainult koos rahvaga te päästate selle maa."
- Meil ei ole enam valikuid. Me oleme kõige madalama iibega rahvas viimase saja aasta jooksul. Me oleme kõige suurema väljarändega rahvas, me oleme kõige suurema sisserändega rahvas, me oleme kõige kiiremini vaesuv rahvas, me oleme kõige ja kõige ja kõige… Ma ei hakka lugema.
