Kõikidel linnadel on mingi iseloomustav lõhn. Dresden lõhnab liivataignakookide järele, Münchenõlle, Viin naha ja halva tee, Lissabon kalade ja piprapõõsaste, Berliinbensiini ja lohakalt pestud inimeste, Frankfurt kodanikuuhkuse ja demokraatia järele, ent Marseille's ühinevad Lääne lõhnad Ida omadega. Juba seal võib täheldada toda Oriendi ainulaadset lõhna, mis tuleb roosiõli, safrani, kaamelisõnniku ja päikese käes kuivanud mustuse segust. See on ärritav lõhn, mis hoiab närvid pingul ning ennustab igasuguseid kummalisi seiklusi. (lk 34)
