Mine sisu juurde

Visiitkaart

Allikas: Vikitsitaadid
Visiitkaart aastast 1924

Proosa

[muuda]


  • Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale."


  • "Kui meil õnne on," ütleb metsavaht, "näeme siin ligidal kaljuplatool pantrit. Tal meeldib oma nahka esimeste päikesekiirte käes soojendada." Liigume läbi džungli nii vaikselt kui võimalik. Sellest hoolimata on vähe lootust täpilist röövkassi kohata. Tal on terav kuulmine, ja tundlik nina, millega ta saaki juba väga kaugelt haistab, reedab talle meie lähenemise. Leopardi pole raske fotografeerida mitte sellepärast, et see kiskja võib inimesele kallale tungida, vaid et ta põgeneb enne, kui me teda üldse näha saame. Tiiger ja leopard on arad loomad ja võimaluse korral kaovad nad inimese teelt, kusjuures karjana elavad ja jahikeelualadel turistidega harjunud lõvid inimesi enam vaenlasteks ei pea ning neile üldse mingit tähelepanu ei osuta. Kahjuks on leopard päikesevanni džunglist väljaulatuval paljal gneisskaljul juba lõpetanud. Seda tõendab värske must väljaheide, mille ta on suurele kivile maha jätnud nagu visiitkaardi. Võib-olla on ta joogikohta läinud, võib-olla puhkab meie pilgu eest varjatult kusagil puuokste all.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 92


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel