Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale." (lk 33)
