Keelekontakt toimub nimelt kahte keelt kõneleva isiku kaudu. Interferents — kahe struktuuri segunemine — toimub kakskeelse isiku keelekompetentsis. Nii peame keelte omavahelisi mõjutusi uurides paratamatult tegelema kakskeelse indiviidiga, tema psühholoogiliste protsessidega. (lk 9-10)
Kui suurel määral peab kõneleja mõlemat keelt valdama, et pidada teda kakskeelseks? Keeleteadlased on esitanud pea kõiki seisukohti kahe äärmuse vahel: ühed arvavad kakskeelseks juba selle, kes tarvitab oma keeles kasvõi ühtainust võõrsõna, teised peavad kakskeelseks ainult sellist kõnelejat, kes valdab oma kahte keelt täpselt ühel määral. Minu arvates on esimene seisukoht absurdne, teine aga võimatu. Selliseid kõnelejaid pole, kes ei tarvitaks vähemalt ühte võõrsõna, sest pole selliseid keeli, mis pole kunagi ühegi teisega kontaktis olnud. (Erandiks võiks olla mõni Lõuna-Ameerika indiaani suguharu, kelle olemasolust pole ka teistel indiaani suguharudel mingit aimu.) Teisest küljest pean ma võimatuks kahe keele täpselt samal määral valdamist. Kuigi mõlemat keelt võib kõneleda aktsendita ja grammatiliselt korrektselt, on ometi vahesid sõnavaras ning keele registrite kasutamise oskuses. Haridust saadakse kas ühes või teises keeles. Ei kujutle olukorda, kus lapsed õpivad hommikul ükskordühte ühes keeles ja pärastlõunal samuti ükskordühte teises keeles. (lk 10)
Täiskasvanuna võib küll uusi keeli põhjalikult valdama õppida ning ka täiesti teise keele kasutamisele üle minna, aga täiskasvanute psühholoogilised probleemid on teised; alateadvusel pole sealjuures nii suur osa kui lastel, kelle isiksus kahe keele omandamise ajal on veel kujunemisjärgus. (lk 11)
Kahe keele kõnelejana üles kasvavate laste kohta tuleb üldises arvamises ette teatud klišeesid. Näiteks väidetakse, et kakskeelsed lapsed on vähem intelligentsed. Mitmed intelligentsustestid ongi seda näiliselt toetanud. Aga sealjuures pole arvesse võetud, mis keeles seda intelligentsustesti anti. Keelest täiesti rippumatut intelligentsustesti pole veel õnnestunud leiutada. Aga New Yorgis on tehtud katseid Puerto Rico päritolu lastega, kellele anti intelligentsusteste niihästi inglise kui ka hispaania keeles. Kui test oli inglise keeles, näitasid tulemused, et lapsed on keskmisest samavanusest New Yorgi kooliõpilasest paar aastat taga; kui test oli hispaania keeles, olid nad keskmisest samavanusest paar aastat ees.
Teine probleem intelligentsitestide tõlgendamisel on see, et kahte keelt kõnelev laps võtab keele kaudu osa kahest erisugusest kultuuriühiskonnast. Intelligentsustestid on kultuuriga lahutamatult seotud. (lk 11)
Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
