Une-Mati oli tujust ära. Ta uitas mööda Tallinnatänavaid ja tundis ennast hirmus üksikuna. Postiljon kandis kirju laiali, kioskitädi müüs ajalehti, majahoidja rookis kõnniteelt lund ja lapsed läksid kelgutama. Igaühel omad tööd ja tegemised. Ainult Une-Matil polnud midagi teha, sest päike paistis, õhtu oli alles ees ja keegi ei tahtnud veel magada. (lk 5)
Ning äkki — külm talvepäike tuli parajasti pilve tagant välja — lõi "tühi koht" virvendama ja lainetama! Pöörlevad värvilaigud tihenesid ning nendest ilmus nähtavale kummaline olevus.
Tal olid suured kurvad silmad ja naeruhimuline suu. Võiks koguni öelda, et tema suu ulatus ühest kõrvast teiseni, aga see poleks tõsi, sest kõrvu sel olendil polnudki. Ta sarnanes koguka padjaga, mille küljes kasvasid tillukesed käed-jalad. Olevus oli üleni meresinine, ainult juuksetutt keset lagipead helkis roosakalt. Kõhul ilutses tal kaks kena piltidega taskut ning käes hoidis ta üsna veidrat teravatipulist nokkmütsi.
"Mina olen Une-Mati. Ma tahaksin sinuga mängida," ütles kummaline olevus.
Mati vaatas Une-Matile otsa, vajus potsti kelgule ning jäi magama.
Tups üritas uriseda, haigutas siis mõnusasti, heitis lumele pikali, pani pea käppadele ja uinus.
Une-Mati ohkas sügavalt ning läks koledasti tujust ära.
Oma tööd tegi ta küll hoolega — tõi igal õhtul inimestele puhkust ja kosutavat und, kuid teda ennast vaevas üksildus. Une-Mati igatses leida head sõpra ja mängukaaslast.
Aga kuidas sai ta lastega mängida, kui need teda ei näinud?! Ei näinud sellepärast, et Une-Mati müts oli VÕLUMÜTS! Müts tegi Une-Mati nähtamatuks. Võttis ta aga mütsi peast, siis jäid kõik, kes Une-Matit nägid, otsekohe magama. (lk 8)
Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
