Vaatepunkt

Proosa

Ajastu sees ei ole mingit vaatepunkti selle ajastu käsitlemiseks.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 44

On raske kujutleda, kuidas võiksid rahvusluse äärmuslikumad vormid veel pikalt ellu jääda, kui inimesed on näinud Maad selle tegelikust vaatenurgast: üksiku väikese kerana tähtede taustal.
- Arthur C. Clarke, "The Exploration of Space" (1951), lk 187

Mul on ainult üks kindel vaatenurk elule: see, et neid kindlaid vaatenurki peab olema mitu.
- Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 50

[Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
- John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road")

Keegi pole veel üles leidnud, et ma kogu aeg kirjutan tegelikult üht ja sedasama lugu, ainult igakord natuke teisiti. Teema ise on antud juba "Põlevas lipus" — kõik teised on ainult variatsioonid. Vaheldub muidugi miljöö, peategelase tüüp ja missuguse vaatenurga alt seda on nähtud. Ja muidugi ka kompositsioonilised võtted, mille suhtes ma siiski siiamaani olen vahest kõige vähem varieerinud.
- Karl Ristikivi, kiri Bernard Kangrole 1966, rmt: Bernard Kangro, Karl Ristikivi. "Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1985, lk 23

Me suhtume taimedesse erakordselt kitsarinnaliselt. Kui me näeme taimes mingisugust vahetut kasu, siis me soodustame ta kasvamist. Kui me taime mingisugusel põhjusel soovimatuks või isegi lihtsalt kasutuks peame, võime ta otsekohe hävitamisele mõista. Mitmesuguste inimesele või tema kariloomadele mürgiste või toidutaimi väljatõrjuvate taimede kõrval on paljud vaid sellepärast hävitamisele määratud, et meie kitsast vaatenurgast paistavad nad valel ajal vales kohas kasvavat. Ja palju taimi hävitatakse ainult sellepärast, et nad juhuslikult kasvavad koos soovimatute taimedega.
- Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, Tallinn: Valgus, 1968, lk 62

Olevikku saab mõista üksnes mineviku kaudu, millega see moodustab elava järgnevuse, ja minevikku hoomatakse alati meie enda erapoolikust vaatepunktist olevikus.
- Terry Eagleton, "Literary Theory: An Introduction" (1983), 2. peatükk, lk 62

Pärast Borodino lahingut kirjutas Kutuzov oma naisele:

Ma olen, tänu Jumalale, terve, mu sõber, ega jäänud kaotajaks, vaid võitsin Bonaparte'iga peetud lahingu.

Kuid Napoleon nägi asja teisiti. Selsamal ajal kirjutas ta keisrinna Marie Louise'ile:

Mu kallis sõber... eile lõin ma venelased puruks. Siin oli kogu nende armee, sada kakskümmend tuhat meest. Lahing oli äge; kell kaks pärast lõunat oli võit meil käes. Ma võtsin mitu tuhat vangi ja kuuskümmend suurtükki. Nad võivad olla kaotanud kolmkümmend tuhat meest. Minul on palju surnuid ja haavatuid.

Agnia Kuznetsova, "Dolly", tlk Evi Puskar, 1996, lk 14-15

[Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi härrasmees otse keset suitsust Londonit - ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv vaatepunkt - enne ja selle aja paiku ja pärast - samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma põskhabemega ja riiulitega, mis on täis Platonit ja Feuerbachi, Püha Augustinust ja John Stuart Milli.
A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, Varrak, 2013, lk 197

Kas kedagi hullumeelseks nimetada, see sõltub vaatenurgast, ütles Igor alati, ja isegi kui see vaatenurk on näiteks inimese enda aluspükste all, mille ta on endale pähe tõmmanud, võib kõik suurepärane paista.
- Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 88

"Ma tean, et eraelu on müsteerium, kuid ma ei tea, mis on müsteerium." Viidingu vormel on ingellik tõdemus inimlikust vaatepunktist, sellal kui "Autoportree selgituseks" on kaine enesekirjeldus ingellikust vaatepunktist. Mõlemal juhul jaatatakse seoseid, mida väga täpselt väljendab just ingli allegooria.
- Hasso Krull, "Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule", rmt: Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998, lk 615

Meie väljavaated kujundavad seda, mida me näeme ja kuidas me teame. Iga mõte, mida me peame faktiks või tõeks, on integreeritud tervesse mõttelaadi, millest me tavaliselt oleme teadmatuses. Nimetage neid kultuurilisi piiranguid "sisseharjutatud võimetusteks", "mõttekollektiivideks", "tegelikkuse sotsiaalseteks konstruktsioonideks". Nimetage neid valitsevaid takistusi, mis määravad meie vaatenurga, kuidas iganes soovite. Need mõjutavad meid kõiki, ka teadlasi.
- Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution", Phoenix, 1999, lk 3

Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.
- Marju Lauristin, "Eesti identiteet ja Läti läbimurre", Eesti Päevaleht, 12. märts 2005

Ajaloolane Reinhart Koselleck on hulgas ajaloolise semantika teedrajavates uurimistöödes viidanud, et ajaloo mõiste sai alles 18. sajandi teisel poolel oma moodsa vermingu. Sõnas "ajalugu" avastas ta oma ajaloolist semantikat käsitlevates uurimistöödes abstraktse "kollektiivse ainsuse", mis asus mitmussõnana (plurale tantum) paljude "ajalugude" asemele. Suur hulk üksnes osalist vaadet avavaid, vaatepunktist sõltuvaid lugusid suubus ajaloo moodsasse mõistesse, nagu jõed suubuvad merre ning hajuvad abstraktse ajaloo meres.
- Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika" [2006], tlk Mari Tarvas, 2021, lk 53-54

Sellised väited nagu tarkus ja lollus on aksioloogilist tüüpi, väärtushinnangulist tüüpi. Nad pole lihtsalt tõesed ega väärad, vaid mingist vaatepunktist vaadates. Kas suhteline või absoluutne? Kõige levinum viis lollust käsitleda on ühiskondlikus elus hakkama saamise seisukohalt. Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla.
- Enn Kasak, intervjuu: Priit Simson, "Enn Kasak: "tark jutt" tähendab, et räägid seda, mida kõik niigi arvavad" Eesti Päevaleht, 23. detsember 2011

Humanitaar- ja sotsiaalteaduste jaoks on oluline veel üks erijoon. Kuigi neis kasutatakse palju kvantitatiivseid meetodeid, on nende peamine tegevus seotud kvalitatiivsete meetoditega. Neis on alati oma subjektiivsuse aste, mida ehk väljendab kõige lihtsamalt osaleva vaatluse võimalik jagunemine puhtaks vaatluseks, osalevaks vaatluseks, vaatlevaks osaluseks ja puhtaks osaluseks. Nende teaduste poliitilise angažeerimise võimalused ja subjektiivsuse erinevad astmed teevad kutse-eetiliselt oluliseks uurija nähtavuse nõude. Tõlgendav antropoloogia, refleksiivne sotsioloogia, kõneanalüüs sotsioloogias, subjektiivsuse mõiste, autoetnograafia – kõik see tähistab teadlase isiku olulisust, tema õigust subjektiivsusele, vaatepunktide vahetamisele, kuid ka tema kohustust oma subjektiivsuse astmest lugejat teavitada.
- Peeter Torop, "Humanitaaria ja propaganda", Vikerkaar 7–8/2011, lk 74-87

Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama.
- Johanna Ross, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Aus tuleb olla!", Sirp, 11. detsember 2015

Küsimus on vaatepunktis. Eks paista ju päikese troonilt, et inimkond on abstraktsioon. Maakera tühine täpike, mis pöörleb värtnana. Lähemale tulles muutub linn valgussõlmeks teiste linnade keskis; veel lähemalt hakkavad aegamisi eristuma helkivad hooned. Koit akende taga avaldab kehad, ühetaolised. Alles teravustamine toob täpsemad tunnused: sünnimärgid ja ninakarvad, hamba, mis unes takerdunud alahuule kuivusse, kaenlaaluste krabiseva ihu.
- Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 41

Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
- Aare Pilv, "Nüansimeele kriis", Postimees, 17. jaanuar 2016

Ikka kurdetakse, et Eesti on Euroopa ääremaa ja viletsas naabruses, nagu mingi verevaene hüljatud karjapoiss. Miks selline vaatepunkt? Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle. Mu meelest kasutavad seda suurepärast situatsiooni, mis võimaldab eristada ja ühendada, vist ainult meie heliloojad, aga siin on varjul tohutu potentsiaal.
- Marju Lepajõe, "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist", ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

Ühesõnaga, müüdis on meie olemise kõige tulisem tuum. Või isegi mitte tuum, vaid see, mis puudutab meie olemist sedavõrd, et kui me ise püüaks seda liigutust jäljendada, siis oleks kohutavalt valus. Müüt võimaldab saavutada seda, et enda olemise kõige ohtlikum või valulisem moment ilmuks nii, et me otseselt seda valu ei tunne. Müüt mitte ei ületa seda valu, vaid annab mõnes mõttes "võimatu" perspektiivi, mis vabastab korraks sellest, et oleme ikkagi enda olemisse niivõrd sisse mässitud – et nii või teisiti saame asju näha ainult enda vaatepunktist. Et me küll saame kujutada teisi vaatepunkte, aga päriselt ei saa ennast kunagi üle kanda. Siis ongi nii, et sündmus või saatus, mis tuleb meile tulevikust ja mis on meile kõige tähtsam, aga mida me ei suuda päriselt tabada, sest see oleks liiga heidutav või liiga valus – müüdi kaudu on seda võimalik kuidagi niimoodi aimata, et me justkui vabaneksimegi hetkeks oma vaatepunkti vangistusest.
Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud, "Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased", Postimees, 31. jaanuar 2019

Luule

Kuidas saame oma vaatenurgast
näha täiust? Nürinurga alt?
Anna andeks. Oma hingeurgast
ma ei valgustanud piisavalt.

Juhan Viiding, "Nukud ja inimesed", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 364