Mine sisu juurde

Agnia Kuznetsova

Allikas: Vikitsitaadid

Agnia Kuznetsova (25. (vkj 12.) veebruar 1911, Irkutsk, Venemaa - 12. november 1996, Moskva, Venemaa) oli vene nõukogude kirjanik.


"Dolly"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Agnia Kuznetsova, "Dolly", tlk Evi Puskar, 1996.


  • "Ma vajan materjali Puškini sõbratari Darja Fjodorovna Ficquelmont'i kohta, kelle abikaasa oli Austria suursaadikuks Peterburis. Kas saate mulle midagi soovitada?"
Vaevalt oli Grigori seda ütelda jõudnud, kui märkas noore raamatukoguhoidja näoilmet muutuvat. Tema hallid silmad muutusid suurteks ja säravaiks, nägu kattus punaga ning ta ise kaunines sedavõrd, et Grigori pöördus vaatama, kas polnud astunud sel hetkel saali too, keda tütarlaps oli oodanud ja kellele varjatud õrnusega mõtelnud.
Kuid saal oli endiselt tühi.
"Palun. Ma teen väga hea meelega kõik, mida saan. Otsin teile välja kogu meil selle kohta oleva kirjanduse."
Ta rääkis kummalise õhinaga, kogunisti erutatult, olles tuimast tükist lausa külastaja nähes ümber sündinud asjast huvitatud ja oma ametisse armunud raamatukogutöötajaks.
"Palun istuge." Tütarlaps osutas toolireale seina ääres. "Ma kohe."
Grigori võttis istet. Ta oli hämmelduses. Aru saamata, mis oli toimunud, vaatas ta järele pihast allapoole ulatuva juuksepalmikuga õblukesele tütarlapsele, kel oli seljas pikk must seelik ning väike valge pluus rüüsiga käistel ja kaela varjaval kõrgel krael.
"Ta ise on ju ka üheksateistkümnendast sajandist," mõtles Grigori muiates. (lk 5-6)
  • "Palju tänu," lausus Grigori, liigutatud tütarlapse abivalmidusest. "Aga kuna mul nähtavasti tuleb teiega üsna palju suhelda, siis ütelge mulle, palun, oma ees- ja isanimi."
Tütarlapse näole valgus tume puna ja tema silmad tõm ­busid veekalkvele. Ta vaikis viivu ja sõnas:
"Darja Fjodorovna."
Grigori vaatas teda üllatunult, oletades, et ta naljatab. Kuid samal ajal kääksatas treppredel ja vana raamatukoguhoidja, arvates, et saalis külastajaid pole, ütles valjul häälel:
"Dolly! Jälle oled sa siin segamini ajanud!"
"Darja Fjodorovna! Dolly!" kordas Grigori jahmunult ja küsis pingul naeratusega: "Vabandage, kuid kas teie perekonnanimi pole mitte Ficquelmont?"
Tütarlaps hämmeldus veelgi enam:
"Minu perekonnanimi on Kutuzova."
"Kutuzova!," hüüdis Grigori, unustades, et viibib raamatukogus, kus on kombeks kõnelda vaikselt, austada teiste lugejate töörahu. "Niipalju kui mina tean, oli Dolly Ficquelmont Kutuzovi tütretütar!"
"Mina ei ole Kutuzovi järglane. See on kokkusattumus," tõttas Darja Fjodorovna selgitama. Tema käeliigutused ja hämmeldunud õlakehitus otsekui tahtsid öelda: "See ei ole minu süü!" (lk 6-7)
  • Üle saali tulev Jelizaveta Mihhailovna muutus Puškini läbitungivast pilgust kohmetuks; Puškinil oli hetkeks meelest läinud, et ta võib teda hämmeldada.
"Jelizaveta Mihhailovna on minusse armunud," mõtles ta. "Kardan, et läheb raskeks seda tundmust sõpruseks pöörata... Ta ei ole enam noor. Korsett ja kõikvõimalikud naiselikud nõksud ei suuda laiaks vajuvaid vorme piirides pidada. Ülemäära paljastatud õlad on muidugi veel naiselikud, aga nendest ei aimu mitte nüüdne, vaid kunagine ilu. Kuidas ta seda ei mõista? Nii arukas, aga seda ei mõista! Ega käsita oma tundmuse tobedust."
Jekaterina Mihhailovna tuli inetul, pisut taaruval kõnnakul. Seljas oli tal helelilla kleit, millele oli siia-sinna kinnitatud toredaid eredavärvilisi siidist kannikesekimpe. Väsinult astusid läikleval parketil sirelivärvi kingades jalad.
Põsed õhetamas, sinisilmades rõõmus sära. Ja ometi oli ta inetu. Nähtavasti oli olnud inetu ka varases nooruses. (lk 8-9)
  • Puškin kuulas teda ja kujutles selle naise elu, mis oli keeruline nagu igal inimesel ja pakkus talle huvi nagu iga teinegi elukäik.
Ta pani tähele, et Jelizaveta Mihhailovna kirjadelaekal lebav valge, hooldatud ja sõrmustega ehitud käsi oli väga ilus. Talle meenus, et selle käe surve oli tugev, peaaegu mehelik, ja talle tuli mõte, et see peaks kõnelema selle naise tugevast tahtejõust. Jah, ta võib olla väga hea sõber. Aga miks, miks ometi see kuum puna põskedel, see tähendusrikas ja Puškinile täiesti mõistetav silmasära?! (lk 9-10)
  • [Mihhail Kutuzovist:] Jelizaveta Mihhailovna asus kirju sirvima.
"Millegipärast ei leia ma seda. Noh, ma räägin sellest teile ise. Kas teate, miks isa tookord erru saadeti?"
"Ei tea."
"Paremgi, kui ei tea. See oli sundkäik. Ta oli väejuhiks sündinud ja unistas ainult sellest. Aga ma tahaksin teile rääkida, miks isa sellest ametist tagandati. Keiser Aleksander Esimese kunagisel kasvatajal krahv Saltõkovil oli kuuekümneaastane abikaasa. See kandis parukat, kuna oma juukseid tal kahjuks enam peas ei olnud, ta oli vanaduses kiilakaks muutunud. Oma juuksurit, noort pärisorjast teenrit, pidas ta oma buduaari kõrval asuvas toapugerikus puuris, et mitte keegi, taevas halasta, tema juustepuudusest teada ei saaks. Ja laskis nooruki puurist ainult selleks ajaks välja, mil too tema parukasse soengut tegi... Mis teil on, Aleksandr Sergejevitš?" katkestas Jelizaveta Mihhailovna rääkimise ja kergitas ennast pisut, märgates, et Puškin oli nii kaame, et tema nägu paistis sinkjana. "Kas teil hakkas halb?"
Puškin raputas vaikides pead ja küsis siis kähiseval häälel peaaegu ükskõikselt:
"Ja mis edasi sai? Istuge ometi, istuge, Jelizaveta Mihhailovna!"
Jelizaveta Mihhailovna laskus jälle tugitooli ja jätkas, pilk Puškinil, absoluutselt mõistmata tem aga vahepeal toimunud muutust:
"Kord see juuksur põgenes ära. Saltõkova oli ahastuses ja pöördus abi otsides muidugi kuberneri poole. Aga Kutuzov ei andnud põgeniku tagaotsimise käsku. Ei tahtnud. Saltõkova esitas keisrile kaebuse. Ja mu isa saadeti erru."
"Inimene pistab teise inimese puuri nagu metslooma? Ja tsaar toetab seda piinutamist! Jumal hoidku! Inimene inimese!"
"Aga see oli ju pärisori, mõisateenija."
"Tähendab, teie peate seda lubatavaks?" Puškin hüppas püsti. Tema nägu oli raevust moondunud.
Jelizaveta Mihhailovna tõusis hämmeldunult.
"Teie ei saanud minust aru, Aleksandr Sergejevitš, ma tean, et see on julm, aga tal oli ju õigus oma mõisateenija peale..."
"Te püüate aduda mõistusega, kuid südamega ei tunneta kahjuks selle fakti kogu õudu üldse. Pärisori! Mõisateenija! Aga kas need pärisorjad ja mõisateenijad siis polegi inimesed?" (lk 11-12)
  • ...Sel ööl lebas Jelizaveta Mihhailovna oma voodis avasilmi. Ta ei tundnud kahetsust. Oli koguni rõõmus, et Puškinit segati ja ta polnud saanud tema armuavaldusele vastata. Teadis, et Puškin ei hakka teda armastama ja pakub talle üksnes sõprust; ta elustas mälus iga tema sõna, iga liigutuse. Ja hommikul, kui aknast tungis sisse aovalgus, haaras ta padja ümbert kinni ning puhkes ahastades härdalt nutma. Esimest korda selle aja vältel, mil ta Puškinit oli armastanud, tundus talle nii valus elada tema lähedal ja kummatigi olla tema südamest nii kaugel. Ta leidis lohutust sellest, et Puškin ei küsi elamise asjus nõu üheltki naiselt peale tema ega rutta kellegi teise poole, kui on midagi uut kirjutanud.
"Olgu sellest mulle küll!" sõnas ta. "Suur luuletaja kingib mulle oma sõpruse. Mida mulle veel tarvis!"
Mõistus keelitas südant ja valu vaibus aegamööda. (lk 13)
  • ...Oli 1813. aasta. Viie versta kaugusel Peterburist peatas rahvas vankri, mis oli Kutuzovi surnukeha kodumaale toonud, ja kuni Kaasani katedraalini, kus toimus feldmarssali matusetalitus, ning sealt haua äärde kandsid inimesed ise, üksteist aina välja vahetades, tinakirstu, milles oli Venemaa päästnud suure väejuhi palsameeritud põrm.
Ta oli surnud Sileesia väikelinnas Bunzlaus, linnaväljaku ääres asuva kahekorruselise maja ühes tillukeses toas.
Natuke aega enne surma oli teda vaatamas käinud keiser.
Oli surijalt andestust palunud.
"Mina annan andeks, Teie Majesteet, aga kas andestab Venemaa?" oli Kutuzov Aleksander Esimesele vastanud. (lk 14)
Tõupuhas valge ratsu, mille seljas 28-aastane keiser istus, ratsutit hoidvas käes silmipimestavalt valge kinnas, seisis kõrvuti Kutuzovi näotu setukaga. Ja ülemjuhataja ise lösutas sadulas nagu kott, peas kulunud nokata müts, käes pikksilm.
Keiser vaatas sõjavälja närviliselt, mõistmata, miks Kutuzov rünnakukäsu andmisega viivitab. Lõpuks ei suutnud ta ennast enam talitseda ja lausus, viha vaevu maha surudes:
"Miks sõjaväed rünnakule ei lähe? Me pole ju paraadil."
Kutuzov ei võtnud vaevaks noorele tsaarile otsagi vaadata, pööras ainult natuke pead tema poole:
"Just seepärast, Teie Majesteet, ei annagi ma rünnakukäsku, et me pole paraadil, vaid sõjaväljal," kostis ta rahulikult nagu õpetaja taibutule koolijütsile. (lk 15)
  • Katariina Teine oli üsna kiiresti hinnanud noore sõjamehe talenti. Oli andnud talle neljanda järgu Georgi risti. Keisrinna oli teda sageli paleesse lõunastama ja õhtust sööma kutsunud, ilmudes ise külaliste sekka pompöösses krinoliinis ja valge parukaga. Keisrinna rind, käed ja kael oli ehteid tihedalt täis lükitud. Kunagi ilusal, nüüd aga pondunud, punasel ja poorsel näol oli alati särav naeratus. "Olgu kõigil lõbus!" ütles keisrinna külalistele tugeva saksa aktsendiga. "Mulle sünged näod ei meeldi. Muret on kõigil niigi küllalt." (lk 17)
  • Jelizaveta Mihhailovnale meenub isa jutustus sellest, kuidas esmaspäeval, 11. märtsil 1801 keisri juures õhtust söödi.
Õhtulauda tulles oli Paul Esimene olnud heas tujus. Naeratus oli teinud veel täidlasemaks tema lühininalise laia näo, veelgi ilmetumaks tursunud laugude alla peidetud heledad vesised silmad. Aleksander oli olnud sõnaaher ja kahvatu.
Tsaar oli Aleksandrit takseerinud ja küsinud, kas ta on haige. Kuid Aleksander oli isale kinnitanud, et tunneb ennast hästi, ja püüdnud näida lõbusana. Talle omase tundlikkusega oli Mihhail Illarionovitš tajunud, et troonipärija lõbusus on teeseldud.
"Aga mina nägin täna halba und." Ja Paul oli jutustanud, et unes tõmmati talle selga nii kitsas brokaatkaftan, et tal lausa valus hakkas.
Mihhail Illarionovitš oli märganud, et Aleksander muutus kaameks.
Ja öösel Paul Esimene kägistati. (lk 17-18)
  • Esialgu avaldas kahekümnendast sajandist pärit Dolly Grigorile sügavamat muljet kui too teine, krahvinna Ficquelmont. Grigori läks koju ja aina meenutas neiu mõtlikke silmi, tema tagasihoidlikku riietust, mis ei püüdnud olla moekas, pikka juuksepalmikut ja kosmeetika täielikku puudumist, mis noormehele eriti imetlusväärne tundus. See tütarlaps oli täiesti loomulik, just niisugune, nagu ta tõepoolest oli. Ei tahtnud paista ilusam. Ja seda tal polnudki tarvis, siis oleks ta oma stiili minetanud. Grigori mõtles oma kooli tüdrukutele; kooli oli ta kahe aasta eest lõpetanud ja kohe seejärel väeteenistusse kutsutud. Kõik nende klassi tüdrukud olid vargsi püüdnud silmalauge siniseks võõbata ja ripsmeid tuššida ning juukseid kulmudele kammida, taipamata, et just laup ja kulmud ongi näo ehteks. "Ja tema oleksid nad kindlasti pilkealuseks teinud," mõtles Grigori ja hakkas kannatamatult homset päeva ootama. (lk 19)
  • "Tervist!"
Ei saa ju ütelda talle Grigori Ivanovitš! Pärast ühtainust raamatukogus käimist ja lühikest ametlikku kõnelust pole ju sünnis inimest aga ka lihtsalt nimepidi kutsuma hakata.
Kuid noormehe teretusele vastates katkestas ta siiski viivuks töö, ajas ennast sirgu, heitis juuksepalmiku seljale ja naeratas vaevumärgatavalt.
Ka Grigorile tundus kentsakas seda tütarlast Darja Fjodorovnaks nimetada. Küllap ta lõpetas alles hiljaaegu keskkooli. Aga raamatukogus on nõnda kombeks. (lk 22)
  • Grigori veetis veel hulga aega stende ja korralikult riiulitele pandud raamatuid uurides ja luges köidete selgadelt autorite nimesid. Aga aeg-ajal vaatas ta mujale, pidades silmas Dollyt, keda lugejad ikka veel ründasid. Ning ükskord kohtas tütarlapse temale suunatud pilku.
Tütarlaps mäletas, et ta on siin! Tänaseks piisas Grigorile sellest. Ta mäletas teda! See tegi talle heameelt, ja lisaks veel asjaolu, et ta oli nüüd äkki sattunud hoopis teise, varem täiesti tundmatusse maailma — kirjanduse pühamusse, raamatuvaramusse, mis ühendab kogu inimkonna minevikku tänapäevaga, meie kaasajaga. Ja nagu pühakojas tekib siingi tahtmine ainult vaikselt rääkida ja kummardada vestaalide ees — nende naiste ees, kes valitsevad raamatute saladusi, saladuste saladusi. (lk 23)