Mine sisu juurde

Vicente Aleixandre

Allikas: Vikitsitaadid
Vicente Aleixandre, 1977.

Vicente Pío Marcelino Cirilo Aleixandre y Merlo (26. aprill 1898, Sevilla, Hispaania – 14. detsember 1984, Madrid, Hispaania) oli hispaania luuletaja. 1977. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Luule[muuda]

"Südame ajalugu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Vicente Aleixandre, "Südame ajalugu", tlk Ain Kaalep ja Jüri Talvet, LR 52/1978.


Ärkvel on katmatud vood,
aoeelsed, veel päikeseta.
Idakaarest esile lõikub
päeva roospunane söakus.
Kombivad pikad keeled
rasket vett, seda tihket
metallist plaati,
veel külma ja hellitustele tõrgest.
Veel kerkides ööst,
peale ei taha võtta
valguse proove see sile pind.
Ent murravad aeglaselt sisse
päevased, lihased kombitsad, langeb
kõik voogude argus, kõik vahu loimetus
õõnsate haarmete rünnaku alla.

  • Vicente Aleixandre, "Meri ja koit", tlk Ain Kaalep, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 13


Bituumenmeri muljumas on varje
enese ligi. Siniõõnte süva
vakatab lainetuse kumeruses.
Terasest suur spiraal ühtäkki jääks
nii sepistatuks, kui selsamal hetkel
töökoja kõrge ruum ei laguneks.
Kuminal varisedes ülalt laamad
suruvad avarale alusele,
mis pahiseb ja purdub,
neelates iseend ja aega, rõhutuna
õhumüürist, tõugatuna jõuetu.
All ülikõrge musta taevavõlvi,
kaeblikult möirgab sügavike
suu, mis palub ööd.
Suu, terve meri, palub ööd,
ööd suurt ja laia, pilkast pimedat,
mis kataks tema õudset neelu, ning
ta näitab kõiki oma vahukihvu.

  • Vicente Aleixandre, "Meri ja öö", tlk Ain Kaalep, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 14


See, et inimene on kurb nagu mina, ei ole veel põhjus, et sa mulle mu kübara kuju ette heidad. Kui sulle meeldib, sirutan käe ja ulatan ta päikesele. Kuid mulle meeldivad su silmad, mulle meeldid sina, ja mitte sellepärast, et sa mind petad, vaid sellepärast, et põllult on kadunud kõik ebaoluline. See ongi oluline! Siin pealinnas saab sellest kõige paremini aru. Sa oled kaunis nagu kalendrileht. Iga päev toob sellest uut kinnitust. Ära oota, et ma sulle valetan, sest mu rinnakorv lausa valutab kõigist neist hoiulevõetud ulmadest. Kogu mu veri laulab üht ja sama laulu, saateks — naerge aga naerge — tamburiin. Tam-tam. Tam-tam, tam-tam. Plekktaldrikuid pakuksin kõigile teile, et võiksite mu tundmusi jagada.

  • Vicente Aleixandre, "Väsimuse pealispind", tlk Jüri Talvet, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 16


...Mitte mina ei ole see, keda hüütakse Järsuks, Äkiliseks või Pikaldaseks või ehk Olematuks. Mind hüütakse hoopis ilusaima nimega, mida ma tean, selleks et mult võidaks küsida: "Miiiiiis?" Ülipikk mis, mille ots on nii peenike, et kui see meid kõiki läbistab, naeratame üksmeelselt. Küsides, kas sajab vihma. Küsides, kas hele lokk on kerge, kas korgitskiharast piisab, et naisepea ebalevast hämust sulnilt nähtavale keerduks.

  • Vicente Aleixandre, "Rõivas ja madu", tlk Jüri Talvet, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 19


Sa oled ilus kui kivi,
oh surnud naine,
oh elav naine, oh elav naine, sa oled õnnelik kui laev.
See orkester, mis ärritab üles
mu mured otsekui muretus,
otsekui kerge, heas toonis vaimukus,
ei tea midagi häbemekarvadest,
ei tea midagi naerust, mis rinnakorvist kerkib kui suur taktikepp.
...
Daamid ootavad oma hetke, pisar istumise all,
käes üha liikumas lehvik, et niiskust varjata.
Ja härrad, istmikest ilma,
kõik pilgud oma vurrudesse püüavad.
Ent valss on aland.
See on laineteta rannik,
see on merikarpide, kingakontsade, lainevahu ja
                        valehammaste kokkupõrge,
see on üks suur vapustus, mis tuleb.
...
Pead on pilved, muusika on üleni kummist,
tinased vedikud lendavad lausa, ja melu
on südameis veriseks kohuks muutund,
vedelikuks nii valgeks, et see maitseb nagu mälu või tsitaat.

Jumalaga, jumalaga, smaragd, ametüst ja müsteerium,
jumalaga, on tulnud määratu, kerajas hetk,
õige alastushetk, pea-alaspidi-hetk,
mil karvad torkima hakkavad maitsjate rõvedaid huuli.
On see hetk, on aeg ütelda plahvatav sõna,
aeg, kus rõivaist saavad linnud,
aknaist karjed,
lampidest "appi!"
ja sest suudlusest seal nurga taga, kahe vahel,
okas,
millest vallandub surm, öeldes:
Ma armastan teid.

  • Vicente Aleixandre, "Valss", tlk Ain Kaalep, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 23-24 (ka: Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" II, 1980, lk 24)


Tõelus, mis elab
ühe uinunud suudluse põhjas,
kus liblikad lennata ei söanda,
kartes liigutada õhku, nii vaikset kui armastus.

See rõõmus lüümus,
kus hingates ei tunta mitte klaasi suus,
kus ei hingata sisse mingit ükskõikset massi,
kus ei liigutata rinda tühjuses,
samal ajal kui lillatav nägu paindub kui lill.

  • Vicente Aleixandre, "Pärast surma", tlk Ain Kaalep, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 26

Välislingid[muuda]