Spiraal

Proosa

Vedasin märja sõrmega mööda sõnajala kontuuri. Loodus kujundab oma lõputu mitmekesisuse vaid kümne põhilise kujundi baasil: teokarbi keere, spiraal, kristall, oks jne. Olin kuulnud seda Oxfordis õppides ja see teadmisekild oli mulle meelt mööda. Looduse rangus mõjus julgustavalt, eriti neiule, kes pidas ikka veel kalliks kolmandas klassis saadud auhinda, hõbedast medaljoni kirjaga: "Rose Uttley, korraarmastaja, kes kunagi ei hiline." Korra ja lihtsuse printsiibi kehtimine tundus mulle nii mõistetav. Olles ka üks põhjusi, miks ma omal ajal Nathaniga abiellusin.
- Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003, lk 37

Itaalias õppides on sinu südametunnistuse asi, kui palju ja mida sa õppisid. Ükski asi ja õpingureis pole negatiivne, ainult järeldusi pead oskama ise teha. Mõtlemine kristalliseerub aastate pärast, kunagi õpitu jõuab sinu juurde siis, kui sa sellest aru saad. Areng on kõik spiraal, kus teisele tasandile jõuad uue keeruga.
- Anu Kaal, intervjuu: Piret Tali, "Anu Kaal sai salaja 60-aastaseks", EPL, 20.01.2001

Plika põlvitas ja kündis küünarvartega liiva nagu buldooser. Chollie ja Michael näppasid rannavalve autoplatvormilt labidad. Michael raputas pihku amfetamiinipudelikest, mille oli pannud pihta ema tagant, ja nad ampsasid tabletid. Kaevasid vaheldumisi, lõualuude naginal. Neli hukas noort oktoobri hakul, hämarikus, kesk süvenevat pimedust. Kerkis prunnakas kuu, veepinnale piserdus kalbe valgus. Michael korjas ajupuitu, süütas lõkke. Sõmerased võileivad olid ammugi minevik. Käed verivillis. Nad ei hoolinud. Spiraali alguseks, lätteks, keerasid nad kummuli vetelpäästjatooli, matsid ja tampisid liivaga kõvasti kinni. Ükshaaval oletasid nad valjusti, mida kujutab Lotto skulptuur: nautilus, viiulikael, galaktika. Värtnalt jooksev lõng. Loodusjõudude täiuslik ilu, kaduviku täius, nõnda nad oletasid. Lotto oli liiga arg, et öelda aeg. Ta oli ärganud kuiva keelega, kihuga muuta abstraktne konkreetseks, ehitada üles oma uus äratundmine: et aeg ongi nimelt säärane spiraal. Ta armastas kogu pingutuse tulutust, teose enese kaduvikku. Ookean tungis peale. Limpsas nende jalgu. Voogas mööda spiraali välisseina, sõrmitses, murendas. Kui vesi oli uhtunud liiva vetelpäästjatoolilt ja avaldanud valge luukeresarnase sisemuse, lagunes miski, mille osakesed ketras värten tulevikku. [See päev kõverdub ümber telje, selle sära sulandub tema kõiksusse.]
- Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 24

Luule

Euroopa
näeb altarit enda ees: see kumendab
tumedalt nagu vari, ja altari all
aimub midagi veel, altari all on ava
ja sealt paistab rada, rida
väikesi astmeid, mis viivad kuhugi alla,
kaarjalt kaugusse kaovad, no muidugi,
keerdtrepp, sire spiraal,
ta ei hoia kedagi tagasi, ta ei kutsu
aga meelitab, meelitab, meelitab
sinna oi sinna.

Hasso Krull, "Kiviplaadid nagu tasane tee" kogus "Euroopa" (2018), lk 26