Tamburiin
Luule
[muuda]välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna
ja häving ning mis on ka sinu sisse
graveeritud su needuseks ja seob sind
rohkem kui see, et sa, mu võõras ja mu õde,
mind armastad, — ning kohe vappuv mürin
ja terav ragin vargaurka kohal,
nagu raputataks tamburiine
ja trambitaks fandangot, kõrgel samas
kramplikud viiped siin-seal...
- Eugenio Montale, "Torm", tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 137
Proosa
[muuda]- Nagu ikka, pidime osalema raekoja juures hällistseenis ja paganate puu alla jõululaule laulma kogunema. See tähendas korrapäraseid harjutustunde Päästearmeega, mis oli alati problemaatiline, sest meie tamburiinimängijad lõid tihti rütmist mööda. Sel aastal küsis nende kindral, kas me ei tahaks ainult laulmisega piirduda.
- "Öeldud on, et tehtagu rõõmsat lärmi," tuletas May talle meelde.
- Kui kindral söandas soovitada seda psalmi pisut vähem sõna sõnalt võtta, lõi mäss valla. Kõigepealt oli see ketserlus. Seejärel ebaviisakus. Seejärel tähendas see juba lahkarvamusi meie koguduses. Mõned meist nägid selles iva, teised olid üdini solvunud. Me vaidlesime, kuni tee ja küpsised uuesti meieni jõudsid, siis langetas kindral otsuse. Kõik, kes tahavad tamburiini mängida, võivad teha seda oma kirikus, aga mitte tema harjutustundides ja jõululaulude laulmise ajal.
- Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev, 2008, lk 144-145