Mine sisu juurde

Dorrit Willumsen

Allikas: Vikitsitaadid
Dorrit Willumsen, 2015.

Dorrit Willumsen (sündinud 31. augustil 1940) on taani kirjanik.

"Naine purpuris"[muuda]

Dorrit Willumsen, "Naine purpuris", tlk Ene Mäe, 1997.


  • Minu sõber ja armuke ei olnud kunagi võitlust kartnud. See tekitas tal pigem omamoodi erutuse. Kõik lihased ja närvid olid pingul ning tema vaimusilmas vilkusid pildid loomade liigutustest, traaklaste mõõkadest ning pikkade nõtkete võrgumeeste kavalusest. Võimalus olla lõvist kiirem ja karust riuklikum. Metall, salakavalus, küüned, vaprus, veri. Säärased asjad täitsid tema aju samamoodi, nagu minu kõhtu täitis laps. (lk 35)
  • Ma armastan iseäranis purpurit. Oma purpurit. Mu huulte ja kogu keha katva mantli värvi. Rubiine mu diadeemis, kõrvaehetes ja paljudes keedes. Juba nende raskus teeb mu selja sirgeks. Ma tõstan pea püsti ning pisike kuiv valu mu põlvedes muutub kerguseks. (lk 40)
  • Noor Theodora, kes laskis kehal ja hingel möllata. Tema rikutus põles otse naha all ning pani silmad ja jume hõõguma. Ning ta ei kahetsenud. Isegi mitte siis, kui ostis kupeldaja kibedat jooki või palus tal oma üsa kohal loitse lugeda. Noor tütarlaps näis nii muretu ja puhas. Ehkki tal ei olnud isegi vanni.
Nüüd võtan ma vanni hommikul, keskpäeval ja õhtul. Vees tundub keha nii kerge. Ma sulen silmad ning naudin mandli ja lavendli lõhna, sellal kui pehmed käed nühivad mu laupa ja põski ning joonistavad õrnu ringe mu meelekohtadel, justkui armastaksid nad mind tõemeeli ja sooviksid mind trööstida sügavas ja salajases mures. (lk 40)
  • Kuid äkki, peaaegu jõhkra jõnksatusega liigub siid kõrvale. Ning seal istuvad keiser ja keisrinna täies elusuuruses ning neid ümbritsevad tiivulised olendid, muidugi marmorist. Sellegipoolest on esimene mulje selline, et kaks võidujumalannat on just kohale lennanud, et kroonida valitsejaid värskete loorberipärgadega mingi võidu puhul, millest ootetubades ei ole veel kuuldud. Juba sellest ebakindlusest piisab, et külalisel tekiks süütunne. Pealegi on tõrvikuvalgus ebameeldiv ja orjad vehivad tahma talle otse näkku.
Selle lavapildi, mis paneb kõiki nagu välgust tabatuna põrandale viskuma, mõtlesin välja mina, keisrinna. Alles siis, kui nad avastavad, et nad ikka veel hingavad ning et vaatepilt järelikult ei olnud surmav, roomavad nad lähemale, et vajutada oma suudlused keisri ja keisrinna kõrgeaulistele jalgadele. (lk 44)
  • "Täna müüsin oma topaasid maha," kirjutab ta vahatahvlikesele. "Need särasid nagu vana isalõvi silmad, kui ta päikese käes lamas ja käppi lakkus. Kuidas ma küll armastasin neid kive, mis mulle õnnetust tõid.
Aga kui olin otsuse teinud, kadus mu kaelalt ja õlgadelt nagu mingi raskus.
Raha. See voolab mul käest. Natuke rõivaid. Pisut veini. Vein kisub suu kokku. Homseks on see äädikas."
Topaasid, küsib Hecebolus, kui ta võtab tahvli, et vaadata, kas Theodora kirjaoskus on paranenud, kas ta müüs topaasid tõepoolest maha?
Tüdruk noogutab ja näeb, kuidas mees näost üleni valgeks läheb. (lk 46-47)
  • Paastuvad rikkad. Vaesed nälgivad, mõtlen ma, sellal kui keiser lõpmata aeglaselt oma datleid mälub. Ma songin veidike kümmet eelrooga ja söön vutirinda. Mees naeratab. Ning ma ei keela endale rasket punast veini ega magususest tilkuvat kooki. (lk 48)
  • Tunnen, kuidas mink kinnitub silmanurkadesse ja juustepiirile. See poleks nagu muud kui mask, mille saab eest ära tõmmata. Ning selle võib kerge liigutusega kokku kägardada ja minema visata nagu närtsinud lille. Selle all on nägu, mida ma ei söanda vaadata. (lk 49)
  • Narcesel ja minul on mõlemal oma saladused. Nendega ei ole me teineteist kunagi tülitanud, mitte hirmu pärast, vaid sellepärast, et hoolime. Ja see, et tema, nii kuulsusrikas sõjamees, tõemeeli kardab mu käte külmust ja mu keha soojust, teeb mulle nalja ning ühtlasi haavab mind.
Kui Narces ja mina teineteist suudleksime, oleks see nõnda, nagu tuleksime kumbki oma planeedilt, kandes suurt ja habrast lootust.
Ja kui meid praegu eemalt nähtaks, siis arvataks, et oleme vanem abielupaar, kes on palju aastaid koos elanud. Nõnda näivad meie näod, meie käed ja käsivarte karsked kaared olevat kokku põimunud nagu oksad.
Narces. Narces. Neetud olgu see, kes su munad lömastas. (lk 51)
  • Tüdruk laseb pea longu. Millegipärast jooksevad mööda ta põski rasked pisarad. Ta ajab keele välja ning joob neid, nagu oleksid need soolane vein, mis tekitab vaid suuremat janu.
Ka mina lasen pea longu, kuid muige varjamiseks. (lk 54)
  • Antonia viibis oma köögis. Ja tema naha soojus, tema silmade läige, kogu tema küps alistamatu hiilgus täitis ruumi. Ja siis veel tema kummaline kokakunst. Pajatäis tangukörti ja äkilise mõttevälgatuse ajel kamalutäis jämedaid herneid, kolm kõverikku punast piprakauna, natuke kurki, natuke paprikat ja sibulat ning peotäis värskeid roosilehti. Kõik selle viskas ta patta. Ning kui maitseained ja tangud ja roosilehed podisesid ja lõhnasid, lüpsis ta sortsu piima oma rindadest otse patta. Seda pakkuski ta näljasele sõjamehele. (lk 54-55)
  • Aga kuidas saaksin ma rääkida hellitatud härraslapsele, kes alandlikkuse tundmiseks peab minema kloostrisse või kirikuvõlvide alla, et ta päästeti viletsusest pajatäie maitsestatud kördi ning paari vöö ja viledaks kulunud loori abil. Ja miks peaks Giovanninat huvitama jutt sellest, kuidas mina kunagi hoidsin nälja endast eemal vaid kolme musta oliiviga päevas. Kuidas suudaks ta üldse ette kujutada, et temavanune kleenuke tüdruk lahkub armukese majast, kaenlas laekatäis linnukonte. Ei, mingi muinasjutt ega õppereis see küll ei olnud. (lk 55)
  • Pentapolise tänavail uitab ta ja nälg muutub piinaks. Ta mõtleb vaid sellele, kuidas hankida raha. Ta peab seda teenima, leidma, varastama, vaid selleks, et suudaks söögi eest maksta. Jalad nõtkuvad all, nagu oleks ta joobnud. Ta näeb kulda helkimas meeste ja naiste käsivarte ümber ja rehkendab välja, millised tohutud summad on nende rõivaste ja kandetoolide peale kulutatud. Ta näeb kõikjal raha. Ta näeb münte käest kätte libisemas. Ta kuuleb neid läbi õhu lendamas ja maha kukkumas mehe ees, kes laulab kastraadi puhta heleda häälega. (lk 56)
  • Seal elab ta kindlasti siiamaani kotkaste, skorpionide ja madude seltsis, see püha Susanna. Tema peanahka katavad suured kõõmalaastud nagu karpkala soomused. Ta ei kammi kunagi juukseid, piirdub vaid sellega, et kratsib küüntega. Valged ebemed tulevad lahti ja ripuvad pikkades pulstunud juustes. Mõnikord tõmbab ta need välja nagu tingud ja silmitseb neid mõtlikult, enne kui neid nätsutama hakkab. Muidu lubab ta endale vaid kruusi vett ja kord nädalas väikese leiva. Seepärast veritsevad püha naise igemed ägedalt ja rängasti. Tema huuled on lõhenenud. Tema käsivarred on peenikesed. Kuid käelabad, räägitakse, on väga pikad ja kaunid ning tulvil imesid.
Hambututest igemetest olevat ta kasvama pannud uhked hambad nagu teemandid. Vigased on vaid kergest puudutusest jalule tõusnud. Ja kõhust või õlast on ta valu raske ja kandilise kivi kujul välja võtnud. (lk 58)
  • Või kõik need sambapühakud, keda ma nägin. Nad lihtsalt võistlesid omavahel. Üha kõrgemad ning aina peenemad pidid sambad olema, et Jumal kuuleks nende palveid ja imetleks nende akrobaatilisi poose. Nende väljaheited rippusid samba küljes nagu kuivanud linnusitt. Ja ümberringi seisid inimesed, näod taeva poole ja suud ammuli, nagu oleks juba selle õhu sissehingamine õnnistus.
Need pühad mehed olid pruunid nagu pigi. Riided olid neil seljas ära kõrbenud. Juuksed kasvasid pikkade salkudena ja küüntest said küünised, kui nad neid samba vastu ei nühkinud või salamahti ei närinud. Mõned neist olid ilmselt hullumeelsed. Õnnistused, needused ja palved tulvasid nende huulilt. Ühel, kes oli eriti kuulus, oli reie peal suur paise, ning kübeke tema kuiva linnusitta küüne all pidi inimesele pikaks ajaks kaitset pakkuma. (lk 59)
  • "Minu Jumala kingitus," raiub ta nagu rauda.
Ta ei saa kuidagi aru, et ma ei krooni end tema pärast, vaid iseenda pärast. Et paleest on saanud õhuke koor ja trepid on külmad mu jalge all, mina aga olen merelaht, kus vesi ümber pöördub. Kõik tõuseb pinnale ja ma näen seda uues valguses. Meeldiv ma ei ole. Ning ei pärlitolm ega sõnad saa tagasi tuua seda naist, keda ta armastas. Keiser näeb minus malbet neitsist ema. Kuid naine San Vitale kirikus on ja jääb keisrinnaks. Ta ei ole süütu. (lk 63)
  • Keisrile ei tulnud mõttessegi selliseid asju alahinnata. Kuid palju olulisem oli see, kuidas mina, keisrinna, välja näen. Ja minu kujutises oleks pidanud olema rohkem tantsu.
Heitsin mantlihõlma kõrvale, et ta näeks, kuivõrd ma tegelikult olin kõhnunud ja mandunud ning kuidas kroon ja mantel olid ajapikku taltsutanud mu liigutused ja kammitsenud need jäika koreograafiasse.
Peaksin ma ehk mingile suvalisele Ravenna kunstnikule tantsima?
Ainult ülekantud tähenduses, arvas keiser. (lk 64)
  • Kuidas küll on Jumal mind, naiivset häbitut tüdrukut, narrinud. Need lapsed, keda ma ei tahtnud, nemad asusid mu südame alla ega lasknud end välja ajada. Aga seda poega, keda keiser ja mina ihkame, ei tule, kui just imet ei sünni.
Need mehed, keda ma tõeliselt imetlesin, ei võtnud mind. Vägivald oli neile võõras ning nad olid liiga auväärsed, et mulle raha pakkuda, ehkki mul ei olnud seda münti, millega oma keha kaitsta. Püüdsin tunda vaimulikku armastust. Aga kui palju ma ka ei põlvitanud, laulnud ega paastunud, oli ja jäi minu hinge territooriumiks nahk. (lk 65)
  • Paast. Juba see sõna. See on nii puhas, nälg aga on räpane piin, mis aheldab kõik mõtted lühikese ja sooniva keti külge.
Üksnes rikkad otsustavad paastuda, võib-olla mingi süü lunastamiseks või lihtsalt oma keha ilu ja tervise huvides. Paastuja saab oma tasu. Ta tunneb end äkki vabana liha raskusest. Tema mõtted avarduvad. Isegi unetus annab pigem elujõudu ja energiat juurde. Aga vaene viskleb ja vähkreb asemel ning taob sõrmenukkidega vastu seina, meeleheitel, et ta hetkekski suikuda ei saa.
Pimedust ja päikesetõusu tajutakse erinevalt ning isegi seedimine ei käi vaesel ja rikkal ühtemoodi. (lk 65)