Mika Waltari

Mika Waltari (19. september 1908 - 26. august 1979) oli soome kirjanik.

Luule

Sinul on kõigi kurbade inimeste nägu,
sinul on kõigi näljaste inimeste käed,
sinu jalad on rännanud kõiki üksildasi teid,
sinu silmad on näinud kõik mered.

Sina oled väsinud surmani,
ja surmani kurb sa oled.
Kõik uksed on sinu eest suletud
ja põletab maa sinu jalgu.

Kahvatul hommikul kõneled mulle,
kui tühjus on akende taga.
Sa kõneled mulle suurest vihast,
sest ilma vihata ei iial või olla armastust,
sina kõneled meestest, kes surevad üksi,
neist teedest, kust iial ei tulda tagasi
elu muulasteleegionist,
kellele rahu on ainult surmas.

Sina oled hävitav tuli,
sinu tee on rahutus, valu ja mure.
Maa põletab sind,
kõik uksed on kinni su eest.

Ja sina ütled:
"Käi minu järel!"

Mika Waltari, "Inimese poeg", tlk August Annist; A. Anni, "Soome kirjandusuudiseid", Eesti Kirjandus, 12/1929, lk 33

"Suur illusioon" (1928)

Tsitaadid väljaandest "Suur illusioon". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2005, ISBN 9985310039

Meile lõi vastu laia pimeda trepikoja lõhn. See oli linna lõhn: külm veega uhutud kivi, tolm, sumbunud õhk ja veel midagi, mida ei oska seletada, aga millega kohe ära harjud, nii et sa seda ei märkagi, aga maalt tulles on sellel alati oma iseäralik jõud. (lk. 11)
“Andestust, armas preili,“ ütles Hellas. „Mõiste viisakus on juba vananenud. On veider, kui kindlalt peavad naised kinni vanadest eelarvamustest, kui neil sellest mingit kasu on.“

„See kuulub naise psühholoogia juurde,“ ütlesin mina [Hart]. „Naised moodustavad kirikus kuulajaskonna. Naised on militarismi tugi. Naised on ühiskonna kõige tagurlikum osa; nad peavad seda üleval.“

„Mina igatahes pean end modernseks,“ hüüatas Caritas. „Ma värvisin oma huuli, et näidata, et julgen seda kõigist eelarvamustest hoolimata teha. Ma olen niisama vabameelne nagu ükskõik missugune mees, kui see puudutab minu enese mugavust. Ma olen õppinud sotsioloogiat, ma kasutan oma hääleõigust ja imetlen modernset luulet.“ (lk. 15)

[Hellas:] “Ühed räägivad aiast ja teised aiaaugust.“ (lk. 16)
“Issand Jumal, kaitse meid luule eest,“ ütles Korte, sasides meeleheites oma juukseid. (lk. 17)
[Caritas:] „Mina arvan, et mees ja naine peavad saama kõigist asjust vabalt rääkida. Tänapäeval.“

„Ja ikkagi jääb tõsiasjaks, et nad on Mees ja Naine,“ ütlesin mina ja kummardusin prooviks talle lähemale. [Hart] (lk. 19)

Muidugi, ühtegi inimest ei saa iial tundma õppida, aga võib õppida tähele panema, kuidas keegi teatud olukordades reageerib, ja selle põhjal üsna suure kindlusega ette arvata, kuidas ta reageerib teistsugustes olukordades. See on inimese loomus. (lk. 21)
“Mina kiidan kõik heaks, mis öeldakse, kui võin ainult pudeli enda kõrvale jätta,“ ütles Korte. „Äratage mind üles, kui magama jään. Mulle ei meeldi metafüüsika. Aga lõppotsused kiidan ma heaks, kui allakirjutamist nõutakse.“ (lk. 25)
[Spindel:] „Me oleme valgustatud, seepärast teame ka ise, et näitleme, ja näitlemine on meile nii sügavale verre imbunud, et me näitleme muu vaatajaskonna puudusel ka iseendale, kui oleme üksi. Kuid pärast kõike seda kerkib enesestmõistetavalt küsimus, kes me tegelikult oleme. Sellele on võimatu vastata, ja nii peame võtma meie vestluse aluseks vägagi ebamäärase hüpoteesi, et me oleme ka tegelikult need, keda näitleme.“ (lk. 26)
[Hellas:] „Andestust, noor preili. Teie segadus mõistetes on tähelepanuväärne. Kui teemaks on seksuaalküsimus, siis ei pruugi see tähendada, et räägime armastusest. Juba see mõiste on vananenud. Tänapäeval ei ole niinimetatud armastust enam olemas, igatahes mitte selles tähenduses, nagu seda varem kasutati. Me peame segadustest hoidumiseks selle mõiste kas uuesti määratlema või sellest üldse loobuma, mis oleks minu arvates kõige targem.“ (lk. 26)
“Naistega on võimatu vestelda,“ ütles Hellas. „Nad solvuvad hingepõhjani, kui nende ebaloogilisuse kohta märkuse teed. Nemad käivad tundepsühholoogia alla, nemad otsivad lahendusi fantaasiast ja müstikast.“ (lk. 27)
[Hellas:] “Andekspalumine on alati liiga kerge, selleks et keegi seda usuks. See on vanamoodne, nagu ka viisakus.“ (lk. 29)
“Täna hommikul viivad kõik tänavad igavikku,“ sosistas Caritas. (lk. 33)
Olin kujundanud endale eluvaate, mis põhines kausaalsusseadusel nii materiaalses kui vaimses sfääris. Olin püüdnud ohjeldada oma fantaasiat ning võtta elu võimalikult külmalt ja parktiliselt. Ma püüdsin kõikide sündmuste puhul leida põhjusi ja tagajärgi, lubamata tunnetel endast võitu saada.

Kõik see oli minu mask. - See oli teatud hoiak inimeste suhtes. See avaldas enamikule mõju, ja lõpptulemuseks oli, et mul ei olnud ainsatki õiget sõpra. (lk. 35)

Ükski naine ei suuda kuigi kaua üleval hoida mehe huvi, kui ta ei ole pidevalt uus ja üllatav, kui temas ei ole pidevalt uusi väravaid tundmatutele maadele. (lk. 36)
[Caritas:] “Muidugi, igas inimeses peab olema veel midagi peale selle, mida kõik näevad.“ (lk. 37)
[Hellas:] “Igal maal omad kombed, ja inimestele meeldib pilge, kui see ainult neid ei taba.“ (lk. 43)
[Hellas:] „On raske alati paindlik olla. Mul on sõnaline kõhulahtisus, ja kui mul muud pähe ei tule, siis räägin jampsi.“ (lk. 44)
“Ärge iial kellelegi öelge, et ta on naeruväärne.“ tähendas Caritas. „Inimene võib teiste lõbustamiseks endale selle maski võtta, aga kui keegi teda tõsiselt selliseks peab, solvub ta rohkem kui millestki muust.“ (lk. 46)
Valgus minu kabinetis oli hele ja armutu. Avar laud, tool, kaart. Standardiseeritud, isikupäratu geomeetriline ruum, mis valas mu hinge imelikku rahuldust. See oli töö. Siin ei olnud mitte midagi tarbetut, mitte midagi sentimentaalset – kes siin vastu ei pea, mingu ära. Me oleme ilma närvideta, meil ei tohi olla tundeid, me tapame oma pliiatsiga – pool veergu, ja ühe inimese häbi on hommikul teada sajale tuhandele; ta on igaveseks hukka mõistetud. - Mehed vahetuvad: haigemaja, vaimuhaigla, browning, õnnetus – aga leht elab. Ja igal hommikul uued sensatsioonid, uued pildid kogu maailmast, uued üllatused. (lk. 47)
Ja minu seisukoht. - See oli niisama väär nagu kõikide teistegi oma. Minul ei olnud pakkuda tõtt, ja kui mul seda ka oleks olnud, ma ei oleks seda trükki saanud. Esiteks pidi kõik minema läbi sõela, võtma standardse vormi, sulama kõigesse sellesse, mis oli enne öeldud, muganduma partei mõtteviisi ja eesmärkidega.

Mind valdas suur tühjus. Tundsin seda kõikide meeltega, kogu mõttetust, kõige väiksust, kõige koomilisust. - Elasin selleks, et aju värisedes koguda kogemusi, ahmida aistinguid, üha uusi ja uusi, et neid siis tervikuks kokku sulatada ja seejärel need endaga hauda kaasa viia. Mistarvis... mille jaoks... ? (lk. 48)

Iseenesest põhines kõik teatud hüpoteesidel. Hüpoteesid olid hädatarvilikud, et inimene elada võiks. Nimelt mõtlev inimene. Inimest eristas loomast ainult see, et inimene vajas oma elu aluseks teatud hüpoteese. Usu ülesanne oli panna hüpoteesid sobivasse ja kergesti omaksvõetavasse vormi, need standardiseerida. Meie aja usk kui teoreetiline - ei! Teoloogiline struktuur oli vananenud. Selle suur pankrot oli ilmasõda. Meil ei olnud enam hüpoteese. Teoreetiliselt võttes ei saanud me niisiis enam elada. Aga elu ei olnud teooria. Me võisime elada ilma hüpoteesideta, aga meie elu ümbritses tühjus... (lk. 48-49)
Tugevad südamed – ei kerja haletsust – tugevad südamed – murduvad üksi. (lk. 52)
[Hellas:] „Me võime sõnatul kokkuleppel kinnitada seda teatud hoiakut, mille me teineteise suhtes võtame, et vastastikku võimalikult meeldivat ettekujutust saada. - Hiljem suures seltskonnas me teineteist enam ei tunne, sest hoiakud ju muutuvad, ja need peavad alati koos seltskonnaga muutuma.“ (lk. 57)
“Niisugune on elu,“ ütles Hellas. „Elu! Tavaline argipäevane elu. Ja kui te olete sunnitud siin elama ja seda nägema, kas te siis ei usu, et inimene muutub vähehaaval natuke kahtlevaks ja nagu öeldakse, küüniliseks. - See on liha, ja kui hoolega te ka ei otsiks, siis vähemalt praegu ei leiaks te siit midagi muud peale liha. Ja siiski väidetakse, et kõigil inimestel on surematu hing!“ (lk. 61)
“See, mis on kõige alus, on viha,“ jätkas Hellas. „Katsuge ette kujutada, kui kirjeldamatult need mehed võivad vihata. Naisi, kes neid petavad, nende raha ära võtavad, kui nad on purjus, neisse ravimatuid haigusi istutavad. - Ja ometi on naised neile illusioon unistavast ja õrnast armastusest – kõige ilusamast, mida nad ette kujutada oskavad. - See on leppimatu ja armutu võitlus. Nad maksavad kätte, kui vähegi saavad, ja naudivad oma kättemaksu. - See on sugupoolte vaheline sõda – tegelikult igavene võitlus mehe ja naise vahel. Nad vihkavad neis naistes iseennast.“

[Hart:] „Sugutung!“

[Hellas:] “Kõige neetum, mis Loodus iial on teinud, on inimese sugutung. Armas ema Loodus on mõnede oma andidega nii ääretult pillav, ja nii ääretult ettevaatlik. Elu ei tohi mitte mingil juhul hävida, seda tuleb säilitada ükskõik mis hinnaga, ja hoidku Jumal selle hinna eest, mida me igaüks selle eest maksnud oleme! - See uinub kogu aeg meie alateadvuses, et siis mingi tühise mõtteseose mõjul esile tõusta ja meid loomadeks muuta. - Ja kui väga me võime end sellepärast vihata.

See kutsub naudingule, mis on kirjeldamatu ja igavene, naudingule, mille nimel võib surragi – ja see petab meid ka selles, valetab, neetu! Sest tegelikult ei ole see midagi. Järele jääb vaid pettumus, väsimus ja rauge jälestus.“ (lk. 61-62)

“See neetud seksuaalelu,“ ütles Hellas. „Me oleme oma hingelt rikutumad ja haigemad, kui keegi üldse ette kujutada oskab. Igaüks meist on ebanormaalne. Ja kui keegi julgeb sellest rääkima hakata, tembeldataks ta siivutuks mässajaks. Ja just parimad indiviidid, need, kelles on fantaasiat ja tundlikkust, nemad on juba ette hukule määratud.“ (lk. 63)
[Hellas:] „Meie elu on närvihaige – meie maailm on äraneetud põrgu. Ja me ei tahagi siit ära saada, sest keegi, mitte keegi ei tee midagi. - Me jätkame oma olemasolu juues ja tantsides ja üksteisele maotuid lugusid rääkides. Ja kui keegi selle pärast kannatab, naerdakse ta välja, kui ta seda julgeb tunnistada.“ (lk. 63)
Pildid olid joonistunud meie silmadesse jälgi jätmata – me ei olnud neile reageerinud. (lk. 65)
[Hellas:] „Ja rahu ei ole mujal kui surmas. Ka uni on liialt täis elu.“ (lk. 66)
[Hellas:] „Mõelge ometi, mis asjata jõukulu see kõik on. Poisid treenivad end vormi kasutu võistluse jaoks, kulutavad selleks oma vaba aja ja osa tööaegagi, mõtlevad ainult võistlusele ja unustavad vajalikumad harrastused.“ (lk. 72)
[Hellas:] „Aga nagu öeldud, teooria ja praktika lähevad alati lahku. Kas arvate, et mul oleks südant vaadata teie väikevenna murelikku nägu, ilma et ütleksin midagi kaasatundvat. - Ja teisest küljest, just sport on meie ajale tüüpiline. Meie noorsugu kasutab vaba aega meelsamini oma keha arendamiseks kui vaimseteks harrastusteks. Ja võib-olla on see hea märk, sest tõepoolest, meil on olnud juba küllalt vaimset tähenärimist ja tühjasõnalisi teooriaid. - Ja seesama on tüüpiline kogu maailmas.“ (lk. 73)
[Hart:] “Ja renessanss omakorda oli kunagi materialismi suur võit vaimse maailmavaate üle.“ (lk. 73)
[Hellas:] „Noorus on alati rumal – ta ei mõista, mis on elu. Noorus on tervenisti illusioon. - Seepärast see ongi nii lõpmata võluv.“ (lk. 75)
See oligi ainus mõte, mis praeguses olukorras lohutada võis. Ja imekspandava psühholoogilise vaistuga oskas Hellas sellega lagedale tulla täpselt õigel silmapilgul: ta sisendas poisterühmale usku, et kogu kaotus muutub mingiks võiduendeks. - Sel hetkel sain ma pisut aimu sellest, kuidas juhitakse rahvamasse. (lk. 77)
[Hellas:] „Kas pole tore see aeg, mil kõik mured hajuvad, kui vaid tulevikule viidata. - Neile kõigile on sõna „tulevik“ müsteerium, mis kätkeb endas maailma õnne. Meie mõlemad aga kardame seda vaistlikult. Me oleme pidanud elule liiga lähedal olema. Ja ikkagi peame ka meie midagi ootama, kuigi teame, et see, mida me ootame, kujuneb pettumuseks.“ (lk. 77)
[Hellas:] „Niinimetatud isiksuseprintsiip on meie maailma elujõudu liiga palju hävitanud. - Tegelikult on niinimetatud isiksus üks vaimuhaiguse vorme, kui me loeme enesearmastuse vaimuhaiguseks.“ (lk. 78)
[Hellas:] „Me satume lootusetult ummikusse just sellepärast, et meie väärtuste mõõdupuud on täiesti vastandlikud. Või tunduvad vähemalt praegusel hetkel seda olevat.“ (lk. 78)
[Hellas:] „Muret teeb ainult see, et meil ei ole autoriteete, keda meid võidaks uskuma sundida.“ (lk. 78)
Enam ei tundnud ma Hellase vastu vähimatki huvi. Tundsin vaid seda osalt kaitsvat, osalt pisut põlglikku tunnet, mis sünnib, kui oled kellelegi suures hädas raha laenanud. (lk. 83)
[Hart Hellasest]: Elu on julm, miks ei võiks ka mina julm olla. Lasta tal surra, kaduda. (lk. 85)
[Hellas:] „Kuigi iseenesest on kõik inimesed mingil moel ebanormaalsed. Ma mõtlen vaid seda piiri, mille seab ühiskond. - Kas mäletate Chestertoni paradoksi: hull on see, kes on kaotanud kõik muu peale mõistuse. - Koomiline, terve maailm on tegelikult üks suur vaimuhaigla, aga kus on Peaarst?“ (lk. 89)
[Hellas:] „Niisiis on ka tõepärasus ebamäärane asi. Aga meie maailmas on olemas ju ainult ebamäärane tõelisus.“ (lk. 92)
[Saksa tudeng:] „Moodne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et tunded on inimese töös ja tegevuses vaid takistuseks. Need on otsekui hõõrdumine, mis segab masina korrapärast ja ühtlast liikumist. - Nii on enesestmõistetav, et peame tunded hävitama.“ (lk. 114)
[Hart:] „Ja lõpptulemus?“

[Saksa tudeng]: „Töö! Töö! Töö! - Muust ei pruugi me hoolida. Ükskord hiljem, kui saame hingetõmbeaega, võime vaadata minevikku ja tulevikku – näha uusi perspektiive – tööle.“ (lk. 115)

Ma teadsin, et pidin siia tulema, ja et nüüd tuli ainult oodata. Mind oli siia toonud põhjuse ja tagajärje seadus – mul tuli end vaid alateadvuse juhtida anda, järgida kõiki tujusid, mis vaid pähe tulevad. Nende lõppsumma oli see, mida ma tahtsin. (lk. 117)
[Mäki:] „Nimed? - Mis kurat need nimed maksavad, ja kes on selle või selle maalinud. Peaasi, et maal midagi on.“ (lk. 122)
[Mäki Pariisi soomlastest:] „Kogu kari on ära läinud. Nad olid leidnud ühe eestlase, kellel on raha. Nüüd istuvad võib-olla „Selectis“ või „Jockey's“ või „Strixis“ või „Paradis's“.“
[Mäki Hartist:] „Noh, sina oled normaalne nagu alati. Kas tead ka, et sinu külm ja mõistuslik normaalsus häiris mind juba kooliajal. Sina ei suuda teha mingeid pöörasusi. Sinus ei ole tilkagi boheemlaseverd. Iga uue juhtumi ees jääd sa mõtlema, mis mõte sel olla võiks, ja kaotad üksnes mõtlemisega elust kogu võlu. - Kuigi kes teab, ehk oled sa õnnelikum kui mina – igaühel oma iseloom.“ (lk. 125)
Mees, kes kaotas oma ande ja võimaliku suuruse baarilettide äärde ja bordellipõiktänavatele. Aga kõik see – see oli ju lihtsalt elu, tavaline, natuke banaalne elu. (lk. 126)
Ja elu on nii imelikult argipäevane. Selle pisiasjad, millele antakse sümbolite roll, on naeruväärsed. (lk. 129)
Me mõlemad olime nii tulvil kummalist valu, rahuldamatut nälga – me olime ääretult võõrad teineteisele ja ühtaegu nii ääretult lähedased. (lk. 131)
Ja ei ole olemas valusamalt ilusamat õnne kui illusiooni õnn. Inimene, kes võlutult imeb endasse ekstaasi õndsust, teades ise ometi, kui äärmiselt lühikest aega see kõik kestab ja kui valusad haavad see võib lüüa hinge kogu eluajaks. - Kogu see salapärane, illusoorne segu hõõguvaimast tundest ja külmast mõistusest; see on nagu läbi jää kallatud kõrvetav jook, mis on jääkülm, aga siiski joovastav. (lk. 132)
[Caritas:] „Meie, naised, kuidas me suudame omaks võtta filosoofia ja metafüüsika, meie, kes me oleme ainult tunne ja igatsus. Me peame uskuma, muidu ei saa me elada. Ja kui meil usku ei ole, siis korvame selle ebajumalatega.“ (lk. 138)
[Caritas:] „Öeldakse, et usk on meie ajal vananenud mõiste. Ja ometi ei ole ükski sugupõlv usku rohkem vajanud kui meie aeg. See tarve on vaistlik ja ebateadlik – igaüks meist naeraks rämedalt, kui öeldaks, et ta vajab usku. Meie traagika on selles, et meid on aheldatud erinevate kirikute ja traditsioonide külge, mille õpetus ja mõtteviis on meile täiesti võõrad. Millest meil on võimatu rahuldust leida. Juba see, et püütakse mõistus ja teadus usu raamidesse suruda, on meile midagi nii arutut, et me kaotame usu mõiste tervenisti.“

[Hart:] „Kui ma usun Jumalat, pattude andeksandmist ja igavest elu, kas ma siis ei ole juba usklik?“

[Caritas:] „Just see ongi nii arutu, - Sul tarvitseb ainult nii öelda – ja juba oledki eeskujulik kristlane. - See on neetud, see klassifitseerimise süsteem, mille järgi inimesed kahte aedikusse jaotatakse. - Vend, vend, kuidas on lood sinu surematu hingega? - Ja teisest aedikust minnakse kõrgilt ja pead vangutades mööda. Kuigi see on ju ainult väline kest. Oleks tõesti huvitav teada, kui paljud meie aja niinimetatud kristlastest usuvad näiteks vana õpetust põrgust.“ (lk. 138-139).

[Hart:] „Jah, illusioon on ju meile tõelisus, niikaua kui me ei märka, et see on illusioon.“

[Caritas:] „Siis aga võõrutas mu usust kõik see palaganlik, teesklev laadakristlus, mis ostab endale teatud summa eest loožikoha taevas. - Ja siiski ma otsin usku, ma ootan imet – ja minus ootab imet kogu meie hävinev sugupõlv. Kõigest endisest on mulle jäänud ainult Kristus kui sümbol, mis on minu jaoks kasvanud üle aja- ja kohapiiride, lahti kõigest sellest, mida kahe aastatuhande jooksul on püütud tema nimega seostada...“ (lk. 140)

Ma kuulasin... Minu saatuseks on alati olnud kuulamine. Elu kõige kirglikum ja kõige õnnelikum võlu pole mind iial puudutanud. Ma olen seda ainult kuulanud. (lk. 146)
Ei ole mõrumat osa kui sellel, kes peab kuulama. Kuulata ja julgustada – jagada teisele usku, mille sa ise kaotanud oled – õnne, mida sai ise iial ei leia. (lk. 151)
Elus ei ole ruumi tragöödiatele. Need kaotavad oma proportsioonid, muutuvad väikesteks, tähtsusetuteks – argipäevade pisiseigad teevad nad koomiliseks. (lk. 153)
[Mäki:] „Keda jumalad armastavad, selle nad kutsuvad noorest peast enda juurde.“ (lk. 156)
Ja mis olin mina ise – külmalt arukas ja praktiline, pisut pessimistlik mees, kes hädavaevu suudab täita oma kohta ajalehetoimetuses, kelle elu kaob eneseanalüüsis ja tühjuses. Mis oleks võinud minus olla see. Mis oleks võinud rahuldada niisugust naist nagu Caritas. (lk. 157)
[Hellas:] „Jah, me peame hoidma oma illusiooni selgena ja säravana. Illusiooni puhtast armastusest – uut elu loovast armastusest. Suurima illusiooni.“ (lk. 163)
Inimene, kellel on vilgas ja teovalmis fantaasia, kannatab elus kümme korda rohkem kui see, kellele illusioonide maailm on võõras. (lk. 166)
[Hellas:] „Terve mu elu on ju ainult illusioon – ainult vale, nagu paljud kindlasti ütleksid, kui teaksid.“ (lk. 173)
[Hellas:] „Suured illusioonid on ka kallid, ja mina maksan oma illusiooni eest vürstlikku hinda.“ (lk. 174)
Hellas kadus mu silmist, pea püsti ja kindlal sammul. Hommikune violetne ja kuldne udu mähkis ta sädelevasse võrku. Ta läks mööda üksildaste teed, valitsejakeebina ümber SUUR ILLUSIOON. (lk. 178)
Ma võtsin Caritase pildi oma laualt ära. Päevapildid ja mälestusesemed on ainult nende jaoks, kes kavatsevad unustada. (lk. 181)
[Korte:] „Armastuse nimel võib mees igasuguseid pöörasusi teha, kuigi me ju teoreetiliselt armastusse ei usu.“ (lk. 183)

"Imeline Joosef" (1938)

Tsitaadid väljaandest "Imeline Joosef ehk Elu on seiklus". Tõlkinud Andres Lepp. Tallinn: Sinisukk, 1994

Ainult vähestele inimestele on antud võime kohe asja tuuma tabada, kogemuste põhjal juhivad paljud eriolukorrad vägisi inimest ümber nurga toimima. (lk 5)
Sest kainelt kaaludes pean ma tunnistama, et meie perekond elab täieti tarbetut parasiidielu ja et maailm ei kaotaks midagi, kui ka ootamatu maavärin meie perekonna olematusse tõukaks. Juba eelmainitud suure pettumuse järel sai minust külm ja karm naine, kuid ma ei ole õigupoolest sedagi, olen vaid oludele alistunud ja nendega kohanenud, tegemata kellelegi tarbetuid üllatusi. Augustis saan kakskümmend. Minu elu on mõttetu ja viljatu, aga ma olen kohanenud sellega, sest pärast mitut pettumust pole mul enam pisimatki soovi otsida uusi pettumusi. (lk. 7)
Arvan, et paljud meist vaevalt viitsivad iial teadlikult oma elu üle järele mõelda. Meile piisab, et selja taga on papa lai soomustatud rind kaitseks paha maailma ja eluraskuste eest. Vahel muidugi juhtub väiksemaid kokkuvarisemisi ja keegi kaob meie ringkonnast. Raha ei tähenda lõpuks nii lootusetult palju, selle suhtes oleme võrdlemisi flegmaatilised. Usun peaaegu, et põhiküsimus on toon, iseloomu hoiak. Kui meie puhul ülepea võib iseloomust rääkida. Suuremal osal meist säärast asja ei ole ja arvan isegi, et suurem osa isegi ei hooli sellest. Oleme muidugi kutsikad, keda maailm peab kaasa lohistama ja kes vajaksid tubli keretäit. Paljud küll teesklevad millegagi tegelemist, nagu oleks neil salamisi siiski paha südametunnistus, mis nõuab vajalikuna näimist. (lk. 9)
Meestel on õnnelik võime igas ebakindlas olukorras haarata tubaka järele. (lk. 22)
“Tore on vahetevahel hull olla, kui vaid aega on.“ [Joosef] (lk. 35)
“Pole midagi nii hullu ja mõttetut, millest keegi teine ei võiks korda saata veel hullemat ja mõttetumat.“ [Joosef] (lk. 38)
“Minu arvates kaks mõtlevat inimest, kellel on teineteisele midagi pakkuda, võivad ja tohivad suhelda teineteisega, tegemata välja soost ja ühiskondlikust kihist tulenevatest erinevustest. Maailma valitsevad peamiselt kapriisid ja lollus. Üks inimene on vastikum ja tujukam kui teine. Loomulikult on igas inimeses midagi head ja veetlevat, ma võin seda esimesena kinnitada. Ja kogu elu on rajatud sellele, et me sallime ka väljakannatamatuid inimesi tänu nende headele omadustele. - Kuid mõnikord juhtub nii, et leiad kellegi, kelle sõprust pead esimesest silmapilgust väärtuslikuks. Oleks ju arutu loobuda rumalate eelarvamuste tõttu selle sõpruse saavutamisest.“ [Joosef] (lk. 38)
“Ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Te peate õppima, et elu on naer ja seiklus. Me ei pea muretsema homse pärast. Me peame elama ja täitma oma ülesande siin maailmas, kus on nii palju meeldivaid ja lõbusaid võimalusi. Ärge mõelge midagi. Kas läheme homme koos välja?“ [Joosef] (lk. 40)
Sest siiski tähendab mehe välimus naise silmis üpris palju. Ma pole kunagi uskunud mingit vaimset armastust, nii palju on elu mind juba õpetanud. Naine, kes ise suudab elus enda eest hoolitseda, ei vali kunagi inetut meest. (lk. 42)
“Mul pole autosid, kinnisvara, pangaarveid, minul on vaid usk iseendasse. Ilma selleta oleksid kõik pingutused viljatud. Olen tõepoolest ebapraktiline ja abitu, kuid maailm ikestaks mind kiiresti, kui ma ei usuks endasse.“ [Joosef] (lk. 44)
“Teooria kipub alati olema surnud ja tüütav, mina aga olen juba suutnud jõuda elu halja puu juurde...“ [Joosef] (lk. 47)
Pisitasa hakkasin märkama, et tal oli imeline võime unustada koht ja ümbrus oma mõtteid arendades. Ma kutsusin seda hajameelsuseks, kuni Joosef õpetas mulle, et see oli vaid vaimne keskendumine ja häirivate kõrvalseikade vältimine. (lk. 48)
Ta jutustas vaid selleks, et ütelda: ka rahata olemises on omad meeldivad küljed. (lk. 54)
“Vaadake, Karin, me armastasime teineteist väga, ema ja mina, ning ma arvan üldse, et vaesed inimesed armastavad üksteist rohkem kui rikkad. Neil on palju rohkem asju, mis neid ühendab.“ [Joosef] (lk. 55)
“Siis ma kaotaksin oma vabaduse. Jah, Karin, ma olen õppinud märkama, et elus pole miski muu nii tähtis kui vabadus, teadmine, et sa oled kõigest ja kõigist sõltumatu. Pealegi olen õppinud nii ebapraktilisi aineid, et ma ei leiaks mujalt töökohta kui maalt.“ [Joosef] (lk. 57)
“Kord on ainult see, et iga paber on just seal, kust selle kätte saab. Teie arvates on see korratus, kuid minule tähendab see täpset süsteemi, mida ma oma märkmete tõttu olen sunnitud järgima.“ [Joosef] (lk. 58)
Ema hindab vaid seda, mis läheb palju maksma ja mida on raske kätte saada. Kui ma mainisin, et mees vist ei tahagi tulla, märkasin, et juba kirtsutaski ema otsustavalt nina. Sellega tahtis ta ütelda, et kui see sõltuks temast, tuleks see mees kindlasti Laurilasse kogu suveks. Ainus viis panna ema midagi tahtma on muuta see kättesaamise vääriliseks. (lk. 66)
“Kogu elu on rajatud sellistele bluffidele. Inimene, kes suudab ülematele bluffida, on edukaim.“ [Karin] (lk. 80)
“Mõrkjas maitses on midagi eksootilist, kuid siiski mitte jälgegi raskusest. Raskus on puljongi kõige suurem viga. Kuid just sellisena nagu käesolev täidab see oma ülesannet: hõrk, mõrkjas söögiisu stimulaator. Just puljongiga tehakse suurimaid eksimusi toiduvalmistamise kunstis, ma ei kõhkle Brillant-Savarini järgi kasutada sellega seoses sõna kunst. Puljong, nii nagu ka kalakastmed, on nagu toiduvalmistamise kunstniku proovikivid.“ [Joosef] (lk. 84)
“Unetus on kõigi närvisüsteemi häirete ema. Samuti põhjustab nõrk närvisüsteem unetust ülekoormuse tagajärjel.“ [Joosef] (lk. 85)
“Neile on täiesti ükskõik, mida nad joovad, kui see vaid sisaldab alkoholi,“ seletas Joosef. „Neil ei ole vähimatki aimu aastakäikude hurmast, aroomide mängust, kirkast õnnetundest, mida õigesti maitstud vein suudab tekitada.“ (lk. 87)
Ma ei osanud asja muud moodi endale seletada, kui et Joosef oli kogemata valinud õige. (lk. 88)
“Ma ei kahetse selle peale raisatud aega, sest teadmistest, olgu need millist laadi tahes, on inimesel alati kasu.“ [Joosef] (lk. 92)
“Te rääkisite blufist, Karin, üheksal juhul kümnest on iga niinimetatud peene inimese käitumine bluff. Kogum ebakindlaid mõtteid ja teadmisi, mis nagu õlikiht katab lauka pinda.“ [Joosef] (lk. 93)
Ma arvan, et kumbki neist polnud õppinud ajalugu, kuid üks neist pöördus, heitis mu põlvikutele ja päikesevarjule ääretult halvustava pilgu ja ütles mulle samad sõnad, kui Victor Hugo järgi Waterloo lahingus prantsuse ohvitser, keda kutsuti üles alistuma. Pole vist vajadust märkida, et see meetripikkune nooruk kasutas selget ja arusaadavat soome keelt, nii et ei olnud võimalik teda valesti mõista. (lk. 104)
“Minu vaiste mõjutavad käesoleval juhul vaid selged numbrid koolitunnistusel. Ja need räägivad äraostmatut keelt.“ [Karin] „Need on realiteedid, millele peame alistuma,“ nõustus Joosef. „Aga iga numbri taga peitub õpetaja hing, lugematu hulk tujusid, ajendeid, juhuseid, arusaamatusi, kinnisideid. Oleme Toivoga sõlminud lepingu realiteetide vastu. Suve lõpus õpetan talle, kuidas ta ühele või teisele õpetajale peab vastama. See hoiab kokku palju aega ja asjatut tööd.“ (lk. 117)
Olin voodis vedelemise arendanud peaaegu kunstiks. (lk. 118)
“Karin, elu on seiklus,“ lausus Joosef mõtlikult. (lk. 124)
“Armastus, Karin,“ ütles Joosef vaikselt. „Armastus on kujutlusvõime imelisim ja murettekitavaim kingitus inimestele. Aga me ei tohi olla oma kujutlusvõime orjad...“ (lk. 125)
Märkasin, et ema püüdis uskuda, et mul on õigus, aga tema konventsioonidega harjunud arusaamad härrasmehe käitumisest sõdisid vihaselt tema sisimas peituva sallivuse vastu. (lk. 135)
“Inimesel peab elus olema eesmärk, mõte,“ ütles Joosef tõsiselt. „Mida arenenum on inimene, seda raskem on tal leida elule eesmärki.“ (lk. 139)
“Loomulikult oleks see kohutavalt austusväärne ja kaunis, aga esiteks on tuhandeid inimesi, kes teeksid seda tööd paremini ja kohusetundlikumalt kui teie, ning teiseks oleks see kuritegu nende vastu, kes tõepoolest vajavad tööd, et ennast elatada.“ [Joosef] (lk 139-140)
Me poleks osanud ette kujutadagi paremat reklaami, sest ema on kord juba sellise loomuga, et kui keegi, keda ta peab endast alamaks, tuleb rääkima midagi paha teda puudutava asja kohta, siis ema prahvatab ja purustab vastase. Seegi kord teatas ta külma viisakusega, et ta teadis, mida tegi ja kuhu alla kirjutas. Ühelgi kõrvalisel ei ole vajadust tulla tema ettevõtmisi arvustama. Kui ta leidis, et on vaja tegutseda ümbruskonna noorsoo kasvatamaisel, pealegi kui mitte keegi teine selleks suuteline ei ole (mürgine pil), siis ei ole kellelgi midagi selle kohta ütlemist ja lisamist. (lk. 145)
Teadsin, et iga mees on sisimas poisike ja naudib südames öist laagrituld, pööraseid luiskamisi ja võimalust unustada, et oled tsiviliseeritud inimene. (lk. 145)
Meie perekonna nuhtlus on see, et me võime muretseda kõike, mida tahame, seepärast pole millelgi õiget väärtust. (lk. 146)
Aga kui vähehaaval hakkasin taipama, mida ma käes hoian, jäin tummaks ja sattusin vaimustusse, sest olin naine, aga samal ajal vihastasin, ärritusin ja olin ehmunud. (lk. 147)
“Sest ükski inimene ei lähe teisele kallale ilma kaaluka põhjuseta. Tema hinegeelu on nii lihtne, et tema meelest oli tal sel silmapilgul piisavalt põhjust mind tappa. Aasta vanglas ei veenaks teda, et tal pole õigus. See, vastupidi, suruks ta mõtetesse kannatatud ülekoht kompleksi, mis muudaks ta ümbruse jaoks tõeliselt ohtlikuks.“ [Joosef] (lk. 155)
“Töö ja aususega ei jõua inimene siin maailmas just väga kaugele,“ seletas Joosef. „Valides praktilist tegevusvaldkonda lisasissetuleku saamiseks, märkasin kohe, et raha teenitakse peamiselt inimese madalamate vaistude poole pöördumisega: teadmatus, raiskamine, lõbujanu jne. - Oma eesmärkide jaoks valisin neist süütumad: teadmatuse ja ebausu. Iga normaalne tänapäeva inimene on oma sisimas ääretult ebausklik.“ [Joosef] (lk. 171-172)
“Peamine on see, et me ei aheldaks ennast vormide ja korrapärase eluviisi külge. Me peame oma elust seikluse tegema ja me ei tohi elu liiga tõsiselt võtta...“ [Joosef] (lk. 173)
Kui ta hinge tõmbas, kasutasin juhust, et ütelda [Karin]: „Kaldun arvama, et meil pole vaja mingeid lepinguid, sest ma aiman, kes meie majas otsustama hakkab...“ Ennustaja Mahabra kabinet andis mulle silmapilguks selgeltnägemisvõime. (lk. 175)

"Karina Månsdotter" (1942)

Tsitaadid väljaandest "Karina Månsdotter", tõlkinud Andres Lepp, Tallinn: Sinisukk, 1994, 199 lk, ISBN 998581214X

Kividest laotud hauakambri suul, tõrvikute võbelevas valguses joonistub esile Vasade vapp ja selle kohal kuninglik kroon. Liikumatult seisavad musta riietatud sõdurid tõrvikuid hoides, nende kõrval kannavad heeroldid Rootsi riigi maakondade vappe, tõrvikute suits muudab õhu raskeks ja vahetevahel varjab pilgu eest vapi ja krooni.

Leegid võbelevad, suitsu hõljub õhus, musta riietunult seisavad liikumatud valvurid ja tekib tunne, nagu suitsukeeriste taga liigutaks end elav vapp, Vasade vapp kuningliku krooni all. See liigahtab suitsukeeriste taga hauakambri sünkmusta suuna avatud ukse kohal, see jutustab suguvõsa kroonitud võimuunistusest, Rootsimaa vabadusest ja vere süngest pärandist, kus vägivalla, valu ja ahistuse haardes uinub Rootsimaa vägevus.

Üleval toomikirikus on kuulutatud välja kadunu suured teod, kuidas ta vabastas maa ja võitis krooni, ehitas üles riiki ja suutis säilitada rahu. On matusepäev ja sellisel puhul unustatakse palju, praegu mäletatakse vaid riigi ülesehitajat, kes nagu karm isa, talupoegade riigi esimese talupojana karistades, manitsedes ja vahel heatahtlikult kiites hoolitses oma talude eest ning määras kindlaks nende piirid. On matusepäev ja palju, palju unustatakse sellel päeval, ainult paremat meenutatakse siis. (lk. 3)

Ootamine kestis kaua, aga seda ülevam on soovide täitumise silmapilk. (lk. 5)
"Sidera inclinant, sed non necessitant," kiirustab ta lausuma ja püüab naeratada. [Beurreus] „Tähed viitavad suunale, kuid ei väljenda vältimatut.“ (lk. 17)
Sturede ustavus – õlekõrre jagugi ei hakka see toetama Erikut kõigest hiilgusest hoolimata, kui olukord peaks muutuma ja pöörduma Eriku vastu. (lk. 19)
Kuid Göran Persson usub rohkem maist elu kui unenägusid ja tähti. Tähtede lugemise ajajärgu on ta juba läbinud oma vaesel õpinguajal Wittenbergis ning tähed ei andnud talle ei veini ega kulda, isegi mitte igapäevast leiba. Ta ruttas kavandama praktilist tegevust. (lk. 20)
“Istu aga sina oma pükstega korstna otsa, Göran Persson,“ ütleb ta pilkavalt. [Erik XIV] „Selle eest sa ju palka saad.“ (lk. 20)
[Erik XIV:] “Hesseni isand tahab kõike, midagi omalt poolt pakkumata.“ (lk. 21)
“Külas käiakse kordamööda,“ ütleb Erik hajameelselt ja nihkub aknale üha lähemale. (lk. 38)
Mida muud võikski sünnitada see leiutiste, hirmude ja elunautiv sajand, mil areng on saanud äkki suure kiiruse, hirmuäratava ja peadpööritava, hetkega pühkides kõrvale aastasadade rahulikud saavutused. (lk. 53)
Vana koolmeister heldib ja ohkab, annab paberilehe tagasi ning silitab oma kortsulise käega kergelt Karina juukseid. Sõnad ja hoiatused, mida needki aitaksid, tüdruk sammub siiski oma saatusest määratud rada. Õnn on lühike, häbi pikk, aga mida ikka vana, lonkav koolmeister sinna parata saaks. (lk. 56)
Ka mehelik, morn printsess Elisabet heidab aeg-ajalt üle oma raamatu pilgu tema poole ja püüab imestades ära arvata, mis selles lihtsas tüdrukus võib mehe hinge veedelda. Ta ei saa seda mõista, sest keegi ei ole iial ju vaadanud teda hõõguvate silmadega, keegi ei ole iial puudutanud teda värisevate kätega ja hingeldades. Sest ta meenutab haput, kortsu kuivanud õuna, kui ta istub oma raamatu taga, uhke oma tarkuse ja kirjaoskuse üle. (lk. 62)
Erik ägestub ja vihastab, kuid hammustab huult. Inimeste jutte, inimeste pilke ei saa ka kuningas talitseda. Ja salajane süütunne haarab ta hinge. (lk. 65)
Pole kedagi, kelle võimekust ja ustavat valmisolekut ta tingimusteta võiks usaldada. See, kelle oleks mõistust ja pead, sel puudub süda, selle asemel on seal vaid salakaval kasuarvestus. Ja kui kellelgi on südant ja ustavust, siis puuduvad tal võimed ja ta nurjab ülesande täitmise. lk. (71-72)
Tuul ulub mastides, metsaga kaetud saartest ja paljastest kaljulaidudest mööda kihutab laev avamerele. Selja taha jääb Turu, maha jääb madal, hall maa, mille kohale Katarina mälus alatiseks jääb imeline ja lummav muinasjutukuma. Kui kaldad on kaugenenud, lubab ta endale väikese nõrkusehetke ja mõtleb Soomele. See on vaene ja karm, ääretute kõrvemaade ja jäiste soode maa, aga selle kohal helgib suveööde öötu valgus ja armastuse joobumus. Selle läiklevaid metsajärvi ja lagedaid künkaid näitas Johan kord oma vürstitarist naisele, näitas karu, kes istus kui peremees kännu otsas tuhaga kaetud alepõllu serval ning patsutas käppi kokku oma karumõtteis. Sellest alates on Katarina armastanud seda imelikku, kalki maad, nii nagu põhjalasse võib armuda ainult tasandike tütar võõrast hõimust. Johaniga koos on ta õppinud selle maa rasket, kummalist keelt ja rõõmustanud, nähes vahel rõõmusädet süttivat selle umbusklike ja endassetõmbunud asukate silmis, kui valitseja oli kõnetanud neid nende omas keeles.

Kalgi ja osavõtmatuna kujutas Katarina ette seda rahvast, tunded ja kaunid sõnad ei kajanud võõrale hõlpsalt vastu selle kivist südamelt, aga nüüdseks on ta näinud selle rahva meeste surmaminekut truuduse nimel ning ta ei saaks ette kujutada sellest oma karmis ilus vägevamat pilti. Nad on armastanud teda, seda ta teab nüüd, häbis ja võidetult tõrvatud laevatekil istudes. Tema selgeid linnusilmi ja kõhna, tumedat nägu on nad armastanud ning surnud selle nimel. Kobrutav uhkus täidab Katarina meeli, kui ta esimest korda pärast kaotust lubab pisaratel voolata, Soome meeste mälestuseks, samal ajal kui purjed paisuvad ja laev üle vahuste laineharjade Stockholmi poole libiseb. (lk. 81)

Rahulolematus tuleb juhtida õigesse sängi, seda tuleb kasutada kuninga huvides. Rahvas peab saama sihi, kuhu oma viha välja valada, patuoina peab ta saama, näe, selles ongi poliitika võrratu võimalus. (lk. 99)
Kerjuseided, linna sandid ja vigased hüüavad teda litsiks ja hooraks, unustades, kuidas ta kogu talve jooksul on kandnud neile ja kõigile Stockholmi kehvikutele lossist toitu. Temata oleksid paljud hukkunud, kuid seda nad ei mäleta, või vast ehk just seda mäletavadki ja tasuvad nüüd mitmekordselt alanduse, mida on tekitanud neile leiva võtmine litsi käest. Karina lööb käega ja hakkab jooksma, pimesi põgenema. lk. 103
Sest säärane on Erik. Kõik, mida ta teeb, jääb alati poolele teele, tunded pimestavad teda siis, kui üksnes karmid teod võiksid tulu tuua, ning liiga raske on kroon tema valge lauba jaoks. Just praegu on saabunud ajajärk, mil tal oleks vaja kogu oma tugevust ja tahtejõudu, et viia oma unelmad juba terendava võiduni. Võit ongi juba võimalikkuse piirides, kuid siis veab Erik end ise alt. Kui ta oleks türann, oma tugevuses kõhklematu, karmuses sihikindel, siis võiks ta hingata vabalt ja näha kaugemale enda ümber. Kuid Erikus puudub see teras, millest sepistatakse isevalitsus. Võidu asemel näeb ta kõige väiksemaidki vigu suurendatult vaimusilmas, kaotuste mõõdud kasvavad ta kujutluses. Tema riigimehepilk tuhmub ja ta takerdub igasugustesse teisejärgulistesse asjadesse. (lk. 106)
Kui vanemad kõhklevad ja hoiatavad, targalt arvestades kõike, mida halvimal juhul võiks kaotada, siis nooremate käes on kord tegutsema hakata ja rünnata omakorda, meeles mõlkumas kõik see, mida on võimalik võita. (lk. 107)
Kuid viimastena astuvad välja talupojad, kangekaelsed pead kumaras ja mõtteis hall masendus, sest üksmeel ehitab kuningriigi ja tüli selle lammutab ning lahkhelid kuninga ja aadli vahel tähendavad juba ammusest ajast vaid suuremaid koormisi rahvale. Mille üle vaidlevad isandad ja kuningas, selle maksab lõppude lõpuks kinni talupoeg, nii nad endamisi mõtisklevad ja halli kaleviga kaetud seljad vajuvad veel rohkem küüru. (lk. 117)
Häda ei tunne seadust ja ega kuninga silm jõua kõike valvata. (lk. 140)
Göran Persson on ise lihtrahvast sündinud ja elanud lapsepõlves kõige vaesemate hulgas. Tal ei ole rahvast mingeid eksikujutelmi ja tema juba teab, mida rahvas arvab, kui kuningas laseb kroonida armukese kuningannaks. Aga ta ei ütle enam midagi, Göran Persson vaikib. Miks purustada asjatult kuninga helget rõõmu ja lootust, kuni seda veel on? Üllatavalt leebeks on muutunud Göran Persson. (lk. 147)
Siis tunneb ka Göran Persson Tegel tungivat soovi laginal naerma pahvatada. Keda jumalad tahavad hukutada, seda löövad nad pimedusega, mõtleb ta, kuid välja ütleb vaid, mahutades ühte sõnasse kogu oma kirjeldamatu kibestumise ja asjatu armastuse: „Rahvas! Kes võib loota rahvale...?“ (lk. 148)
Onud noogutavad päid, eks nad saa aru. Aga perenaise tüseduse järgi hinnatakse maja jõukust ja Karina sale kehakuju teeb neile pisut muret. (lk. 150)
Aga mingit rõõmu ei suuda ta oma võidust enam tunda, kättemaksu teravik on murdunud ja aasta-aastalt hakkab kuldjuukseline Johan muutuma tema vastu üha külmemaks, võõrduma temast ning pöörduma nooruse poole. Mis rõõmu on siis võimust ja kuninganna kroonist? Katarina selgetesse linnusilmadesse kerkivad järsku pahameele – ja kibedusepisarad. (lk. 168)
Kuidas mõõta aega, reetlikku ja põgenevat, mis üha libiseb meil käest, nii nagu peenike liiv vaikselt sahisedes voolab liivakellas? Iga inimese jaoks on aeg erinev, igaüks mõõdab aega oma arenemise järgi ning alati peatudes hetkeks, et vaadata tagasi, näeb inimene ettevõtmistest ja tegudest täidetud aastaid pikkade ja rikastena selja taga, kuid sündmustevaeseid, arenguta kulunud aastad on kadunud jälgi jätmata, kui üks silmapilk. Nii võib noore mehe jaoks pikk reis uute inimestega kohtumiste, vahelduvate vaatepiltide ja kogemustega mahutada kuu aja sisse arengu, mis tagantjärele vaadates vastab tervetele aastatele. Vangi jaoks on iga hetk surnud ning pikk kannatamatuse, lootuse ja masenduse vaheldumine, kuid tagantjärele vaadates on ta vangi-aastad veerenud mööda tühjalt ja sisutult kui linnutiivul. Ei ole elul iseenesest inimese jaoks väärtust, ainult sellel, kuidas meil lastakse elada. (lk. 171)
Aga aeg kulub, peatumatult kulub aeg, liiv sahiseb liivakellas ja tagantjärele vaadates on vangikongis veedetud aastad veerenud jälgi jätmata, ilma mingi sisuta. (lk. 172)

"Fine van Brooklyn"

Olen hoidnud oma mälestusi ranges saladuses, algul väga suure häbi- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.
See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.

"Sinuhe"

Kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all.
Kasvasin arstiks, et inimesi oma oskustega tervendada ja külvata surma asemel elu, kuid mu isa ja ema surid minu halbade tegude pärast, ja Minea suri minu nõrkuse pärast, ja Merit ja väike Thot surid minu pimeduse pärast, ja vaarao Ehnaton suri minu viha ja sõpruse pärast vägivaldsesse surma.
Sinu jutt on minu kõrvadele kui kärbse pinin.
Rahune, meeletu süda, sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning kurjusel pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sinna astus. Asjata paned katsumusi inimeste peale sõja ja hädaga, katku ja tulekahjudega, jumalate ja odadega, sest katsumistest inimene ainult paadub, kuni ta on krokodillist kurjem, ja sellepärast ainult surnud inimene on hea inimene.
See ei ole sinu süü, Sinuhe, vaid inimene jääb samasuguseks ja inimene ei muutu. Aastad veerevad, inimesed sünnivad ja surevad ja nende elu on nagu kuum hingetõmme ja nad ei ole elades õnnelikud, vaid nad on õnnelikud ainult surres. Seepärast ei ole suuremat tühisust kui inimese elu, ja süüdi ei ole sina, vaid inimene jääb ajast aega samaks. ('teisest tõlkest)
Rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana.
On niisiis mõistetav, et mida kaugemale ma õpingutega jõudsin, seda sügavamalt tundsin, kui vähe ma tean. Nii küllap ongi, et arst on valmis alles siis, kui ta alandlikult enda ees tunnistab, et ta tegelikult mitte midagi ei tea. Seda ei maksa asjasse pühendamatule siiski öelda, sest on kõige tähtsam, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. see on kogu ravimiskunsti alus, millele toetuda. Seetõttu ei tohi arst iial vigu teha, sest vigu tegev arst kaotab oma maine ja kahjustab ka teiste arstide mainet. Seetõttu ka rikaste majades, kuhu kutsutakse keerulist juhtumit uurima pärast esimest veel kaks või kolm arsti, vaikivad ametivennad esimese arsti eksituse meelsamini maha, selle asemel et eksitus kogu arstkonna häbiks avalikuks teha. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos.
Sõna on vägevam kui rusikas.
Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda.

"Mikael Hakim" (1949)

("Mikael Hakim: Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse."1–3 ptk Kirjastus: Perioodika ja Katherine, Tõlkija: Kaire Puumets. 1990)
("Mikael Hakim: Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse."4–7 ptk Kirjastus: Perioodika ja Katherine, Tõlkija: Kaire Puumets. 1991)

Esimene raamat

Olles jõudnud endas otsusele, leiab inimene rahu ja vabaneb imelisel moel oma kannatustest ja armetust enesetundest.
Praegusel ajal ja nähes kõike kurja, mis meie ümber sünnib, võib ainult lollpea või hullumeelne veel millessegi uskuda, arukale inimesele ei saa muud püha olla, kui pilge, kahtlused ja elu nautimine.
Itaalia on veel vaid rüüstatud laip. Seda laipa ei ärata keegi ellu ja tark mees ühineb teistega, et rüüstata teda omal viisil.
Pole meile ju juhtunud muud halba, kui et viletsa reisi eest liiga head hinda maksnud oleme.
Aus sõjakunst lubab väärikat vastupanu nii kaua, kuni on kübetki pääsemislootust, aga keelab mõttetu verevalamise.
Kahest halvast valib mõistlik inimene väiksema.
Aga kui nad ka oleksid surnud, rõõmupisarad silmis ja laulud suul, ei tõestaks see kuidagi, et nende usk õige oli, sest kuidas saab inimene usu eest surres tõestada, et see usk õige oli? Kõige rohkem võib ta tõestada, et tema usk oli tugev ja kindel ning rahuldas teda ennast surmani, aga mitte seda, et see usk oli teiste usust parem või et teised samal kombel uskuma peaksid. Ei, olles end jäägitult avanud ja iseendaga tuttavaks saanud, näib mulle, et inimene oma usu eest surres ei näita üles muud kui suurt enesearmastust ja jonnakust, veendununa, et just temal on tingimata õigus.
Kui mõõk, võllas või tuleriit saaks tõestada inimese usku õigeks, siis oleks sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid kirikuid, mis kõik üksteisest õigemad oleksid.
Kui otsisin õigust, oli tõde alati vaid poolik. Kui olen püüdnud siiras olla, on see suurel määral olnud vaid naiivne enesepett.
Prohvetiusk on väsitav usund, kui see ei anna inimesele rahu maal ega merel.
Allah on armuline ja halastav ning lubab kõigist seadustest kõrvale kalduda, kui seda on vaja.
Aga Giulia, Giulia, ainult vanadel meestel on raha, noortel pole kusagil maailmas muud kui põletav kirg ja kõhn rahakott.
Seda kõike võiksin selgitada sulle vist viimsepäevani ja sa ei taipaks ikka, sest nähtavasti ei suuda mees iialgi mõista naise hinge, kui ta ka suuga kinnitab, et mõistab.

Teine raamat

Vein vallandab keelepaelad ja paneb inimese tõtt rääkima, kuigi tõe ütlemine ja kuulamine alati inimesele head ei too.
Siis torkas mulle pähe kummaline mõte, et võib-olla oli Jumal oma käsitamatu tarkuses saatnud igale rahvale ja maailmajaole oma prohveti.
Sooritades nende palveid, täites täpselt nende puhastumis- ja kummardamismäärusi, lohutasin end mõttega, et kui Jumal on tõepoolest kõikvõimas ja halastav, siis ta ei hooli palju sellest, kuidas ja millist kombestikku järgides teda teenisin ja palusin.
Müües kõiki neid aineid, müün võrratult rohkem, kui nad tegelikult sisaldavad, sest ma müün inimestele unelmaid ja vaene vajab unelmaid kibedamini kui rikas ja õnnelik.
Naise kavalus võidab kogu muu kavaluse maa peal.
Aga luuletajate auks tuleb öelda, et nad ei tee, mida räägivad.
Naiste kavalus on suurem kõigest teistest maistest kavalustest.
Liiga palju head hakkab arsti oma hõrgutavat maitset kaotama, kuigi need targad naised pakuvad mulle nii palju vahelduvaid võimalusi, et ma pole iialgi midagi säärast uskunud, kui ise poleks kogenud.
Mis tahes muudatus on meie jaoks muutus parema poole.
Mis tahes kord on parem kui omavoliline kord, mis sunnib rikkamaidki varjama oma rikkust vastu koraani käsku.
Ah, Mikael el-Hakim, ainult ohud vürtsitavad elu, mugavus ja turvalisus tüütavad kiiresti ega anna miski paremat söögiisu ja sügavamat und, kui ohu lähedus, sest alles siis oskab inimene hinnata iga hetke, mis talle veel jäänud on.
Kui usk paneb derviši riietuma haisvaisse kitsenahkadesse ja lõikama noaga haavu endale ihusse, siis on see derviši ja Allahi omavaheline asi ja ainult lihtsameelsed peavad dervišit pühaks nii rumala käitumise pärast.
Kõik juhtub nii, nagu on määratud.

Kolmas raamat

Ülemuse haavamine on raskeim kuritegu, mida sõdur võib sooritada.
Meil kõigil tuleb kord surra ja iga hetk meie elus on ette määratud.
Kindlasti juhtub enamik halba maailmas ainult sellepärast, et inimesel on kergem olla sõnakuulelik teistele kui endale.
Sõjas tuleb siiski arvestada laitmatuid kombeid nagu teisteski imestevahelistest suhetes, sest ainult head kombed teevad elu meeldivaks.
See oli minu meelest hea näide inimese igavesest pimedusest ja uskumatust võimest näha kõike endale kõige meeldivamalt.
Ma ei jõudnud küllalt imestada tema kõrki kergeusklikkust ja endale õpetuseks mõistsin, et kõigis läbirääkimistes jääb nõrgemaks pooleks alati see, kes võtab siiralt tõena kõike, mis vastaspool talle ette puhub.
Tõeliselt vaba inimene ei karda mürki ega mõõka, vaid loodab oma õnnetähele. Kui õnnetäht paistab inimese peale, ei saa keegi talle kurja teha, vaid õnnetäht valvab ta üle tema magadeski. Kui aga inimesel ei ole õnnetähte, oleks tal parem olla surnud, sest ebaõnn jälitab teda nii unes kui ilmsi.
Kõrgete isandate mälu on lühike ja nad unustavad kergesti, kui sa pidevalt nende ümber ei keksi.
Meri on sama tujukas nagu inimese õnn, aga kui kõik on hästi ette valmistatud, võib mees muretult alistuda Allahi juhatusele.
Naine õpib tavaliselt suurepäraselt valetama alles siis, kui on mehega maganud.
Ma ei kavatsenud hoobelda oma tegudega, sest naisel on võrratult kergem, kui teda peetakse naiivseks, mitte targaks. Mehed kardavad tarku naisi. Pannes käe targa naise kaelale ning püüdes puudutada tema rindu, kardab mees kogu aja, mida naine temast mõtleb. Seevastu lihtsameelse naise seltskonnas on mees vaba ja loomulik, mis on meeldivam nii naisele kui ka mehele endale.

Neljas raamat

Unistus pimestab sageli inimese silmad ega vasta selle täitumine tavaliselt ootustele, aga vähemalt sina oled küll saanud rohkem, kui oskasid oodata.
Minule seevastu on pea kalleim ja õrnim koht.
Vaprad mehed mõistavad teineteist alati, aga argpüksid ei saa sellest kunagi aru.
Luban juba ette, et täidan su palve, kui see on minu võimuses ega ületa sündsuse piire vaprate meeste omavahelistes suhetes.
Sa tõused minu silmis, sest nähtavasti saad juba aru, et vestluse algataja jääb tavaliselt nõrgemaks pooleks, nii et alati on parem vait olla ning lasta teisel esimesena oma asjast rääkida ja alles siis vestlusesse sekkuda.
Mustafa ben-Nakir, kui olen õppinud suud pidama, siis olen ka õppinud, et pole midagi petlikumat kui: rääkigem omavahel siiralt. Sellise ettepaneku tegija paljastab juba nende sõnadega, et ta pole avameelne.
Mida kõrgemale ori tõuseb, seda kõrgemalt ta ka ükskord kukub.
Nii liialdatud sõprus kahe mehe vahel on kahtlane asi.
Meestevahelises sõpruses on palju sellist, mida naised kunagi ei mõista ega talu.
Kellel on kord rännukirg veres, sellel on raske rändamast lakata.
Ajaloos on aegu ja hetki, kui kõik vana näib küps kaduma ja midagi uut peab tõusma selle asemele.
Oleme vaibakudujad, ori Mikael, ja vaip, mida koome, on ääretu. Igaühel meist on eri värvi lõngad ja oma muster kududa, aga vaiba üldpilti me ei aima. Ometi on see olemas. Lõngad võivad katkeda, värvid ebaõnnestuda ja mustrid segamini minna, aga kannatlik valvur parandab vead, pidades silmas suurt üldmustrit.
Olen kohanud saunas nii kiledal häälel laterdavaid naisi, et nende seas omi sõnu ei kuulegi, aga isegi nende kädinas on rohkem mõtet kui meeste tühjas lobas.
Naiste komme on lakkamatult nõu küsida ja siis teha kõik ikkagi omamoodi.
Ei ole midagi nii ebameeldivat ja tarbetut kui asjatu saladuste avaldamine, mehe ja naise suhetes ongi palju parem, kui kumbki matab oma eksimused omaenda südamesse, tegemata teisele haiget. Hardamastki andmestamisest hoolimata tõusevad saladused aastate tagant viirastustena esile ja teevad siis veel rohkem valu kui praegu, mil kirg ja hellus kibedamatki hingevalu leevendavad.
Pea meeles, Mikael el-Hakim, armastus on sulnis uim ja kirg hukutav joobumus, aga joobumusele järgneb kord alati ärkamise sünge hetk ja see pohmelus on hirmsaimastki veinipohmelusest kibedam.
Aga niipalju kui olen sinu naist Giuliat tundma õppinud, kardan, et temast vabaneda on raskem kui temaga voodisse pääseda.
Mu pea valutas, hingel hakkas külm ja kui mu meeleline joobumus kustus, tundsin teravalt, et ta on ainult võõras inimene, kes saatuse tahtel lebab mu kõrval, ja meie lähedus pole muud kui kahe keha üksildane lähedus.
Ta ütles, et tunneb orjade kombeid ja teab hästi, et varastan tema tagant nagunii ja et ta ei taha mind selle eest liiga karmilt hukka mõista, sest tunneb inimhinge nõrkusi, kui vaid soostun varastama mõõdukuse ja sündsuse piirides.
Inimene ei või nagunii olla üheski asjas täiuslik, vaid poolikus ja ebatäiuslikkus kuuluvad tema loomulikku olemusse.
Ei ole selles asjas vahet kristlastel ja moslemitel, orjadel ja sultanil, vaid kõik mehed on oma naiste ees ühtmoodi nõrgad ja naised vormivad neid nagu pehmet tainast.
Oma usu kaotanul on alati kindlam vait püsida, sest suurem osa inimesi tahab igavesti uskuda ja usu vältimatu tagajärg on teiste tapmine usuliste erinevuste pärast.
Uskuda võib mida tahes, aga suu tuleb kinni hoida.

Kuues raamat

Tohutu armee pakutud hämmastav vaatepilt andis mulle kindlust ja ma hakkasin uskuma, et Allah tõesti on määranud kristliku maailma hävima islami võimu all. Sest nii hiiglaslikku armeed poleks keiser suutnud palgata isegi kõigist kristlikest maadest kokku, kui tal oleks olnud raha, et rutata appi oma vennale Ferdinandile. Aga keisril ju raha ei olnud ja teda sidus endiselt sõda Prantsusmaaga. Pealegi oli Saksamaa täielikus segaduses Lutheri tõttu ega tahtnud ka Lutheri sõbrad sugugi aidata keisrit ega tema venda, vaid nende asi vastuoksa oli kaasa aidata kõigele, mis keisri võimu nõrgestas.
Antti vaidles mulle siiski ägedalt vastu: "Mu vend Mikael, ära aja tühja juttu, kui sa ei mõista sõjapidamisest rohkem, kui siga pärlitest. Kui sõjapidamiseks vajataks mõistust, siis jumala eest peetaks sõdu teisiti kui siiani on peetud ja vähemalt mõeldaks kaks korda, enne kui minnakse suure käraga sõtta ja tullakse tagasi hambad irvakil, haavu lakkudes. Ei, ei, Mikael, sõjapidamises pole mõistusel kohta, sest siis jäetaks sõjad ilusasti pidamata."
Kõige haletsusväärsem ja imeteldavam inimeses on tema piiritu valmisolek surra oma usu ja õigeks peetud asja eest, kuigi rumalaimgi peaks mõistma, et kellegi usk ei saa olla veatu ja kellegi aade täiesti õige, sest Jumal on loonud inimese loomu poolest puudulikuna. Oma usku ja aadet ei saa inimene kuidagi tõestada selle eest langedes ja sama vähe paraneb usk või aade võidust.
Mida targemaks ja mõistlikumaks üks rahvas saab, seda nõrgemaks muutub ta sõjas, sest tark inimene mõistab sõja mõttetust ega haara meeleldi relva.
Sõdurina mõistan pealegi hästi nende tundeid, sest vaba rüüstamine on sõdurite ühesugune õigus nii kristlaste kui moslemite ja isegi paganate seas ega ole vaesel sõduril muud tasu kõigi ta vaevade ja ohtude eest.
Mulle on alati meeldinud raha oma kotis rohkem kui teise kotis.
Aga inimest võib usaldada vaid teatud piirides, iga hetk arvestades tema ebakindlust ja huvi võõraste ahvatluste vastu.
Hobuse truudust ja koera kuulekust võib usaldada, aga ei inimest.

Seitsmes raamat

Issanda teed on äraarvamatud ega ole Tema käes miski võimatu.
Igas arukas kaubatehingus määrab kauba hinna ostja vajaduste tähtsus ja pakilisus.
Erimeelsused käivad pealegi ketserlusega kokku, sest kui hakatakse kord juba kirjatähti väänama, siis üks väänab ühte, teine teist tähte, kuni kõik kirjatähed lõpuks laiali pudenevad ja prohvet kuulutab, et Jumal räägib otse tema suu kaudu.

"Neli päevaloojakut" (1949)

Tsitaadid väljaandest: Mika Waltari, "Neli päevaloojakut. Romaan romaanist", tlk Tiiu Kokla, 1996, Loomingu Raamatukogu nr 31/32.

Kuule, ma vist unustasin oma südame sinna Sinu juurde. See võis jääda tugitooli padja taha, kus ma istusin, või ehk voodipadja alla. Jah, vist kõige tõenäolisemalt voodipadja alla, nii et ole hea ja korista see ära, kui Sa ta leiad, ja Sul ei tarvitse esialgu seda tagasigi saata, vaid hoia teda kuskil seal, kuigi see on õige kulunud ja niru asjandus.
Minu loo lugeja võib ehk imeks panna, miks ma segan tõsise jutustuse sekka sääraseid kummalisi mõtteid, kuid need mu mõtted olid, kui viimaks pika töötegemise järel panin kirjutusmasina kinni ja lasin Sinuhe rahus minema.
[Sinuhest:] Ta oli mu sõber ning võib-olla parim meessoost sõber, kes mul iial on olnud, kuna meenutas suuresti mind ennast ja ma tundsin temas ära paljusid omaenese vigu ning nõrkusi, olgu peale, et ta oli elanud oma elu rohkem kui kolm tuhat aastat enne mind.

"Johannes Angelos" (1952)

"Johannes Angelos: tema päevaraamat Konstantinoopoli vallutamisest aastal 1453 Kristuse maailmaaja lõpul", tõlkinud Andres Lepp, Tallinn: Sinisukk, 1995, 397 lk, ISBN 9985812360

Ma vihkan, sest armastan. lk. 28
Aga Jumal ei salli kahekordset raamatupidamist. lk. 28
Ainult kivi kukkumise hetke kestis ekstaasi ajatus. Kui inimene kogeb Jumalat, pole vahet silmapilgul ja ööpäeva kestval joobumusel. Jumala tegelikkuses ei ole aega. lk. 68
Ta parandas: „Kui Jumal on andnud inimesele võime mõtelda poliitiliselt, eks siis ole tema eesmärgiks, et inimene ka kasutaks oma võimet.“ [Lukas Notaras] lk. 120
“Aga aeg parandab haavad ja kõikidele haavadele on valuvaigistavaid rohtusid, koguni südamevalu vastu.“ [Manuel] lk. 139
“Kui kord on vajadus teha pattu, miks ei võiks seda teha rõõmsal meelel, haritud viisil ja heas tujus.“ [Manuel] lk. 140
“Arvasin, et oled mõistlikum. Aga tervet mõistust ei saa inimene ilmselt kingiks, kui ka sünniks, purpursaapad jalas.“ [Manuel] lk. 141
Varem armastasin tindi imalat lõhna ja paberi kuiva krabinat. Nüüd vihkan. Sõnad on vaid sümbolid nagu kõik maine. Kõigest piiratu abitud märgid, mida igaüks mõistab ja tõlgendab omal kombel, andes neile sisu oma individuaalsuse järgi. Ääretut ei saa väljendada sõnadega. Aga niisama abitud on numbrid. Nad on mõtte skelett, kõigest personaalsusest paljaks riisutud. Aga needki võivad väljendada vaid piiratu suhet piiratusse. Piiritut ja ajatut ei suuda need väljendada. Pole olemas numbreid ilma inimesteta. Jumala tõelisust ei suuda numbrid ehitada. lk. 142
“Kõik need väikesed inimesed tahavad vaid elada, teha tööd oma osavate kätega, sünnitada lapsi maailma, hoida kinni oma isade usust. Kas on lõpuks ükski asi nii suur, et selle nimel tarvitseks surra. Neil on vaid nende üksainus elu. See ainus väike elu maa peal. Mul on neist kahju.“ [Anna Notaras] lk. 152
“Inimene on parandamatu valetaja,“ kinnitasin. [Johannes Angelos] „Ta usub, mida ootab, ja kinnitab õigeks selle, mis talle meeldib. Aga oma südames ei suuda keegi end petta.“ lk. 174
“Missugune naine teab, mida ta tahab. Kiusatused ja ahvatlused on naise saatus siin maailmas. Parem siis neile julgelt, pea püsti, vastu astuda, aga mitte argpükslikult kõrvale hoida.“ [Chariklea] lk. 178
Teadsin, et Jumala ees kaalutakse patte teisiti kui inimeste ees. Teadsin, et kõik muu on tähtsusetu, suurim patt on taganemine, kui inimene teeb seda teadlikult. Südame surm. Taganemine Jumalast inimese üksildusse, liha meeleheitlikku üksildusse. See on ainus tõeline süü. Kõik muud on vaid patud. Ja Jumal sündis lihaks maa peale, et lunastada inimene tema südame üksildusest ja vabastada ta seaduse pattudest. Seaduse patud saab inimene andeks, sest ta on kõigest inimene. Ainult taganemist Jumalast ei saa ta iial andeks, kui teeb seda teadlikult, sest inimesel on vabadus valida. lk. 232-233
“Naise saab oma kaela peale kergemini kui temast lahti.“ [Manuel] lk. 236
Sõda paljastab inimeste parimad omadused. Ja halvimad. Mida kauem kestab piiramine, seda rohkem jäävad ülekaalu halvad omadused. Aeg ei sõdi meie poolel. lk. 280
“Nii kaua kui Konstantinoopolil on basileus, ütleb ta, on kirik keisri alam.“ [Anna Notaras] lk. 309
“Naise lukku ei suuda kõige tugevamgi mees avada, kui naine seda ise ei taha.“ [Anna Notaras] lk. 342
Sõda teeb pimedaks. Vere ja röövimise joobumus on inimese põlastusväärseim joobumus. Aga me kõik oleme vaid inimesed ja maksame inimese võlga. Südames teenime sama Jumalat. Ka veres ja mõrvas oma kirge rahuldav mees kannab südames Jumala tõelisust. Võib-olla kordagi ei kuule või ei tunnista ta seda, aga ikkagi on see temas olemas. Sellepärast peame täna öösel andma andeks ka oma vaenlastele, sest nad ei tea, mis nad teevad. Aga see ei takista meid võitlemast oma linna eest ja tapmast nii palju, kui võimalik. lk. 354-355
“Poliitilise opositsiooni ja reetmise vaheline piir on juuspeen. Aga rünnakuväeava lahti ja valveta jätmine tahtlikult on reetmine.“ [Johannes Angelos] lk. 372
Notaras vihastas, kui nägi mind sultani kaaskonnas, ja ütles raevunult: „Paindlik poliitika ei ole reetmine. See on viletsusse sattunud rahva ainus pääsemisvõimalus. Kui olengi määrinud oma käsi, olen teinud seda oma rahva pärast. Keegi peab seda tegema. Võib-olla sellisteks asjadeks on vaja rohkem meshisust kui asjatusse surma minekuks. Sa ei tunne mind niipalju, et võiksid minu üle kohut mõista.“ lk. 381

"Turms, surematu" (1955)

Tsitaadid väljaandest: "Turms, surematu: tema maapealne elu 520.-450. aasta paiku eKr kümnes raamatus", tõlkinud Uno Liivaku, Tallinn: Monokkel, 1996,

Mina, Lars Turms, surematu, ärkasin kevadesse ja nägin, et maa haljendas.

Vaatasin oma ilusas majas ringi. Vaatasin oma kulda ja hõbedat. Vaatasin oma pronkskujusid. Vaatasin punaste piltidega vaase. Vaatasin värvitud seinu. Kuid ma ei tundnud omamise uhkust. Kuidas saaks surematu midagi omada? (lk. 3)

Kõik tardub, kõik luustub, kõik vananeb. Pole midagi kurvemat kui vananev ja närtsiv teadmine. Inimese ekslik teadmine jumalate mõistmise asemel.

Inimene võib palju õppida, kuid õppimine pole teadmine. Tõeliste teadmiste ainsad allikad on loomupärane kindlus ja jumalik mõistmine. (lk. 11)

Sestap inimene oma meeli uskudes valetab endale eluaeg. (lk. 12)
[Dorieus]: „Sõda on sõda ja kõik mis sõjas juhtub, tuleb pöörata isamaa auks ja langenute ülistamiseks, olgu nad langenud kuidas tahes.“ (lk. 23)
“Nii mõistab asju sõjamees,“ ütles Dorieus. „Olgu palga eest või palgata. Ma võitlen meelsamini laevas, mille aerud sõuavad pealiku tahte järgi taktis, kui munsterdan end laeva, kus valitseb meeskond ning valib ja vallandab pealiku oma tahtmist mööda.“ (lk. 42)
Meresõda on halastamatu sõda ja ühtki kuival maal peetavat sõda ei saa meresõjaga võrrelda. (lk. 43)
Pole kohutavamat riista, kui aer mehe käes, kes pole aeruga harjunud. (lk. 43)
“Vastandid tekitavad üksteist igaveses võitluses,“ ütlesin ma. (lk. 52)
Mikon ütles: „Valge habe ei ole alati tarkuse tunnus. Päritud tavad seovad niisama palju kui parandavad. Õige arst joonistab maokepiga enda ümber püha ringi, kui ta seda vajab. Päritud kuulsuse varjus on rumaluselgi kerge peapaika leida.“ (lk. 59)
“Mikon,“ ütlesin ma, „maailm on suur ja teadmised ei kasva ühesainsas paigas.“ (lk. 60)
Dionysios talitses end suurivaevu ja küsis alandlikkust teeseldes: „Kas tohin rääkida või ei, ja kas kellelgi on veel midagi tähtsat öelda, et ma teda ei katkestaks nagu mind ennast iga kord katkestatakse, kui olen lõpuks jõudmas asja juurde.“ (lk. 65)
[Dionysios]: „Olgu pealik kui tubli tahes, kui tal pole õnne, viib ta oma mehed ja iseenda hukatusse.“ (lk. 65)
“Miks ma ei peaks usaldama?“ vastas Mikon lahkelt. „Ma ainult soovitan sul meeles pidada, et ega see veel suus ole, mis soolas on.“ (lk. 68)
Kui Dionysios taipas, et olin asjast aru saanud, puhkes ta vähimatki häbenemata naerma ja ütles: „Kirjaoskaja mehena ei suhtu sa kindla peale ohvreisse ja muusse seesugusesse eelarvamusega. Mu ohver Poseidonile oli nii-öelda mõistulugu, nagu Joonia targad nimetavad jumalatelegende mõistulugudeks ja seletavd neid mitmeti.“ (lk. 70)
Dionysios aga naeris ja nentis: „Pidage ka meeles, mu vahvad sõdurid, et iga rõõmu eest tuleb maksta. Igaüks, kes kulutab selle lühikese aja oma lapselike himude rahuldamiseks selle asemel, et aitaks mõistliku mehe kombel saaki koguda, jääb oma saagiosast ilma. Teil on vaba valik nagu Heraklesel, kui jumalanna näitas talle vooruse kitsast ja pahe laia teed.“ (lk. 73)
Dionysios heitis ettevaatliku pilgu ümberringi, rahunes maha ja sosistas: „Võib ju olla, et ma ei usu millessegi, nagu sa ütlesid, kuid parem on olla ettevaatlik. Ma muidugi ei usu, et sina suudad tuult kutsuda, kuid meile kõigile on parem, kui sa seda isegi mitte ei proovi.“ (lk. 80)
Kuid Mikon hoiatas mind: „Jumalad annavad oma äravalituile palju, kuid võivad veel rohkem võtta.“ (lk. 88)
Isegi Dionysios alistus möödapääsmatusele ja ütles: „Unenäod on unenäod ja põhjustavad ainult riidu. Unustagem unenäod ja tehkem, mis tahavad meri ja tuul. Merd ja tuuli ma tunnen ning nendele ma vastu ei hakka.“ (lk. 99)
Kuid Dionysios kirus neid ja ütles: „Keegi ei ole teistest parem, te ahned mehed. Minge aga tasahiljukesi ja õngitsege välja kraam, mille peitsite merepõhja või ranna lapikute kivide alla, ja olge oma osaga rahul. Aga kui keegi ilma jääb, siis olgu oma lolluse pärast sellega rahul. Nii juhmakat meest ma oma laevades ei salli.“ (lk. 119)
Mikon katkus juukseid ja karjus: „See on talumatu ja ülekohtune ja ainult jumalanna kapriis, et võõrutada mind üleloomulikele asjadele mõtlemast. Milline mees suudaks pärast seda, kui ta kõrval on naine, mõelda terve mõistuse kohaselt muule kui argielu muredele?“ (lk. 135)
Aura õppis kiiresti kreeka keelt kõnelema ja Mikon keskustles naisevanematega juba kuu aja pärast ladusas sikuli keeles, sest ei ole paremat keeleõpetajat kui naine mehele ja mees naisele, kui nad koos elavad. Nii läheb ka abielus, sest mees ja naine peavad oskama teineteis ekeelt, et saaksid omavahel tülitseda. (lk 137)
Ent ütlesin, et olen pärit Efesosest, Joonia pagulane ja heitsin nalja: „Minu meelest teevad inimese soeng ja rõivamood. Ka eri rahvaste jumalate vahet on hõlpsam teha nende riiete kui nägude järgi.“ (lk. 140)
Seletasin, et polnud jõudnud veel küllalt tingida, kuid lisasin kiiresti: „Mitte et ma just tahaksin tingida, aga kreeklaste ja foiniiklastega asju ajades olen tähele pannud, et tingimine on kaupmehele suurem rõõm kui müümine ja õiget kaupmeest solvab rängalt, kui küsitud hinnaga kohe nõustuda. Nad peavad niisugust ostjat lambapeaks või arvavad, et ta suurustab varaga, mida pole ise teeninud.“ (lk. 141-142)
[Lars Alsir] Ta vaatas mulle mandlikujuliste silmadega otsa, uuriv muie suul, ja vastas: „Mitte igaüks. Hoopiski mitte igaüks. Suurem osa inimesi on vaid kari, keda aetakse jõekaldale jooma ja siis karjamaale tagasi.“

Ütlesin hirmsast igatsusest vallatuna: „Kadestusväärne ja parim on inimese saatus siis, kui ta oma osaga rahul on. Kadestusväärne on ka niisuguse inimese saatus, kes oma osaga rahul pole, kuid lepib selle taotlemisega, mida inimene võib saavutada. Kui ma himustaksin võimu, oleks mul võimalus võimu saavutada. Kui ma himustaksin rikkust, oleks mul võimalus vara koguda. Kui himustaksin naudinguid, võiksin kõigest väest naudingute poole pürgida. Tõsi küll, ma jääksin ka siis alati rahulolematuks, sest võimuhimuline inimene ei saavuta iial enda arust küllalt võimu. Rikas ei rahuldu kunagi oma varaga, vaid ihkab rohkemat. Ka naudingud ainult lisavad inimese himu, kuni see suubub perverssustesse. Kuid rahulolematuseski mõlguks mul meeles eesmärk, mida inimene võib saavutada. Enda arust taotlen ma siiski midagi niisugust, mida inimene kätte ei saa. (lk. 142-143)

Krinippos saatis nad Himerast minema, öeldes: „Tarkusel ja moraalsel laitmatusel ei ole valitsemisega midagi pistmist.“ (lk. 149)
Kutsusin südames oma nooruse kibestunud õpetajat. Ta küsis mult veel kord: Missugune tee on kõige pikem? Ta ise vastas veel kord: Kui sa ka kõik maad läbi rändaksid, sa ei leiaks ennast, vaid põgeneksid enda eest. Kõige pikemad teed on sinus endas. Kui kaugele sa endas ka ei rändaks, piiri sa ei leiaks. Samasse jõkke sa teist korda astuda ei saa. (lk. 160)
[Mikon]: „Uudishimu on nii inimliku kui ka jumaliku teadmise ema.“ (lk. 180)
[Preester]: „Ja ta pole loll naine. See on kõige suurem ime.“ (lk. 228)
[Preester]: „Me elame tsiviliseeritud ajastul ja jumalanna ei ilmuta enam preestritele oma tahet, vaid preestrid ilmutavad tema tahet.“ (lk. 228)
[Arsinoe] Ta surus põse hellitavalt vastu kassi karvast nahka ja väitis: „Vahest pole ma siiski nii puruloll kui sa arvad, Turms. Vaata, ma olen liiga ilus naine, et minuga midagi halba võiks juhtuda.“ (lk. 266)
[Arsinoe]: „Ma olen juba märganud, et sa oled ebamajanduslik mees ega oska mõelda tulevikule nagu peaks tegema mees, kes on sidunud oma saatuse naisega.“ (lk. 286)
Ootamatus on võidu ema. (lk. 318)
[Arsinoe]: „Naine vajab turvalisust. Sina ainult muigad pilklikult, kui jutt on maapealsest hüvest, ent naisele saab turvalisust anda ainult edu ja vara.“ (lk. 328)
Ma mõtlesin järele ja laususin: „Pühendumisse ma ei sekku, kuid inimesel on kindlasti vajadus siduda end millega tahes, nagu need inimesed oma rahulolematuses seovad on Dorieusega. Nii lähevad lambadki jäära järel usalduslikult pügamisaedikusse.“ (lk. 330)
[Lars Turms]: „Tark pole eneses kindel ja teab, et kõik eesmärgid on kasutud, sest niikuinii ei toimu miski meie tahtmise järgi.“ (lk. 330)
Öeldakse ka, et jumalad võivad luua soodsaid olusid ja anda õige hetke, kuid inimesest endast ja tema valikust oleneb, kas ta oskab haarata Kairose lubatust ja kasutada ainsat soodsat hetke enda kasuks. Nõnda mõtleb palju julgeid inimesi, ühtedel läheb õnneks, teised pettuvad. Kuid lohutud mõtlevad, et kõik juhtub pimesi. (lk. 340)
[Arsinoe]: „Tõmba riided alla, plika. Meestele ei meeldi, et tüdruk küsimata paljastab, mis tal näidata on.“ (lk. 394-395)
[Arsinoe]: „Ma olen muidugi naine ja valetan sulle tühistes asjades, sest sa oled mees ega saa kõigest aru.“ (lk. 402)
Mina laususin omalt poolt: „Arvud ja nendevahelised suhted ning võrdkülgsed kujundid on ilusad, kuid naine, kelle nägu saks väljendada arvude ja nende vahekordadega, oleks minu meelest ajapikku üsna üksluine. Naise näo veetlust ei moodusta korrapära, vaid erandlikkus ja tujukus.“ (lk. 407)
Lõpuks Mikon ütles: „Tulla teretamata, lahkuda hüvasti jätmata, jääda iga kodukolde ääres võõraks pole tarkus ega elamiskunst, see on ainult mõtleva inimese möödapääsmatu osa selles võõras maailmas.“ (lk. 410)
[Mikon] Ta hoidis pehme käega kõvasti mu käest kini ja jätkas: „Selgushetkel ma tean ja mõistan, et inimmõistust ei saa usaldada, vaid mõtlemisviisid on niisama eksiteele viiivad kui inimese tundemeeled. Vahest on ainult kujutlus ja harjumus mõelda, et kõik toimub järjest ja aja poolt seatud korras. Võib-olla toimub kõik korraga, ainult et me ei saa sellest aru.“ (lk. 410-411)
Mikon hoidis mõlema käega mu kätt ja kinnitas: „See on suur teadmine, Trums. Sulle ma usaldan selle. Otstarbe üle juurdlemine on ainult mõtteviga. Meie mõtlemine on otsekui turvis, mis meid seob ja aheldab nähtava maailma külge, suutmata meid sellegipoolest kaitsta. Otstarve on kõigest kujutelm, otsekui me kogu jõudu pingutades jookseksime finiši poole, mida pole olemas. Mingit otstarvet ei pea olemas olema. Mõtlemine vaid petab meid otstarvet luues. On ainult teostumine. Kes sellest aru saab, vabaneb jumalate võimu alt.“ (lk. 411)
Kahtlustõve parim ravim on sügav uni. Kui aga kahtlus närib, ei saa sõba silmale. (lk. 448)
[Sikaani preester]: „Kes maja ehitab, on oma maja ori. Kes maad harib, on oma maa ori.“ (lk. 452)
Mu Faesulae sõber, too peente kulmude ja oliivikarva nahaga naine, istus tsirkuses sügistaeva all mu kõrval ja seletas mulle stseeni, kui mees oli verisena kokku vajunud, koera hambad kõris, ja nui ta rammetust käest libisenud. „Kott peas ja pimedana võitleb inimene maailmas saatuse võimu vastu,“ ütles naine. „Inimese mõistus on ta ainus kaitserelv nagu nui käes. Jumalad on ainus käepide vihase saatuse kaelarihma küljes. See käepide on petlik ja libe. Selle saad pihku ainult sattumisi, ehkki tead, et see on olemas. Käepideme kompamisi otsimiseks on vaja saatuse lõikavate hammaste ees julgust, aga kui inimene on sellest tugevasti kinni haaranud, võib ta võita saatuse.“ (lk. 573)
Ma olin sedavõrd kibestunud, et nentisin – uudiseid minust polnud ilmselt igatsetud, vaid olnuks parem, kui ma poleks iialgi tagasi tulnudki. (lk. 578)
Xenodotos vangutas imestades pead ja lausus: „Sa oled rumal ja poliitiliselt harimatu mees, Turms. Sõjapidamiseks on vaja esiteks kulda, teiseks kulda ja kolmandaks kulda. Kõik muu tuleb iseenesest. Aga eks sa tee nagu tahad. Võib-olla on suurkuninga soosing sulle kunagi tähtsam kui kuld.“ (lk. 613)
[Xenodotos]: „Hull, kes ise mõõga haarab. Tark paneb teised sõdima ja vaatab kaugelt turvalisest kohast pealt, missugune on lahingu tulemus.“ (lk. 613)
[Aruns Velthuru] Ta kuulas hoolikalt, nägu kitsuke ja eatu, ning ütles lõpuks: „Minu meelest ei ole jumalate eesmärk, et kogu maailma valitseks ainult üks inimene või üks rahvas. Rahvad hoiavad üksteist tasakaalus ning kasvavad ja edenevad tänu omavahelisele võistlusele. Kõik rahvad on võrdväärsed ja inimese kannatus on üks ja seesama, olgu ta etruks või kreeklane, segavereline või mustanahaline. Rahvad kasvavad ja vaibuvad lainetena. Igale rahvale ja linnale on tema kasv, õitseng ja närbumine ette kätte mõõdetud. Etruskide linnad pole paremad ega tähtsamad kui kreeklaste linnad, kuigi vahest teame jumalatest rohkem kui teised rahvad. Inimene võib lunastada jumalatelt kümme aastat eluaega juurde, rahvas või linn sada aastat, kuid rohkem ei saa keegi.“ (lk. 615)
Andekas poliitik peab kahtlemata mõtlema ainult oma rahvale ja linnale ning unustama harilike inimeste vahelisi suhteid määravad õigluse ja au seadused. (lk. 639)
Kuid isa ütles: „Ma ise pole ennast kiusatusest hoolimata lukumooniks tunnistanud, sest ma ei ole lukumoon. Inimese mõõduks piisab arukusest, julgusest ja ausameelsusest. Tunne kaasa kannatajale, toeta nõrka, löö jultunule suu pihta, rebi ahne käest kukkur, jäta kündjale tema küntud maa, kaitse oma rahvast röövlite ja karjeristide eest. Sellest mulle piisab valitsemisjuhtnöörideks.“ (lk. 680)
Rikkus ei tee inimest vabaks, vaid aheldab. Kel midagi on, seda närib alatine ilmajäämise hirm. (lk. 682)
Pole ju ükski inimese tegude mõjur jagamatu, vaid põhjusi on mitu ja neist koguneb enne tegutsema hakkamist terve kimp, olgugi et inimene seda ise ei tea või endale ei tunnista. (lk. 713)

"Riigi saladus" (1959)

Mika Waltari: "Riigi saladus: Markus Mezentius Manilianuse üksteist kirja 30. aasta kevadest pKr", tõlkinud Piret Saluri, järelsõna Tiit Aleksejev, Tallinn: Varrak, 2016, 374 lk, ISBN 9789985338186

Üle kolmekümne jõudnud mees ei peaks olema enam oma armastuse ori. Ma olengi rahunenud, mu kõige tulisem kirg on kustunud. Aleksandrias viis see mind kahtlasse seltskonda ja sundis ennast kulutama. Ma ei kahetse seda, sest kõigele vaatamata ei saa inimene oma tegusid tagasi võtta ega tehtut muuta. lk. 5
Nende kuluraha on napp ja nad on vaesed, nagu on kõige targemad õpetatud üldiselt ja on alati mehed, kes armastavad oma raamatuid rohkem kui iseenese elu ja silmade nägemisvõimet. lk. 7
Ennustuste selgitusi uurides olen hakanud üha rohkem mõistma, et suurim kiusatus uurijale on tõlgendada ennustusi oma aja ja oma soovide kohaselt. lk. 7-8
Oskan suhtuda ennustustesse nagu täiskasvanud inimene. Poolpime taat raamatukogus ütleski mulle pilklikult, et ennustused kuuluvad noortele. Lugenud läbi tuhat raamatut, hakkab inimene aimama masendavat tõde. Kümme tuhat raamatut teeb ta kurvaks. Ma kirjutan nii avameelselt ka sellepärast, et meie ajal ei suuda keegi ühtki saladust iseendale hoida. Ka kõige salajasemat jutuajamist võidakse pealt kuulata ja edasi rääkida. Ja ei ole olemas niisugust kirja, mida ei loetaks ja vajadusel ei võltsitaks. Me elame ju umbusu ajal. lk. 8
Kui kui kõiki segaseid ennustusi omavahel võrdlesin, siis pidin ikkagi tunnistama, et juutide ennustus on kõige selgem. lk. 10
Samas on inimese võime end petta ja uskuda tõeks, mida soovib, äraarvamatu. lk. 16
Üksindus on meie ajal haruldane luksus. lk. 16
Naudingu võib ära õppida nagu jooksmise või ujumise, aga pelk nauding muudab inimese kurvaks. lk. 20
“Ta ise, see Jeesus, tunnistas mulle varahommikul, et on juutide kuningas, aga lisas, et tema riik ei ole siitilmast. Nii sain aru, et ta on riiklikus mõttes ohutus, ja ma ei oleks tahtnud teda surma mõista, aga juudid sundisid mind.“ [Pontius Pilatus] lk. 41
Nad seletasid tõemeeli, et nimelt surnust ülesärkamine, millest räägiti kogu Jeruusalemmas, oli olnud juudi võimumeestele viimne piisk karikasse. Seda kuulnud, olid nad otsustanud imetegija ära tappa. lk. 43
“Poliitika on poliitika ning selle lahendused otsustab otstarbekus ja mitte vormiline õigus.“ [Pontius Pilatus] lk. 47
“Filosoofia on teinud minust kahtleja, kuid maine tõde on mulle alati olnud kui kirvendav nuga südames.“ [Marcus] lk. 68
Ära ole liiga tark. Igasugune tarkus on piiratud ja eksitav, nagu sofistid on tõestanud. Miski ei takista sind alandlikult ja asjalikult kõike uurimast. Sa kõigepealt uuri ja mõtle alles pärast seda. lk. 73
“Ära arva, et pean endast sinust paremaks. Olen ju haritud mees ja rikun seadust mitmel moel, kuigi väliselt püüan seda täita. Meil on ju variserid, kes teevad omaenese elu ja kogu rahva elu talumatuks, nõudes fanaatiliselt, et traditsioonilisi kombeid kuni viimase sõnani täidetaks. See on meie vastuolu. Seadus hoiab meie rahvast koos. Seadus hoiab juudid koos kõikides maailma linnades ja ei lase neil teiste rahvastega seguneda.“ [Aristainos] lk. 76
“Meie juudi loomus on üldse kirglik. Seetõttu ilmutab end meile üks messias teise järel, et õnne katsuda, ja nii viletsat imetegijat ei ole olemaski, et ta ei saaks enda ümber lihtsameelset rahvast, kui tal on vaid piisavalt eneseusku. Võid kindel olla, et meie, juudid, oskame õige ja vale messia vahel vahet teha, kui ta ükskord tuleb. Meil on selles kogemust.“ [Aristainos] lk. 77
“Sa oled roomlane ega mõista tõelise usu tohutut mõjuvõimu, sest oled harjunud kummardama vaid kujusid. Usk on meie jõud, kuid ühtaegu kõige hullem hädaoht, sest riigiasjade fanaatik peab toetuma kirjutistele ja nende abil tõestama, et ajab õiget asja, olgu ta eesmärk missugune tahes. Sina ütled muidugi, et Naatsareti Jeesus, kelle jõudsime paasapüha eelõhtul aegsasti risti lüüa, oli süütu ja õiglane mees, suur ravitseja ja suur õpetaja. Olgu pealegi. Aga just süütu ja eeskujulik mees, kes võidab oma isiksuse ja ravitsemistega rahva usalduse, on kõige ohtlikum. Poliitiliselt harimatu ja uskudes kõigist head, satub ta võimuhimuliste meeste tööriistaks. Niisugused ei hooli, kui ka kogu ühiskondlik süsteem kokku variseb ja rahvas lõpuks roomlaste viha ohvrina hukka saab, kui nad vaid oma võimuiha natukesekski ajaks rahuldada võiksid. Usu mind, mees, kes end Messiaks teeb, on riiklik kurjategija ja surma ära teeninud, kui ta ka isikuna kuitahes süütu oleks.“ [Aristainos] Ta kõhkles ja lisas kähku: „Muidugi teeb ta end ühtaegu süüdlaseks jumalateotamises ja on seega meie seaduste järgi surma ära teeninud. Aga nõnda meie, haritud meeste vahel on see muidugi tühiasi. Kui ta oleks veel korra paasapühade ajal templisse ilmunud, oleksid puhkenud rahutused, fanaatikud oleksid juhtimise enda kätte võtnud, kasutades teda kui silti ja veri oleks voolanud. See oleks kaasa toonud roomlaste sekkumise ja see omakorda oleks viinud meie riikliku autonoomia hävimisele. Parem, kui sureb üks mees, kui et hukub kogu rahvas.“ lk. 78-79
Need sõnad läksid mulle hinge, sest mu teadmine on endiselt vaid kirvendav nuga mu südames ja kõik mu küsimused keerlevad umbusklikult tõelisuse ümber, ja kuigi tahaksin, ei saa ma uskuda midagi, mida ma ei taha uskuda. lk. 106
“Niisama vähe võib maailm kunagi muuks muutuda. See on viha, mõrva ja hooramise maailm, ahnuse ja kättemaksu maailm. Ka Iisraeli Jumal on kättemaksu Jumal.“ [pime] lk. 122
Ta ütles veel: „Sa ei ole kindlasti veel päriselt aru saanud, et juutidele on usk poliitika ja poliitika usk, ja mis nad ka teevad, see ei ole nende usust lahus, vaid nende Jumal valvab ja varitseb neid kuni kemmerguni välja, et nad ka seal tema seaduste kohaselt talitaksid. Nõnda on targem liikuda neis asjus kikivarvul ja suu kinni hoida.“ [Karanthes] lk. 146
“Maailmas ei oleks mingit korda, ka sõdu ei saaks pidada, kui sõdur saadud käsku oma peaga arvustama hakkaks.“ [Adenabar] lk. 180
Pimeda oli tema õnnetus muutnud kurjaks ja kibestunuks, aga see mees oli pärast kõige kaotamist pannud ains alootuse tulevikule, otsekui oleks kõik see, mis tal oli olnud varem, olnud selleks, et teda Jumalast võõrutada. lk. 211
Õnn on tujukas ja võiduvõimalus ebakindel, aga on parem karta kui mängust loobuda ja leppida pelgalt tühjusega. lk. 227
Mulle tundus, et nad on neid sõnu omavahel paljugi kordi meenutanud ja naatsaretlase õpetusest omaks võtnud selle, mis neile meeltmööda oli. [Marcus Tiberiase kalameeste kohta] lk. 245
“Ta ei õpetanud teadmist, kui ta siin rändas, vaid seda, kuidas inimene tema riigi jaoks elama peab.“ [Maarja Magdaleena] lk. 249
“Märkasin, et õieti millelgi ei ole tõelist väärtust, kui sain võimaluse saada, mida tahtsin.“ [Marcus] lk. 254
Aga, mõtlesin, miks peaks jumalik olema midagi minu arusaamisele ja kujutlusele vastavat? Ehk on jumalikkus niisama lihtne nagu leib, mida ta oli meile söötnud, ja vein, mida olime joonud. Kes olen mina targutama, mil moel ja missugusena peaks Jumala poeg end inimestele ilmutama. lk. 263
Aeg ja vahemaa ähmastavad sündmusi, mälu tuhmub ja parimast tahtmisest hoolimata inimene mäletab valesti. Juba neid kirju kirjutades vaevab mind mõte, et mäletan valesti, liialdan või panen omalt poolt juurde. Aga ma ei tee seda meelega. lk. 346

"Inimkonna vaenlased" (1964)

Mika Waltari: "Inimkonna vaenlased", soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2013.

Aga mu isa oli kangekaelne mees, kui ta oli midagi pähe võtnud, ja ta vaidles vastu: „Minu teada on ainus erinevus kristlaste ja juutide vahel see, et nii ümberlõigatud kui ka ümberlõikamata kristlased usuvad, et juutide võitud messias ehk Jeesus Kristus Naatsaretist on inimese kujul juba maa peale tulnud, surnuist üles tõusnud ja naaseb varem või hiljem tuhandeaastast riiki asutama. Juudid seda ei usu, vaid ootavad endiselt messiat. Kuid juriidiliselt on ükskõik, kas nad usuvad, et messias on juba tulnud või alles tuleb, kui nad vaid messiasse usuvad.“ lk. 35
Sellest, kuidas isa vabakslastude ja orjadega, kes tema maid pidasid, ümber käis, taipasin, et põllumajandus on linnainimesele kallis lõbu ja maksab rohkem, kui sisse toob. Tulu võisid anda vaid tõhusalt orjatöö abil peetud suurmajapidamised, kuid niisugused olid isale vastumeelt. „Näen meelsamini oma alamatena inimesi, kes elavad õnnelikult ja saavad terveid lapsi,“ ütles ta. „Luban neil lahkelt minu arvel rikastuda. On hea teada, et alati on olemas koht, kuhu võid tõmbuda, kui õnn su maha jätab.“ [Minutus] Tähendasin, et põllupidajad ei ole iial rahul, vaid kurdavad kõige üle. Kord sajab ülearu, kord on liiga kuiv, kord hävitavad söödikud viinapuud, kord on aga oliivisaak liiga suur, nii et õli hind langeb. lk. 69
Narcissus jätkas, nagu poleks midagi olnud: „Keiser on oma teadmiste ja inimesetundmise üle uhke, kuid takerdub üksikasjadesse ja võib jääda kogu päevaks heietama möödunust, et näidata oma head mälu, kuid unustades peamise.“ lk. 71
Claudia heitis mulle kahtleva pilgu. „Juutidel on nähtamatu jumal, kellel ei ole kuju,“ teadis ta. „Küll ägeda loomuga ja kättemaksuhimuline jumal. Kuid juutide pühades raamatutes räägitakse temast ka head.“ lk. 80-81
Ütlesin targalt, et õnnetus tuleb alati ettearvamatult ja keegi ei saa olla küllalt ettevaatlik, et õnnetust vältida, kui nii on tema puhul määratud. [Minutus] lk. 89
“Olen nii vanamoeline,“ seletasin [Minutus], „et pean kõigepealt iseendale tõestama, milleks kõlban. Nii mandunud ei tohiks Rooma siiski veel olla, et võimekas mees iseenese jõul talle väärilist positsiooni ei saavuta.“ lk. 101
Kuid Claudia ütles õhinal: „Kristlaste õpetus sellepärast tähelepanuväärne ongi, et ei nõua ohvritoomist. Tuleb vaid järgida Jumala tahet niisugusena, nagu see avaldub tema poja Naatsareti Jeesuse üpetustes. Tuleb anda end vaimu väe alla, ja vaim palvetab sinu eest.“ lk. 122
Aquila vajus norgu: „Jah, jah, mis me ka ei teeks, me oleme kõigile pinnuks silmas. Meid vihatakse ebajumalakummardajatestki enam. Me ei suuda isegi omavahel armastuses ja alandlikkuses elada, vaid igaüks usub, et teab teistest rohkem. Kõige innukamad on teisi õpetama need, kes on alles äsja tee leidnud ja Kristust tunnistanud.“ lk. 176
Ümberlõikamata kristlased kahetsesid kurvalt oma õpetajate lahkumist ja saatsid neid kaitseks vägivalla eest pikka maad. See oli hariduseta alamrahvas, paljud neist orjad ja elus kogetud pettumuste tõttu kibestunud. Nüüd olid nad ristitud juutide väljasaatmise tõttu segaduses nagu karjaseta kari. Nad otsisid haletsusväärselt üksteisest tuge ja kogunesid sööma oma kehvi söömaaegu. Kuid nende seas õpetas üks üht ja teine teist, nii et nad peagi vaidlevateks rühmitusteks jagunesid. Vanemad hodsid kangekaelselt kinni oma kõrvaga kuuldud lugudest Naatsareti Jeesuse elust ja õpetusest, kuid teised ei jätnud varmalt meenutamata: „See ei olnud nii, vaid naa,“ ja korrutasid oma versiooni asjast. lk. 186-187
“Kuid kunstiesemete kogumine ei tohi muutuda eesmärgiks omaette. Selles olen oma vennaga sama meelt. Rikas oleskleja saab niisuguse harrastusega elu lõpuni aega veeta. Ajaveetmiseks on halvemaidki harrastusi. Kui dmeest kaalutakse tema tegudega. Seepärast on veejuhtme rajamine vaesesse linnaossa haiguste tõrjeks, silla ehitada laskmine või koguni kõlbeliselt kõrgetasemelise näidendi kulude kandmine, et rahvas seda teatris näeks, minu arvates inimkonnale väärtuslikumad teod kui ahnitsejate kogutud Korintose pronksesemete kollektsioon.“ [Gallio] lk. 216
“Kuid üksnes lugemine ja filosoofide kuulamine ei ole elus kõik,“ ütles Gallio. „Noorus ei kesta igavesti. Igaühe jaoks saabub kord hetk, kui kahetsetakse kasutamata võimalusi.“ [Gallio] lk. 217
“Hieraks,“ küsisin [Minutus], „kas tõesti ei või keegi selles maailmas mõelda head mehest, kes ei taha vabal tahtel puutuda naisesse, vaid püüab end kuidagiviisi puhtana hoida, taotlemata siiski liialdavat vooruslikkust, mis viib seda hullema langemiseni?“ lk. 218
[Gallio] Ta käskis juutidel lahkuda, pöördus meie, kohtu liikmete poole ja seletas: „Kui annaksin juutidele väikese sõrme, ei saaks ma neist kunagi lahti.“ lk. 219
Tänapäevane mõistuspärane filosoofia võtab inimeselt kogu lootuse. Inimene võib valida meelte mõõduka naudingu või kasina elu, mille eesmärk on riigi ja ühise heaolu teenimine. Epideemia, allakukkuv katusekivi, juhuslik komistamine võib inimese elu etteaimamatult lõpetada. Tark teeb enesetapu, kui elu talumatuks muutub. Taimed, kivid, loomad ja inimesed on vaid aatomite pime mäng, mil pole eesmärki. Niisama arukas on olla halb kui hea inimene. Jumalad, ohvrid, ended on vaid riigi heakskiidetud ebausk, mis rahuldab naisi ja lihtsat rahvast. lk. 225
Kuna nad olid atiklased ja õpetatud, oli neil palju keerukaid seletusi, miks võib Kristus olla ühtaegu inimene ja Jumala poeg. Selle üle võisid nad ägedaks minnes lõputult vaielda. Sain nende vaidlustest ettekujutuse, et tegelikult peavad nad end Paulusest palju targemaks, kuigi tunnistasid teda kui Jumala sõnumitoojat. Pelgalt usust neile ei piisanud. Nad igatsesid salajast teadmist. lk. 243
“See on mu kogemusest sündinud lohiti teadmine, et ihulik nauding on piin. Ihulik rahuldus ei ole tõeline rahuldus, vaid äratab üha uuesti iha veel hullemaks rahulduseks.“ [Damaris] lk. 245
Palju on seletamatut maa peal, mis siis veel taevast rääkida. lk. 268
Rahva mälu on lühike. lk. 391
Nimetan vaid, et ainuvalitsejal ei saa olla tõelisi sõpru. lk. 527
Olin kolmekümne viie aastane, küpses eas, mil ollakse kireks valmis ja igatsetakse enda kõrvale võrdselt kogenud naist ega hoolita enam küpsemata tüdrukutest muidu kui vahel ehk üürikeseks lõbuks. lk. 529
On raske välja mõelda kingitust naisele, kelle on kõik, mida naine soovida võib. Tahtsin, et tal mu kingitus meeles on, kui lahku läheme. lk. 530
Claudia rebis end lahti, pühkis pisarad ära ja küsis ärratatult. „Kas oled asunud senati poolele vabariigi taastamiseks, et räägid nii suurustavalt isamaa alatarist.“ „Mina pole rumal,“ ütlesin mornilt [Minutus]. „See tähendaks pidevat kodusõda, proskriptsioonide nimekirju, varanduste konfiskeerimist ja igasuguse mõistusepärase ärielu lõppu.“ „Aga,“ kinnitas Claudia, „just kaos looks maailma muutumiseks kõige parema aluse, kui kõik inimesed sooviksid ükskõik mis hinnaga lõpuks rahu ja korra taastumist.“ „Mida sa maailma muutumise all mõtled?“ küsisin umbusklikult. „Oled sa teadlikult valmis mõistma tuhandeid inimesi nälga, viletsusse ja vägivaldsesse surma vaid selleks, et luua oma pojale soodne poliitiline pinnas, kui tal on aeg panna ülle mehe tooga?“ lk. 537
Kasvanud meestearmastajaks, kandis ta naiste vastu vimma ja tundis nende piinamisest naudingut. [Tigellinus] lk. 545
Plaan oli osavalt kokku seatud ja igapidi suurepärane. Selle ainus viga oli, et see ei õnnestunud. lk. 546
Kuid maailmas on ja toimub nii palju seletamatut, et on kindlam, kui uskumatuid asju ette mitte eitada. lk. 616
Keegi ei rikastu saades või kokku hoides, vaid siis, kui kasutab ära soodsad võimalused ja arvestab ohuga, et põrutab aeg-ajalt kirve kivisse. Õnnejumalannal tuleb juustest kinni haarata, kui see mööda vihiseb. Kui kukalt kratsima jääd, kaovad tema kuldsed kannad õige ruttu taevaranna taha. lk. 643
Ometi nõustus Vespasianus keisri rängad kohustused vastu võtma alles siis, kui märkas, et riigiasjad jäid laokile ja et ilma tema sekkumiseta või kodusõda lõputult jätkuda, kõikide heade ja arukate inimeste kahjuks. Ta puutus asjade käiku nende tasaste heaks, kes tahavad kõikides oludes teha vaid rahus oma tööd ja kogeda inimese pereelu väikest õnne. Suurem osa inimsoo liikmetest on just niisugused ja seetõttu ei ole neil maailma asjade korraldamisel suurt midagi öelda. lk. 644
Riigi terve arengu seisukohast on rahvas ohtlik ja mitteusaldav tegur, kes võib parimadki arvestused segi lüüa. Seetõttu tuleb rahvas ohjes ja heas tujus hoida. lk. 646
“Kardan väga, et senine ainuvõim, mida senat küll võimaluste kohaselt piirab, on jõudnud Rooma rahva ära rikkuda. Seepärast on sinu pakutud uuendust praegustes oludes raske ellu viia. Rahvas tuleb kõigepealt kasvatada vabadusest tulenevat vastutust kandma. Muidu on tulemuseks lõputud tülid, korratused ja kodusõja oht.“ [Vespasianus] lk. 657
Paljud, kes usuvad vaid seda, mida ise suudavad näha, kuulda ja haista, nii eksitavad kui inimese meeled ka olla võivad, kahtleksid mu jutustuses, sest Egiptuse preestrite teatud tehnilised nõiatrikid on kuulsad. lk. 660
Orjad tuleb jätta tegema tööd, ja piisavalt rasket tööd. Muidu tulevad neil kohe rumalad mõtted pähe. Seda on õpetanud põlvkondade valus kogemus. lk. 662

Välislingid