Näitlemine

Näitlemine on avalik teesklemine, et oled keegi teine, sageli isegi siis, kui kõik juuresviibijad seda teavad. Mõnikord makstakse sellise teesklemise eest raha, mõnikord maksavad ka pealtvaatajad, kusjuures vaatamata täiele teadmisele, et neile näidatakse ehtsat teesklust.

Proosa

• Olen veetnud rohkem kui poole oma elust teeseldes, et olen keegi teine. Kui mu eakaaslased värvisid juukseid ja mõtlesid, kes nad on, mõtlesin mina, kes on Hermione ja kuidas teda kõige paremini kujutada. Nüüd, 25-aastaselt, tunnen ma esimest korda elus, et mul on endast pilt, millega ma rahul olen. Mul on tegelikult üht-teist öelda ja ma tahan olla päris mina ise. Ma ei taha, et avaliku ja isikliku minu vahel oleks suur lõhe. See tee on kindlasti raskem, aga kahtlemata pakub see ka kõige rohkem rahuldust. See kõlab tobedalt, aga mind huvitab väga tõde, kuidas olla sassis ja ebakindel ja vigadega ja imeline ja suurepärane ja kõige rohkem mina ise, kõik üheskoos. Kui sa vaatad mõne sellise näitleja tööd nagu Emma Thompson, on sul tunne, et sa näed midagi tõelist, ja minagi püüdlen selle poole.
  • Emma Watson, intervjuu: Porter, talv 2015

• [Õpingutest Kuninglikus Draamaakadeemias:] Hermione on mulle inimesena nii lähedane, et ma pole mitte kunagi pidanud rolli jaoks taustatööd tegema. Ma sõna otseses mõttes avastan uuesti, mida tähendab olla näitleja.
  • Emma Watson, intervjuu: Amanda Foreman, "Emma Watson's New Day", Vogue, 12. juuni 2011

• Tõmban kohvril sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise - ja mõtlen noormehele, keda kord televiisorist nägin. See kahekümneaastane tüüp oli kolmeteistkümnendast elu­aastast saadik tundnud, et ta on filmis. Ta ei olnud tõe­line, ütles ta ise. Ja vanemad ja sõbrad ja õpetajad olid ka kõik näitlejad.

Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhi­koolis oli võib-olla teisiti. Aga minu keskkoolis mängib igaüks mingit rolli. Tõsiselt. Terve meie koolimaja on üks suur teater.

Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et täiskasvanuna ei saagi näitlemist lõpetada. Et sa ei saa kunagi vabaks. Et see jääbki alatiseks kestma. (lk 42-43)

• Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018

• Arvan, et sa ei saa mängida kedagi, kes sa ei ole. Kust sa siis võtad need asjad? Saad mängida kõike seda, mis on su sees, aga rohkem mitte. On see traditsiooniline käsnaks olemise teema: näed, kuuled ja imed kõik endasse? Jah, kui oskad olla. Üks asi on see kõik endasse imeda, teine – pärast see endast välja lasta.
• Eks näitlejannad ja modellid kehastavad inimeste janu ilu järele. Aga eks see ole ka üks osa minust. Kui seda poleks, oleksin kohutavalt maine ning seda oleks ka ekraanil näha. Kõik, mis sinus on, on näha, sa ei saa seda varjata. Ja kui varjad, siis torkab su sisu ikkagi silma. Mis sinus on, see on. Mida sinus ei ole, seda pole. Kogu lugu.
  • Maarja Jakobson, intervjuu: Aigi Viira, "Maarja Jakobson: "Küllap film armastab mind vastu, aga teatris ma nii väga kindel ei ole."", SL Õhtuleht, 23.09.2006, tsiteeritud Vanemuise kodulehelt