Trepikoda

Proosa

"Jah, paha lugu, et meie majas pole lifti," oli Rein kaastundlik.

"Oh ei, milleks mulle lift? Väga kena on siin istuda, näete, trepikoja aknast paistab kasepuu! Mul on lugemist kaasas, juustuvõileiva sõin juba ära, mul pole häda midagi. Vaadake, kõik sõltub suhtumisest. Muidugi, võib ju mõelda, et trepid on lihtsalt üks ebameeldiv takistus, mis tuleb ületada nii kiiresti kui võimalik, et neist tuleb orava kombel üles joosta ja kõik. Aga võib ka läheneda asjale nii, et trepp on teekond. Omamoodi matk, isegi seiklus. Võtta selleks aega, astuda pikkamisi, uurida ümbrust. Jääda vahepeal laagrisse, mõtiskleda, meenutada seni läbitud astmeid ja valmistuda järgmiste vallutamiseks. Kui mina trepist üles tulen, siis arvestan ma alati vähemalt tunniga. Ja teate, kui ma siis lõpuks oma korterisse jõuan, siis on selline tunne, nagu oleksin käinud kusagil pikal reisil."

"Aga eks see trepikoda on vahest veidi üksluine," arvas Rein. "Ikka ja alati üks ja seesama."

"Sugugi mitte!" raputas Vooremäe pead. "See ainult tundub teile nii, sest teie üksnes tõttate siit läbi ega pane tähele detaile. Aga mina avastan iga päev midagi. Vahel leian põrandalt kommipaberi. Vahel nööbi. Ja kui päeval on trepikoda pestud, siis on siin vapustavalt värske lõhn, selline tunne on, nagu seisaks mere kaldal. Siis ma istun kohe kauem, sulen silmad ja lihtsalt hingan. Aga väga huvitav on uurida ka krohvi seinal. Vaadake, milliseid kujundeid see moodustab, näete, siin oleks justkui mees piibuga, kas pole?"

Rein vaatas, aga ei näinud piibuga meest.

"Tõmmake silmad natuke vidukile," soovitas Vooremäe.

Rein proovis vidukil silmadega, aga ei näinud krohvi peal ikkagi midagi, kuid ütles viisakusest, et on jah, täpselt nagu piibuga mees.

"Näete nüüd!" rõõmustas Vooremäe. "Trepikojas pole kunagi igav, see on täiesti omaette maailm."

Andrus Kivirähk, "Maailma otsas" lk 13-14

Trepikoda on tähtis. Üldse maja juurde tulek. See peab olema ilus, see peab meele rõõmsaks tegema, ülendama. Kui pead tulema mööda masendavat tänavat, läbi kitsa haisva trepikoja, mis sust siis veel järel on, kui ükskord oma tuppa jõuad?
- Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021, lk 126-127

Luule

Metsloom ei põgene
ei pelga inimest
Metsloom asub
elama su silmade taha
et end meelde tuletada
iga kord kui näen
su südame trepikojast
väljuvat üht soovi
tumeda mehena
et äratada metsloom mu silmade taga

Krista Ojasaar, "Su sügavusest astub üles", rmt: "Unemuusika", 2008, lk 22-23

naine vajub oma pulmaloori lumme.
kuid siin trepikojas on vaid tolm
ja katkised liblikatiivad, mis muutuvad
tolmuks, kuulda on naist,
kes pole aastaid väljas käinud.
katkiste liblikatiibade vahel
vedeleb lootus, lootus, et oled
ta jaoks linn täis klavereid ja moone.
lootus, et naise keha võib olla vesi
ilma, et ta su janu peaks kustutama.
ära muretse, naise süda väriseb samuti
kui koolibri, kuid on ainult trepikoda.
luuletus muutub tolmuks.

Triin Paja, "Koolibri" kogus "Nõges" (2018), lk 91