Mine sisu juurde

Alternatiivreaalsus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Paralleeluniversum)

Proosa

[muuda]
  • Välja kiirustades valdas teda silmapilguks kummaline tunne, nagu oleks ta kaks inimest. Ja selle põhjuseks oli, et imepisikese sekundi murdosa kestel ta oligi kaks inimest. Nende mõlema nimi oli Samuel Vimes.
Ajaloo jaoks on inimese valikud lihtsalt eri suunad. Aja Püksid avanesid ja Vimes hakkas mööda üht püksisäärt kihutama.
Ja kusagil mujal hakkas see Vimes, kes oli teinud teise valiku, langema teistmoodi tulevikku.
Nad mõlemad sööstsid tagasi, et desorganisaator kaasa haarata. Kõige uskumatumalt ebatõenäolise, lausa ainulaadse saatuse vingerpussi tõttu võtsid nad mõlemad vale desorganisaatori.
Vahel vallandab laviini üksainus lumehelves. Ja vahel antakse väikesele kivikesele võimalus teada saada, mis oleks võinud juhtuda - kui ta ainult oleks teisele poole põrganud. (lk 182-183)
  • [Desorganisaator:] :"Kuule, pole mõtet oma viha minu peale välja valada, kui sa ise ei saa õigest aegruumist kinni peetud!"
[Vimes:] "Mida paganat see veel tähendab?"
"Ahaa, ma teadsin, et sa ei lugenud juhendit! Peatükis XVII-2 (alalõik c) öeldakse väga selgelt, et ühte reaalsusse jäämine on ülimalt tähtis, muidu tekib ebakindluse printsiibi kohaselt..."
"Unusta ära, et ma üldse küsisin." (lk 201)
  • "Bingli... bingli... biip..." Desorganisaatori hääl oli murelik ja ebakindel.
Vimes ohkas. "Mis on? Kohtumine 71-tunni-Ahmediga, jah?"
"Ee... ei..." kogeles deemon. "Ee... Klatšia laevastik silmapiiril... ee..."
"Kõrbelaevad, jah?"
"Ee... biip... veakood 746, lahknev temporaalne ebastabiilsus..."
Vimes raputas karpi. "Kas sul on midagi viga?" nõudis ta. "Idiootlik karp, sa loed mulle ikka veel kellegi teise päevakava!"
"Ee... kava kehtib komandör Samuel Vimesile..."
"See olen mina!"
"Milline teist?" küsis deemon.
"Mida?"
"...biip..."
Desorganisaator keeldus rohkem midagi ütlemast. Vimes mõtles juba, kas seda mitte minema visata, aga Sybil solvuks, kui teada saaks. Vimes torkas karbi taskusse tagasi ja üritas maastikule keskenduda. (lk 285)




  • Vähetajutud tõsiasi on see, et kõigi nende eelkäijate analoogmaailmas täiustatud rollid kaotasid arvuti tulekuga suure osa oma relevantsusest, ent ometigi paistavad mitmed suurkirjastused nii meil kui mujal praegu toimivat paljuski sarnaste segregeeritud loogikate ja struktuuride järgi kui tollal. Küljendaja on madalaima pulga odavtööjõud, raamatusisu maketi loob keegi kunstiline toimetaja, disaineri ülesandeks jääb visualiseerida kaas. Samal ajal on paari aastakümne jooksul välja koolitatud terve hulk graafilisi disainereid, kes mõtestavad oma tegevust, sh raamatu kujundamist, holistliku digitaalse ja materiaalse sünteesina kõigist neist varem tehnoloogiliste tingimuste tõttu lahus olnud osadest. Tänapäeval ei oska ma selle kapseldumise taga näha muid põhjuseid kui traditsioonilembust, mugavust ja ignorantsust. Kirjastused jätkavad suuresti (mitme) põlve otsas kokku klopsitud hooletute keskpärasuste liinitootmist, sellal kui noored raamatu-kui-terviku-kujundajad otsivad endale kohta paralleeluniversumites.