Mine sisu juurde

Enesekriitilisus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Olen nii kaua olnud toimetaja ja kirjastaja, et olen aru saanud — ei pea teisi inimesi oma tekstidega tüütama. Inimestel peaks olema rohkem enesekriitikat. Ja enesekriitika on see, mida mul loodetavasti veel ikka on.
Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb! Aga ausalt öelda tasub enne ikka mõtelda, kas on vaja inimesi kõikide oma kirjatükkidega tüüdata. Avaldada tuleks seda, mida ilmtingimata ei saa jätta avaldamata, mitte iga paberitükki, mis täis kirjutatakse. Tuleks kõik võimalikult kitsasse vormi suruda — et see, mis sinust järele jääb, oleks vajalik ja möödapääsmatu. Ei maksa tüüdata teisi inimesi kehvade luuletuste ja kehvade romaanidega.
  • Anu Saluäär, "Vajalik ja möödapääsmatu", intervjuu Hedi Rosmale, Looming nr 12/2012


  • Vimes pidi tunnistama, et ühes asjas on härjapõlvlaselapsukesed kahel jalal kõndivate liikide seas ainulaadsed - nad olid inetud nagu öö, lihtsalt väiksemad versioonid oma vanematest, kes polnud samuti kaugeltki piltilusad, isegi mitte kritseldusilusad. Vimes ütles endale, et nemad ei saa sinna ju midagi parata, et mingi käpardist jumal oli leidnud hulga ülejäänud tükke ja otsustanud, et maailm vajab olendit, kes näeb välja nagu hundi ja ahvi ristsugutis. See jumal andis neile ka religioosse dogma, mis kindlasti kuulus kõige kasutumate hulka isegi taevaliku idiootsuse mõõdupuu järgi. Härjapõlvlased nägid välja, nagu oleksid nad halvad, ning ilma Kutsuva Pimeduse vahendamiseta nad ka rääkisid niimoodi. Kui epheebe pähklid suudaksid karjuda, kui neid purustatakse, siis ütleksid kõik: "See ju meenutab härjapõlvlaste häält!" Ja paistis, et see naerev jumal, kes ei jäänud selle kõigega veel rahule, andis neile ilmselt kõige hullema kingituse - enesekriitilisuse, mille tõttu härjapõlvlased uskusid niivõrd kindlalt, et nad on kõndiv rämps ja neid ei anna kuidagi päästa, et nad ei leidnud endas isegi nii palju jõudu, et iseend ära koristada. (lk 144)


  • Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega, seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.