Enesekriitilisus

Proosa

• Olen nii kaua olnud toimetaja ja kirjastaja, et olen aru saanud — ei pea teisi inimesi oma tekstidega tüütama. Inimestel peaks olema rohkem enesekriitikat. Ja enesekriitika on see, mida mul loodetavasti veel ikka on.

Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb! Aga ausalt öelda tasub enne ikka mõtelda, kas on vaja inimesi kõikide oma kirjatükkidega tüüdata. Avaldada tuleks seda, mida ilmtingimata ei saa jätta avaldamata, mitte iga paberitükki, mis täis kirjutatakse. Tuleks kõik võimalikult kitsasse vormi suruda — et see, mis sinust järele jääb, oleks vajalik ja möödapääsmatu. Ei maksa tüüdata teisi inimesi kehvade luuletuste ja kehvade romaanidega.

• Anu Saluäär, "Vajalik ja möödapääsmatu", intervjuu Hedi Rosmale, Looming nr 12/2012

• Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega, seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.
  • Maria Muuk, "Kolonialismikeskustelu jätkuks", ERR, 08.12.2021