Mine sisu juurde

Krista Mits

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Krista Mits (sündinud 2. septembril 1946) on eesti anglist, tõlkija ja pedagoog.

Kirjutised

[muuda]
  • 18. sajandil hakkas vaimulikku kirjandusse tungima ka jutustav element. Varaseima kihistuse jutukirjandusest moodustavadki äratuslikult jutlustavad, moraliseerivad või sentimentaalsed pietistlikud jutukesed, milles enamasti puudub autori nimi. (lk 74)
  • Jutukirjanduse kaudu saabusid eesti kultuuriruumi populaarsed rahvusvahelised süžeed. Selline on Inkle ja Jariko lugu, mis tugineb inglise allikatele ja mida esitab Friedrich Wilhelm Willmann raamatus "Juttud ja teggud" 1782. aastast (kokku ilmus neli trükki, kaks viimast redigeerituna pealkirjaga "Juttud ja moistatussed"). Lugu sai Saksamaal ja Euroopas üldiselt tuntuks Christian Fürchtegott Gellerti "Inkle und Yariko" jutustusega kogumikust "Fabeln und Erzählungen" (1746). [---] Autor Richard Steele on ilmselt Richard Ligoni raamatus "A True and Exact History of the Island of Barbadoes" (1657) leiduvat lühikest faktilist kirjeldust fantaasiarikkalt edasi arendanud, andnud kaupmehele nime Thomas Inkle Londonist ja lisanud tema iseloomustamiseks detaile (kasuahne, lähtub kitsast omahuvist jne). Jutustusest oli hiljem liikvel üle 60 variandi, kaasa arvatud need, kus indiaanlastest on saanud mustanahalised, ning motiiv oli eriti populaarne Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal, hiljem ka Ameerikas. See jutustus illustreeris kujundlikult orjakaubanduse kasuahnust ja julmust ning seda kasutati orjakaubanduse vastu võitlemise kampaanias Inglismaal. Willmanni eesmärgiks oli kirjutada talupoegadele jutte õpetuseks, aga ka ajaviiteks, et neid kõrtsist eemal hoida, seepärast on tema jutustus märksa lihtsam ja moraliseerivam: indiaanlastest on saanud mustad paganad ja inimsööjad. (lk 74-75)
  • Levinud süžeede kasutamise huvitavaks näiteks on kooliõpetaja ja köstri Franz Wilbergi tõlgitud jutustus "Wenediko linna kaupmees" (1856). Tõlgitud on saksa populaarse kirjaniku Karl Gustav Nieritzi (1795–1876) jutustus ("Der Kaufmann von Venedig: Erzählung") ajaloolisest Veneetsia juudigetost 17. sajandil. Pealkiri ja üks süžeeliin on laenatud Shakespeare'ilt. Nimed on küll teised, aga võlakirja tegemine, mille kohaselt juut võib kaupmehe kehast lõigata tüki, kohtumõistmine ja nutikas jurist, kes kaupmehe päästab, on kõik olemas. 1893. aastal ilmus raamatu kolmas ja redigeeritud tõlge, mille eessõnas ütleb raamatu väljaandja, et see jutt on välja antud iga suurema rahva keeles ja seda on teatrites mängitud, ka eesti keeles paari aasta eest Tartu Vanemuise Seltsis. Seega tundub, et viidatakse Shakespeare'i näidendile, mida tõepoolest juba 1888. aastal Tartus etendati (tlk Jaan Parv saksa keelest), kuid trükis ilmus siiski Nieritzi jutustus. (lk 76)
  • 1870. aastal ilmus eesti keeles Ameerika Ühendriikides ülimalt populaarne Harriet Beecher-Stowe' abolitsionistlik romaan "Uncle Tom's Cabin" (raamatuna 1852). Saksamaal avaldati esimene tõlge juba samal aastal, see levis massiliselt, raamatutena levisid ka üksikud osad. Beecher-Stowe' raamat algatas saksakeelses maailmas laialdase diskussiooni, haakudes saksa retoorikaga orjusest, emantsipatsioonist ja humanismist ning põhjustas orjatemaatika tungimise kirjandusse ja suureneva lugejahuvi. Eesti keeles avaldati raamat pealkirja all "Ewangeliine, ehk üks ilus osa on minule saanud", milles on mõned peatükid enam-vähem täielikult, teised kokkuvõtlikult tõlgitud. Tõlke on arvatavasti teinud (Lorenz) Johannes Schwan (raamatus L.J.S.), koolmeister, jutlustaja ja maamõõtja. Tõlkija väidab, et on loo originaalist "välja kirjutanud", kuid ei ole siiski arusaadav, kas ta mõtleb inglis- või saksakeelset teksti. Ilmselt tehti tõlge ikkagi saksa keelest, pealegi arvab ta ekslikult, et raamatu autor on "Englismaa proua". Ameerika kodusõja põhjusena mainib tõlkija inimestega kauplemise lõpetamist, mida ta vaatleb kristlikust seisukohast kui ebamoraalset. Samas ülistab ta keiser Aleksandrit, kes talupojad ilma verevalamiseta vabastas. (lk 76)
  • 19. sajandi algul avaldati Saksamaal James Fenimore Cooperi "Nahksukajuttude" tõlkeid, nende avaldamise järel ujutas raamatuturu üle kõikvõimalik indiaaniteemaline ilu- ja mitteilukirjandus (reisikirjad, tõsielulood jm). See oli sageli eskapistlik kirjandus, mis pakkus Ameerika sotsiaalmajanduslikust olukorrast romantilise pildi ja viis seikluslikesse kokkupuudetesse "teisega", keda saksa lugejaile kehastasid Chingachkook või Uncas. James Fenimore Cooper jõudis eesti lugeja lauale siiski palju hiljem: "The Pathfinder" (1840, saksa keeles "Der Pfadfinder") ilmus 1875. aastal F. Mõttuse tõlkes pealkirjaga "Ameerika metsades: Pilt elust uues maailmas", "Kooperi jutustused Ameerika maalt: Nahksuka jutud" ilmus 1880 (1. Jagu, Franz Hoffmanni "Lederstrumpf's erzählungen" järele J. Lill [J. Jürgenstein]) ja "Salakuulaja: Roman Põhja-Amerika wabadusesõjast" 1914. Esimene neist, "Ameerika metsades", kus ei ole autorit ega algallikat märgitud, on lühike ümberjutustus Cooperi teosest, tegelaste nimed on muudetud: Mabelist on saanud Anna, Natty Bumppo on Teetäädja jne. (lk 77-78)
  • Indiaanlaste-vaimustus kajastus näiteks Tootsi-lugudes. Ka Johann, kes läks venna Tõnise kutsel 1896. aastal Oregoni, kirjeldab, et tal oli juba lapsepõlvest sees "bacillus americanus", sest nii ohtrasti sai neelatud "neid imelugusid punanahka indiaanlastest", mis "olid jätnud omajagu jälgi noorde vastuvõtlikkusse hinge". (lk 78)
  • Detektiivkirjanduse esimeseks ingliskeelse autori tõlkeks eesti keelde võib arvata Edgar Allan Poe raamatu "Kuldpõrnik", originaalis "The Gold Bug" (1843), mis ilmus Paul Undritzi tõlkes 1879. aastal. Lugu on raamitud kohtumisest jutuvestjaga Pihkva rongis; ingliskeelse originaaliga võrreldes on tegelaste nimed veidi muudetud ja tehtud on kärpeid, lisatud on loo moraal: õppige ja saage targaks, harige mõistust, siis tuleb varandust vakaga kokku. (lk 79)
  • W. O. v. Horni raamatu tõlge "Prants Draake, se mees, kes meile kartohwlid on toonud" (1878, 2. tr 1878/1879) toob lugejani Francis Drake'i eluloo, aga ka kartulikasvatuse ajaloo ja peatüki koloraado mardikast. Lisaks on antud sõnaseletusi ja hääldusi. Raamatus viidatakse Drake'i inglasest elulookirjutajale. (lk 80)
  • Need tekstid, mis on sageli saksa keele vahendusel tõlgitud, üllatavad sündmustiku ja kohtade kirjelduse täpsuse ja põhjalikkusega. Ilmselt on nende kirjutamisel kasutatud ingliskeelseid lähtetekste, kuid neid on raske leida, ja seega võib neid tekste ainult tinglikult pidada ingliskeelse kirjanduse tõlgeteks. (lk 80)
  • Abist, kuidas rikkaks saada, liiguti muude kuidas-küsimustega seotud eneseharimise valdkondadesse: kuidas mehiseks saada, kuidas meeldivalt riietuda ja käituda, kuidas mälu suurendada ja tahtejõudu kasvatada. Sellist laadi kirjanduse massiline väljaandmine sai Suurbritannias ja USAs alguse pärast Samuel Smilesi, šoti kirjamehe ja moralisti teose "Self Help" ilmumist 1859. "Taevas aitab neid, kes aitavad iseennast" oli selle raamatu moto. Eestikeelse lugejani jõudsid Samuel Smilesi mõtted 19. sajandi lõpul (1889–1901, tlk Jaak Järv ja Peeter Grünfeldt). (lk 80-81)
  • Sageli on aga kärped, lisandused, ümberjutustused, nimede ja kohtade muutmine, raamjutustuse lisamine, sõnade seletused ja hääldused, tõlkija või väljaandja vahelepõiked ja eessõnad lähtunud kohaliku kultuuriruumi ootustest või nõuetest või tõlkija ja väljaandja enda ambitsioonidest ja meelsusest. Näiteks on "Ewangeliine" tõlkija rõhutanud teose usulist poolt, abolitsionistlikku väidet orjapidamisest kui kristliku moraali vastasest teost, Carl Robert Jakobson aga kriipsutab alla teose poliitilist külge, orjapidamise kaotamist kui vabaduse eest võitlemist. Mitmed Ameerika-teemalised jutustused on aga seotud väljarändamise vastase poleemikaga. (lk 82)


  • Üsnagi tuntud on lugu sellest, kuidas Joyce Carol Oates Peter Robinsoni oma loovkirjutamise kursusele vastu ei võtnud. Hiljem aga ühel luuleõhtul, kuulnud Robinsoni esinemas, küsinud, miks Robinson loovkirjutamise kursusel ei osale.
  • Kuidas hoida lugude ja karakterite huvitavust ja elulisust? Peter Robinson on kursis uudiste ja tänapäeva kohtuekspertiisiga, kuid tema jaoks on võti karakteri arengus ja tema suhetes. Erinevalt näiteks Poirot'st või Sherlock Holmesist, kes kõikide sündmuste keskel ja raamatute jooksul ei muutu, vaid keda iseloomustavad ikka ühed ja samad maneerid ja tavad, tingivad tänapäeval sündmused detektiivi kujunemise ja arenemise.
  • Inspiratsiooni saab Robinson väikestest asjadest, juhuslikest kohtumistest, kohtadest. Mõnikord ka kirjandusest, näiteks 2008. aastal ilmunud raamatu "All the Colours of Darkness" sünnile olid tõukeks elu pahupoole värvid: armukadedus, reetmine, ahnus, lõbujanu, kättemaks, nii nagu "Othellos". Kirjutamist alustabki ta tavaliselt kohast – kuivanud tiigist, udusse mähkunud surnuaiast – ja laibast. Seejärel paneb paika tegelase, ja loodab, et ka lugu hakkab kujunema. Sageli saab Peter Robinson inspiratsiooni ajaleheuudistest, kuid mitte esilehekülje rasvastest pealkirjadest, vaid mõnest väikesest nupukesest, mille juures teda võlub asja lõpetamatus või lahendamatus, mis annab toitu kujutlusvõimele.


  • Tema esimeseks tööandjaks sai "Brooklyn Daily Eagle", kuid järgnevatel aastatel tegi ta kaastööd peaaegu kõikidele New Yorgi ajalehtedele, kirjutades intervjuusid, teatriarvustusi ja mitmesuguseid olemus- ja uudislugusid, mida ta ka ise illustreeris. Käsitletud eluvaldkondade ja teemade ring oli äärmiselt avar, Barnesi stiil oli elegantne, lööv ja vaimukas, ta armastas ootamatuid võrdlusi ja tal oli annet ebatavalise märkamiseks. Ta harrastas gonzo-stiilis subjektiivset ajakirjandust, uudislugude tarbeks ei põlanud ta ära osaluseksperimente: nii laskis ta ühe artikli kirjutamiseks materjali otsides end haiglas sundtoita (näljastreigil olevate naiste hääleõiguse eest võitlejate sunniviisiline toitmine oli tollal küllaltki levinud). Barnesilt ilmus kokku rohkem kui sada artiklit ja need annavad omamoodi sotsiaalse ja kultuurilise koondportree XX sajandi alguse New Yorgist. (lk 145-146)
  • Elu viimasel perioodil kirjutas Djuna Barnes põhiliselt luulet, mis jäi tema eluajal enamasti käsikirja ja mille läbivateks teemadeks on elu inetus, surma võlu ja lähedaste reetlikkus. (lk 147)
  • Barnes kaitses kiivalt oma eraelu, loobus intervjuudest ja soovis kontrollida kõike, mis tema kohta ilmus. Kõige rohkem kartis ta seda, et teda lahterdatakse mingisse teatud kategooriasse. Seetõttu ei lubanud ta avaldada "Öömetsa" katkendeid lesbikirjanduse antoloogiates. (lk 147)
  • Aastate möödudes sai Djuna Barnesist legend, mis kordub mälestustes ja kirjades ja rändab raamatust raamatusse. New Yorgi ja Pariisi perioodist mäletati tema elegantset riietust ja tema erakordset huumoritaju, mis võis ulatuda lõikavalt sarkastilise misantroopliku irooniani. Hilisemal perioodil ringlesid jutud tema eraklusest ja vaesusest, mis ei vastanud küll päriselt tõde - ta oli rahaliselt kindlustatud ja tema ümber oli väike, aga ustav sõprade ja austajate ring. (lk 147)
  • Õieti on "Öömetsa" retseptsioonis eristatavad kaks suuremat ajajärku ja suundumust. Tema teose esimese vastuvõtu määras suuresti T. S. Elioti eessõna. Paljud arvustajad rõhusid teose vormilistele külgedele - keelele ja stiilile. Barnesi võrreldi Inglise renessansiajastu draamakirjanike John Websteri ja Cyril Tourneuriga, samuti modernistide Prousti ja Joyce'iga. 1970. aastatest alates on käsitlus tunduvalt muutunud, "Öömetsa" nimetatakse geikirjanduse väljapaistvaimate teoste hulgas, samuti on esile toodud raamatu poliitilisi ja muid aspekte - patriarhaalse ühiskonna kriitikat, lesbilise kultuuri portreteerimist või tollaste homoseksuaalsete teooriate parodeerimist. (lk 148)
  • "Öömets" on võtmeromaan, see tähendab, et tegelaste prototüüpideks on olnud tegelikult elanud inimesed. Djuna Barnes ise on "Öömetsa" nimetanud "minu eluks Thelmaga". Romaanis on Thelma Woodi kuju põhjal loodud Robin Vote ja jutustatud lugu kaotatud armastusest. Selles mõttes on romaan autobiograafiline. (lk 148-149)
  • Romaani müstilise pealkirjaga on loodud öömets, kus tegelased liiguvad ja kus hierarhiad on pea peale pööratud. Öömaailm on irratsionaalse, alateadliku ja loomaliku labürintlik regioon. Selles varjude maailmas leiavad aset fantastilised metamorfoosid. Mets, mis võib viidata Dante süngele ja metsikule, tiheda oksarägaga metsale, on ka eksimise ja identiteedi kadumise koht. (lk 149)
  • Öömaailma iseloomustab orientatsiooni kaotamine: Felix on ühest silmast pime, Robinil on pimeda puudutus, dr. Matthew O'Connor ütleb, et ööd kammitakse "pimeda südamelambiga", tegelased kobavad pimesi Pariisi ühiskonna ääremail. (lk 149)
  • Romaani üks huvitavamaid tegelasi on Dr. Matthew O'Connor, keda võiks võrrelda renessansiaja melanhoolse õpetlasega, tal on selles romaanis eriline koht sündmuste kommentaatorina, teadmiste allikana ja lohutajana. Tema mõtestab inimese olemuslikku seisundit läbi öö metafoori, jutustab inimese eneseteadvustamise ja enese vihkamise lugu. Tema jutus korduvad märksõnad, nagu inimlik häda, hirm, surm, patt ja häbi. (lk 149-150)
  • Doktori monoloogide funktsioon näib olevat narratiivi ühtesidumine. Ent lähemal vaatlusel võib osutuda, et tema jutt on nagu päästerõngas, mille ta viskab oma meeleheitlikele sõpradele. Kui ta lõpuks alla annab, siis sellepärast, et tal ei ole õnnestunud oma sõpru nende endi eest päästa. Tema lõplik hinnang endale on: "Mu elu ei ole midagi väärt olnud ja mu jutt ei ole midagi väärt olnud." (lk 150)
    • Krista Mits, "Saateks", rmt: Djuna Barnes, "Öömets", tlk Krista Mits, 2016, lk 145-150


  • [N]äeme, et Virginia Woolfi hilise ea loomingus on toimunud pööre lüürilisest poliitilise ja ühiskonnakriitilise poole. Ta tõstatab küsimusi naise positsioonist ühiskonnas, on otsustavalt sõja vastu (ja seda olukorras, kui Euroopa valmistus sõjaks) ja üldisemalt võimu kui institutsiooni vastu ning seab endale eesmärgi kõnetada ühiskonda laiemalt. Samal ajal võtab ta käsile ka oma autobiograafia, et üle saada koormavast mälestuste ja surmade painest ja luua uus sissevaade oma elusse, mis oleks kirjutatud "Rousseau'liku avameelsusega". (lk 117-118)
  • Oma vanemate maailmast oli ta pärinud traditsiooni kirjutada suurmeeste elust. Tema isa, Leslie Stephen, töötas pühendunult Inglise biograafilise leksikoni The Dictionary of National Biography heaks, millest tema eluajal ilmus 26 köidet ja millele ta kirjutas 378 biograafilist artiklit. Oma autobiograafiliste märkmete viimasel leheküljel meenutab Virginia Woolf suurmehi, kes neil külas käisid, teed joomas ja isaga vestlemas. Kuid juba siis, 1930. aastate lõpul tundus suurmeeste idee talle veidra ja kaugena: "...see oli midagi, mille juurde mind vanemad kohusetruult viisid. [—] Kuid enam seda ei eksisteeri." (lk 118)
  • Samuti lubavad säilinud mustandid ja trükitud käsikirjad heita pilku kirjaniku töömeetoditesse. Tavaliselt tegi Virginia Woolf paar mustandit ja trükkis need seejärel mitu korda ümber, viies sisse parandusi ja muudatusi. Seejärel korrigeeris neid tema abikaasa Leonard Woolf. Säilinud käsikirjalised tekstid on erinevates tööfaasides, erineva hulga paranduste, mahatõmbamiste ja lisandustega. Seega ei ole "Märkmete" tekst lõplik, vaid alles tööprotsessis olev käsikiri, mida Virginia Woolf oleks enne kirjastajale andmist veel arendanud ja lihvinud. (lk 119)
  • Virginia Woolfile meeldis biograafiaid lugeda ja arutleda selle üle, mida ta nimetas elukirjutuseks (life writing). Ta kritiseeris teravalt XIX sajandil levinud elukirjutust, võrreldes neis kujutatud inimesi vahakujudega Westminster Abbeys; nende sarnasus tegelike inimestega, kelle kujutistena neid püütakse esitada, oli tema arvates pea olematu. Traditsiooniline biograafia oli biograafia subjekti või peategelase lugu, sellest, kuidas tema karakter vormus ja karastus, kuidas ta lõpuks jõudis oma eesmärgini, kehastades teatud väärtusi ja voorusi, elades ühiskonna hüveks. Niisugune jutustus oli lineaarne, algas sünnist ja lõppes surmaga, sündmuste vahele tõmmatud järgnevus- või põhjuslike seostega: sellega anti igale eluepisoodile oma tähendus, mis sõltus kogu elule antud tähendusest. Peategelasele halba varju heitvad või ebameeldivad seigad jäeti aga biograafiast välja. Virginia Woolfi arvates ei olnud traditsioonilises biograafias kohta inimese elu tähtsatel faktidel, mis laseksid mõista nende kogemusi ja seda, kuidas nad tajuvad maailma: "...kui me ei suuda neid nähtamatuid kohalolekuid analüüsida, siis teame väga vähe mälestusteraamatu peategelasest; ja jällegi, kui mõttetuks muutub siis elukirjutus." Essees "Biograafia kui kunst" (The Art of Biography) peab ta oluliseks fakti ja fiktsiooni eristamist ning jõudmist inimese tuumani — tema hingeni. Ta võrdleb biograafi kanaarilinnuga kaevanduses, kes peab olema teistest ees, tunnetama õhustikku, märkama, kui midagi on valesti või ajast ja arust. (lk 119-120)
  • Suurte sotsiaalsete muudatuste, viktoriaanlikule ajastule otsustava seljapööramise, sõdade ja psühhoanalüüsi laiema leviku mõjul toimus Virginia Woolfi eluajal pööre suhtumises biograafiasse ja memuaaridesse. Hakati rõhutama avameelsust, paljastusi ja pihtimusi. Ka Virginia Woolf oli suurema avameelsuse poolt. Kui talle tehti aga ettepanek kirjutada Roger Fry elust, sattus ta raskustesse. Algselt plaanis ta visandada midagi impressionistlikku, segada fakte ja sündmusi, kaasata mitmeid vaatepunkte ja mitte midagi kõrvale jätta. Kuid siis tundis ta, et on ahistatud ohtratest faktidest ja dokumentidest, samuti Rogeri lähedaste ootustest. Ka tuli arvestada tema enda ja õe Vanessa Belli tunnetega, nii et kui Roger Fry elulugu lõpuks ilmus, oli see kronoloogiliselt järjestatud, diskreetne ja tsenseeritud. (lk 120)
  • Mis puutub aga temast endast kirjutatud biograafiasse või mälestustesse, siis oli ta erakordselt tundlik enda elust kirjutatu suhtes, kinnitades, et tema mälestused ei ühti kuidagi teiste omadega. Ka tundis ta paanilist hirmu, et tema kirju võidakse avaldada, et see, mis oli eraeluline, oleks muutunud avalikuks. (lk 120)
  • Senised traditsioonilised biograafiad olid enamasti käsitlenud inimese avalikku elu, tema tööd ja saavutusi, ent kui vaadata Virginia Woolfi CV-d, siis on selles tänapäeva mõistes tühikuid. Ta ei käinud koolis, ei olnud ametlikult ühegi asutuse hingekirjas, ei kuulunud ühingutesse ega komiteedesse, tal ei olnud lapsi, ta ei tegelnud mingite eriliste harrastustega. Muidugi oli tal ka teistsugune elulugu - erakordselt viljaka kirjaniku lugu, kelle kogu looming avanes täielikult alles pärast tema surma (alates 1941. aastast on avaldatud tema viimane romaan, käsikirja jäänud esseed, päevikud, kirjavahetus, jm.), märkimisväärse tutvusringkonna lugu, Hogarth Pressi kirjastaja lugu. (lk 120-121)
  • Virginia Woolf kõrvutab seega oma praegust mina ja oma endist mina; praegust mina iseloomustab küps teadvustatud mõtiskelu kesk argipäevaaskeldusi, see otsib minevikust tähendusi, mis ei olnud kogenematule minale kättesaadavad. Oleviku ja mineviku läbipõimumisega defineeritakse see mina, see inimene, kes on mälestuste subjektiks, üha uuesti ja uuesti. (lk 121)
  • Kindlasti on kergem vaadata elule tagasi, kui ollakse kindlad, milline oli selle subjekti identiteet. Kuid Virginia Woolfil ei olnud sellist ühte kindlat identiteeti. Mina, kes uurib oma minevikku ja püüab selles selgusele jõuda, on killustatud, mäletamise ja jutustamise abil püütakse leida jutustajale identiteeti. (lk 121)
  • Arusaam minast, mis üheaegselt muutub ja jätkub, on Virginia Woolfi töös kesksel kohal. See mina reageerib välismõjudele ja teiste gruppide arvamusele, ja seda luuakse aina uuesti uute situatsioonide ja suhete mõjul. (lk 122)
  • Nii nagu elus, pöördus ta justkui kummituslik vaim ikka ja jälle tagasi möödaniku kohtade ja inimeste juurde. Erinevalt oma õest Vanessast, kes pärast isa surma sugulastest eemaldus, ei katkestanud Virginia kunagi sidemeid perekonnaga, perekond oli aineseks nii tema romaanides kui ka kirjades ja päevikus. Virginia Woolfil oli iseendast kaks küllaltki ühitamatut ettekujutust: ta nägi end inimesena, kes mässas oma kasvatuse vastu, kel oli "omaenda temperamendi loodud maailm" ja kes töötas end ise üles, kuid tal oli ka ettekujutus endast kui osavõtjast "perekonna ühiselus", mis oli tema lahutamatu osa. (lk 122)
  • Virginia tunded isa ja ema vastu olid vastandlikud. Isalt oli ta pärinud töövõime, huvi lugemise ja kirjutamise vastu, samas ka kahtluse enese võimetes. Isa intellektuaalne ausus kohutas ja ergastas. Kuid isa, eriti oma elu lõpul, ei suutnud oma emotsioone vaos hoida. Temast rääkides kasutab Virginia sõnu egotism ja sentimentaalsus. Viimast Leslie põlgas ja seostas seda naistega. Ta pidas ennast läbikukkunuks, sest tema unistus olla suur filosoof ei olnud täitunud, ja kuigi tal oli palju meessoost imetlejaid, kannatasid tema emotsioonide ja raevupursete tõttu enamasti naised. Isegi aastaid hiljem kirjutas Virginia Woolf isale mõeldes oma päevikusse (28. novembril 1928), et kui isa oleks praegu elanud — just sellel päeval saanuks ta 96-aastaseks —, siis oleks tema enda elu osutunud täiesti võimatuks: kirjutamine ja raamatud, need ei oleks tulnud kõne allagi. (lk 123)
  • Emast kirjutamine võis olla keeruline sellepärast, et Virginia oli 13-aastane, kui ema suri, aga ka sellepärast, et tema minevikust ei olnud palju teada. Kõik olid ühel nõul ainult selles, et ta oli ilus ja kurb. (lk 124)
  • Naiste haridustee oli veidi teistsugune ja mitte nii kindlapiiriline. Kõigepealt õpetati neile kombeid, prantsuse keelt, muusikat ja joonistamist. Sel ajal avanesid ka juba naistele ülikoolide uksed, kuid see, et Virginiat ja tema õde õpetati kodus, ei olnud haruldane. Virginia Woolf kahetses kogu elu, et ei saanud süstemaatilist haridust, ja kadestas oma perekonna mehi. Kuigi tõsi on ka see, et tal oli käepärast isa raamatukogu ning ta sai õpetust kreeka ja ladina keeles ning kirjanduses, oli ta siiski suurel määral iseõppija, kellel oli erakordne lugemus. (lk 124)
  • "Märkmeid möödanikust" annab hea ülevaate Virginia Woolfi mõttemaailmast ja sellest, mida ta nimetas oma "filosoofiaks". Üks läbivaid teemasid on tema arutlus "olemise hetkedest", lapseeas kogetud vapustustest, mis tollal tundusid mingi kurja jõu juhuslike avaldustena. kuid milles ta hiljem nägi märki "tõelisusest näivuse taga". Need olemise hetked on igapäevaelu lahutamatuks osaks, kerkides esile tavaliste ja märkamatute asjade, tunnete, sündmuste, see tähendab igapäevaelu seest, mida Woolf nimetab igapäevaelu vatiks või mitteolemiseks. Olemise hetkedel mina transtsendeerub ning individuaalne teadvus saab üheks suurema tervikuga. (lk 124-125)
  • Olemise hetkedel võib olla nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Positiivselt mõjub murdlainete kohin lastetoa akna taga, kui Virginia kogeb erakordset joovastust, või suviselt ümisev ja lõhnav aed, mil ta tunneb taevalikku õndsust, või lill välisukse kõrval, mille vaatlemisel ta kogeb, et see on osa millestki suuremast, on osa maailma tervikust. Negatiivsetest hetkedest mõjutavad kaklus venna Thobyga ja Valpy-nimelise mehe enesetapp teda füüsiliselt; ta tunneb, et teda tiritakse meeleheite kuristikku, ta ei suuda reaalsusega toime tulla või seda analüüsida ning see avaldub valuaistinguna, mida leevendab ainult tähenduse või põhjuse leidmine. Negatiivsena kogeb Virginia ka seismist veelombi ees, see kutsub esile eksistentsiaalse võõrdumuse ja tähenduse puudumise. Vaimupuudega lapse nägemine on jällegi füüsiline trauma, ta tunneb, otsekui ähvardaks laviin teda enda alla matta. Füüsiline passiivsus ja abitus nende olemise hetkede ees näitavad, et ta ei ole võimeline nende tähendusest aru saama, või on siis tähenduste koorem liiga raske. Meeleheide või rahulolu näitavad, kas neid oli võimalik seletada või nende põhjuste üle arutleda. (lk 125-126)
  • Virginia Woolf oli äärmiselt eneserefleksiivne ja enesekeskne kirjanik ning mälestused olid tema teoste toormaterjaliks. Vanemad, vennad, õed, sõbrad, abikaasa — neid portreteeris ta ikka ja jälle, kuid need ei ole fotograafilised portreed, vaid nad on kunstiliselt ümber töötatud, selleks et nad sobiksid isiklikku või ajaloolisesse ja üldistatud pilti. (lk 126)
  • Mälu osa on siin väga tähtis. Sest olemise hetk on tihti "sepavasaraga antud hoop", vapustus, mille tähendus selgub pärast kogemust. Virginia Woolfi jaoks on kogemus sageli tõeline alles siis, kui ta on selle kirja pannud; alles siis selgub selle lõplik tähendus. (lk 127)
  • Mälu laiendab hetke piire, mälu abil kujundab indiviid isikliku tähenduse mustrid, mille külge kinnitada oma elu - ja kaitsta seda "juhusliku, hoolimatu, mõtlematu nuiahoobi eest". (lk 127)
    • Krista Mits, "Saateks", rmt: Virginia Woolf, "Öömets", tlk Krista Mits, 2016, lk 117-127


  • Tundub, et ärilises mõttes suuri eesmärke ei seatud, Märt Väljataga arvates oli kirjastamine pigem "seltskondlik hobi" meeldivate kooskäimiste kõrval. (lk 163)
  • Nagu juba eespool mainitud, on Oraselt sarjas ilmunud Vergiliuse "Bucolica" (kirjutatud 42–37 e.m.a) ja "Aeneis" (kirjutatud 29–19 e.m.a). Mõlemad on varustatud eessõnaga, milles Oras analüüsib antiikvärsi eesti keeles edasiandmise võimalusi. Selgitades oma tõlkimisstrateegiat, ütleb ta, et on juhindunud värsside soravast ja pingutuseta loetavusest ja värsi meloodilisest laulvusest. Oma järelsõnas tunnustab Jaan Unt Orase vormimeisterlikkust ja stiilierksust, ent heidab ette keelega ilutsemist ja estetismi, samuti seda, et Oras on sisuga liiga vabalt ümber käinud. (lk 163-164)
  • Oras oli ka T. S. Elioti esmatutvustaja Eestis, kuid Hortus Litterarumi valimik "Ahermaa ja teisi luuletusi" sisaldab Paul-Eerik Rummo tõlkeid, millest nii mõnedki, näiteks "J. Alfred Prufrocki armulaul", "Ahermaa" ja "Neli kvartetti", olid varem avaldatud ajakirjas Looming. Elioti populaarsus ja loetavus on läbi aastate kõvasti muutunud: oma eluajal oli ta vaieldamatu täht kirjandustaevas, 20. sajandi II poolel aga tema täht langes; viimasel ajal on tema luulet siiski kogutud teostena hakatud uuesti välja andma. Erkki Sivonen on oma 2000. aastal kirja pandud arvustuses uurinud Elioti võimalikku kõnetavust uue sajandi künnisel ja leidnud, et kui mitte keelelt, siis toonilt peaks tema luule resoneerima. Rummo tõlge aga on tema arvates parim neis kohtades, kus tõlkija-poeet on tõlkijale-filoloogile peale jäänud. (lk 164)
  • Kirikuisa Augustinuse "Pihtimused" on tema mahukas pärandis üks kolmest kõige enam tuntud ja loetud teosest. Jaan Unt peab Ilmar Venet targaks ja stiilitundlikuks tõlkijaks, kelle vahendatud ladina retoorika kõlab ka eesti keeles retoorilisena, kaduma on läinud sõnamängud, on ka mõningaid vääratusi. Arvustaja tunneb puudust selgitavatest kommentaaridest. (lk 165)
  • Ameerika transtsendentalisti Thoreau sulest on sarjas ilmutatud "Walden ehk Elu metsas" (1854) ja tema algselt lütseumiõpilastele ettekantud loeng, mis ilmus küll juba 1849. aastal, kuid sai pealkirjaga "Kodanikuallumatus" laialdaselt tuntuks alles 20. sajandil. Thoreau on üks nn Ameerika renessansi (1840–60) autoreid ja raamatu eesti keeles ilmumise järel võis Jaak Rähesoo nentida, et selle perioodi olulisemad autorid on nüüd enamasti eesti keeles olemas. Rähesoo hindab Sivoneni tõlgitud looduskirjelduste sõnarikkust ja paindlikkust, vähem õnnestunuks peab ta üldiseid mõttearendusi; see sõnavara on eesti keeles veel välja kujunemata. Ka leiab Rähesoo, et kuigi Sivoneni laused on ilusad, on nüansid Thoreau keeruka süntaksi edasiandmisel kaduma läinud. Soomre, kes tõlkis "Kodanikuallumatuse", on aga liialt originaali süntaksis kinni. (lk 166)
  • Tocqueville'i tundis ka John Stuart Mill, keda peetakse tänapäevase isikuvabaduskeskse liberalismi käsitluse rajajaks. "Vabadusest" tõlgiti eesti keelde juba 20. sajandi algupoolel (1909, tlk J. Kotsar), kui Eestis hakkasid levima liberaalsed ideed, kuid varasem tõlge on ilmselt vananenud nii sõnavara kui süntaksi poolest, pealegi ilmus see lühendatud kujul, nii et uus tõlge oli hädavajalik. (lk 167)
    • Krista Mits, "Jalutades ringi kirjanduse aias. Ülevaade Hortus Litterarumi kirjastamistegevusest", kogumik: "Tõlkija Hääl V", 2020, lk 162-169

Intervjuud

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Krista_Mits&oldid=129398"