Sümmeetria

Sümmeetria on millegi ositine struktuurne vastavus iseendaga ehk see, kui millegi üks osa on samasugune kui teine, aga vastupidi.

Proosa

Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.

Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate ripsmetega, tähniliste rohekaspruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rikkunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): "Ilu on geomeetria." Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.

J. K. Rowling, "Ootamatu võimalus", tlk Riina Jesmin, 2013, lk 23

Vormi sümmeetria on haruldane ja hinnaline and, kuid on teisigi omadusi, mis on ilule samavõrd hädatarvilikud. Olgu naise võlud ka vägagi mõõdukad, ent kui tema näoilme väljendab säravat mõistust ja lahkeid tundeid, tema kuju hiilgab tervisest ja tema rõivastus paistab silma maitseka lihtsuse poolest, mõjub ta vältimatult ülimalt ligitõmbavana, samas kui kehv tervis, tobe või ebasõbralik näoilme ja vulgaarne maitse rikuvad ka kõige sümmeetrilisema vormi ja joone mõju. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Luule

Tiiger! Tiiger! Loitma lööd

eredalt kesk laante ööd.

Mis igikäe või –silma teos

on su sümmeetria sünge seos?

William Blake, "Tiiger", tlk. Jüri Talvet. "Maailmakirjanduse lugemik", Tln, 1993, lk. 329; Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk 54

Jumal on metafoor Põhineb nägeval silmal
Kas ta pole mitte pimedaks jäänud sest meie
enam ei karda Kas oleme muutunud üleni
mõistuseks ja puht loominguloolise sümmeetria
huvides vabaks jäetud pühapäev on selleks et
kõike elavat hävitav liik tagasi võtta

Ene Mihkelson, "Julgeoleku küsimus" 3 kogus "Torn" (2010), lk 26