Kaardimäng

Proosa

Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Kui teeserviis lõpuks ära koristati ja kaardilauad üles seati, tõusid kõik daamid ja Elizabeth hakkas lootma, et mr. Darcy nüüd varsti tema juurde astub. Aga kõik need lootused purunesid, kui ta nägi, kuidas oodatu langes ahnelt vistimängijaid küttiva mrs. Benneti ohvriks ja juba mõne hetke pärast koos ülejäänud seltskonnaga laua taha istuma pandi. Nüüd polnud Elizabethil enam midagi head oodata. Nad olid sunnitud terveks õhtuks erinevatesse laudadesse jääma ja Elizabethil polnud muud loota, kui et mr. Darcy pilk võimalikult tihti sinna toanurka põikaks, kus ta istus, ja et džentelmeni saadaks niisama sant kaardiõnn kui teda ennast.
- Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 311-312

Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta viha kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 73

Saatus segab kaarte ning meie mängime.
- Das Schicksal mischt die Karten, und wir spielen.
- Arthur Schopenhauer, "Aphorismen zur Lebensweisheit", Insel Verlag, Frankfurt/M., Leipzig, 1976, lk 198

[Arthur Cornish ja Simon Darcourt:] "Meile kõigile jagatakse sünnihetkel kaardid kätte; kui keegi saab ainult klibakad, puha kahed ja kolmed, ei ühtegi viiest kõrgemat kaarti, mis šansse on tal siis selle vastu, kellel on käes ässad? Ja ära tule mulle ütlema, et loeb see, kuidas ta mängib. Sina, Simon, ei mängi ei pokkerit ega bridži, sa lihtsalt ei tea sellest midagi."

"Möönan, et kaarte ma ei mängi, ent ma olen teoloog, pealegi hea teoloog. Seega on mul teistsugune ettekujutus panustest, mille peale mängitakse, kui on sinul, va pankur. Muidugi jagatakse igaühele kaardid, ent aeg-ajalt on inimesel võimalus uus kaart võtta, ja just võetud kaardiga avaneb võimalus midagi muuta. Ja mis määrab, millise kaardi ta võtab? Francis sai sündides kaasa head kaardid, aga paar-kolm korda oli tal võimalus uut kaarti võtta ja paistab, et iga kord võttis ta jokkeri." (lk 18)

[Simon Darcourt Mariale:] Muidugi tead sa, keda Hesiodos daimoniteks nimetab: Kuldse Ajastu vaime, kes surelikele kaitset pakuvad. Need pole südametunnistuse tülikad avaldused, nagu on kaitseinglid, kes ikka pühapäevakooli ausust ja viisakust peale suruvad. Ei, vaid kunstniku süüme avaldused, mis annavad energiat, kui vaja, ja head nõu, kui asjad ei lähe nii, nagu minema peaksid. Neid ei huvita see, mida kristlased õigeks peavad, vaid sinu saatus. See on sinu jokker kaardipakis. Sinu kõige tugevam trump, mis lööb kõiki teisi kaarte." (lk 23)
[Francis kirjas Jack Copplestone'ile] Elu koos emaga, vanaemaga ja vanavanaemaga on mulle kaardimängust nii mõndagi õpetanud, ja esimene reegel on: säilita rahu, ära ihka võitu, sest kaardid või jumalad või mingid muud kaardilauda valitsevad jõud panevad sind naeruks ning võtavad su viimse penni. Võidule viib vaid see, mida mu ema nimetab "targaks ja teraseks ükskõiksuseks. (lk 227)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak 1999

Emma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et Emmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532-533)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Luule

Homo ludus
ma mäletan aega lapsepõlves
kui tagusin hommikust õhtuni kaarte
kas kaardimäng käib
inimeseks kasvamise juurde
sest nüüd tahab mu poeg
muudkui linnu põletada
ja ma ei tea
kust ta seda õppinud on
ilmselt on see geenides
juba Sigtuna-ajast
...

Veronika Kivisilla, "***Homo ludus" kogus "Veronica officinalis", 2012, lk 30