Nukuteater

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tekkinud pausi kasutab näitleja Väino Luup. Ta annab oma Siili Hendrik Toomperele liigutada ja tuleb ise saali, et publiku poolt oma nukku jälgida. Nukunäitlejatöö spetsiifikast johtuv eelis! Sest "suure teatri" näitleja ei saa ennast kunagi (välja arvatud filmis või videosalvestuses) kõrvalt vaadelda. Ainult vaimusilmas võib ta enda loodud kuju näha. Kuju on tema enda sees, tema ise on kuju sees. Oma füüsise ja südametuksega äratab "suure lava" näitleja dramaturgi loodud kuju ellu. Kuid nukunäitleja ning tema poolt loodava kuju vahel seisab nukk — väike papjeemašeest, puust või vahtkummist nukk, mille teatrikunstnik on kavandanud, skulptor voolinud ja töökoda liikumismehhanismidega varustanud.
Nukuteatris saab kunstniku loomingu resultaat näitleja loomingu lähtekohaks. (lk 5)
  • Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
  • Hendrik Toompere jäljendab sirmil püüdlikult Väino Luubi siili liikumisjoonist. Siil sibab oma võbisevat, teravat kõnnakut, pöörab pead ja maigutab suud. "Liiguta kulmusid kah!" hüüab Luup saalist. Siili kulmupuhmad kerkivad imestust väljendades. "Aitäh!" Näitleja läheb sirmi taha tagasi. Nüüd on tal selge, kuidas siil saalist vaadatuna mõjub.
Jätkub proov — siili ja konna stseen. (lk 6)
  • [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)
  • Töö lavastuse loomisel algab nukuteatris, nii nagu "suures" teatriski, lugemisproovidest. Lugemis- ja arutlemisetapp kipub aga nukuteatris vajalikust pikemaks venima, sest et lavastuse tehnilis-materiaalne osa — nukud — valmivad alles suure hilinemisega.
Nii juhtubki, et näitleja alustab proove mingi improviseeritud või vana nukuga, millel tema tulevase kangelasega mitte midagi ühist pole. Seda fantastilist olevust, mis õige nuku puudumisel näitleja kujutluses tekib, seda pool-nukku, pool-inimest nimetab J. Speranski "vale kujuks". (lk 9)
  • See väike stseen Vanamooriga toimus siinsamas, Nukuteatri tegelastetoas. Ning nukk ja nukku käsitsev näitleja olid siinsamas, meie vahetus läheduses. Puudus näitlejat varjav sirm, millel etenduselt etendusele toimub ikka sama ime — elutu nuku elustumine. Siin toimus ime otse meie ees. Elutu mateeria omandas elu, omandas kuju. Ja kuju hakkas vastavalt oma karakterile tegutsema — liikuma ja kõnelema. Elutu mateeria elustamises ongi nukuteatri spetsiifika kogu saladus ja võti. (lk 11)
  • Kõrvutades tollest ajast säilinud nukulavastuste fotosid Lo Tui albumis leiduvate kostüümikavanditega, torkab silma, et teostusega võrreldes olid kavandid siiski märksa huvitavamad. Nukud kujunesid mingisugusteks väikesteks inimesekoopiateks. Sageli valitses vastuolu lavakujunduse ja nukkude vahel, sest esimene oli küllaltki napp ja tinglik, nukud aga realistlike detailidega üle koormatud.
Samal ajal äratab Lo Tui tähelepanu andeka nukunäitlejana. Kriitika märgib tema nukuliigutamise oskust ja meeldivat, paindlikku häälematerjali. Üldiselt aga oli nukkude liikumine teatri valusaks punktiks. Ilmselt nõuab marionettnukkude käsitsemine pidevat visa harjutamist nagu klavergi, sest ainult tehnika laitmatu valdamine loob eeldused kunstiküpseks mänguks. Draamanäitlejatel, kellele nukuteater oli ainult üheks lavalise tegevuse lõiguks, ei jätkunud aga aega ega võimalusi ennast tervenisti nukukunstile pühendada. (lk 21)
  • Iga algus on raske. Ja uues, vastasutatud teatris eriti. Kaks aastat pole Nukuteatril oma kodu. Lavastused valmivad ja etenduvad võõraste katuste all ning töökojad on mööda linna laiali. Kuid ka siis, kui teater kolib oma ruumidesse Lai tn. 1, veerevad tema bussid usinasti vabariigi teedel. Neli viiendikku etendustest antakse väljaspool statsionaari — koolides, ringreisidel. Siin ei loe halvad olud ega reisiväsimus — näitlejad on kohustatud andma oma parima. (lk 25)
  • Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)


  • Draamateatri kunst orienteerub elavale näitlejale — tema mõõtmete järgi on lava ehitatud, teda teenivad dekoratsioonid, tema võimalustest lähtub lavastaja, temale on kirjutatud näidend. Nukuteatris on kõik teisiti: nii lava kui ka dekoratsioonid, nii režissuur kui ka dramaturgia on allutatud nukule, tema mõõtmetele, tema olemusele, tema väljendusvahenditele (...) ja näitleja ise allub samuti nukule. (lk 5)
  • Mulle võidakse vastu vaielda: nukuga arvestada ei tähenda talle alluda. Selline formuleering kõlab vastuvõetavamalt, ei ole nii väljakutsuv. Ma ei hakka juuksekarva lõhki ajama. Mõistetes "valitseda" ja "alluda" peitub dialektiline vastuolu. On võimalik süntees. Kas näitleja, võttes nuku kätte, ei kohanda temaga oma käe liigutust, oma häält, isegi oma temperamenti? Kas ta ei ohverda nuku pärast kõik selle, mis loodus talle kinkinud — keha, silmade ja miimika väljendusrikkuse? Kas ta ei tunne loomingulist rahuldust, kui ta nukku jälgides ning selle väljendusvõimalustele alludes hakkab teda nii vabalt valitsema, et küsimust, kes kellele allub ja kes keda valitseb, lihtsalt enam ei teki? (lk 5-6)
    • Leonore Špet, "Человек с куклой", Театр 6/1967, lk. 75-76; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
  • Laps jälgib laval tegutsevat looma, usub, et see on loom, hindab aga looma käitumist inimliku moraali seisukohast. (lk 7)
  • Suure lava näitleja võib rolli ka kodus valmis teha, aga siin oled sa nagu tsirkusekunstnik — pead tehnikat valdama, et mõtted ja tunded selle taha ära ei kaoks. Kõige õnnelikum on see näitleja, kes ise nukutehnikast midagi taipab ja nõuda oskab või oskab ise nukumehhanismi ümber teha. Mida keerulisema konstruktsiooniga on nukk, seda raskem on temaga harjuda. Sest kui tehnika hakkab segama, siis ei tule midagi välja. Teisest küljest, mida liikuvam ja painduvam on nukk, seda paremini realiseerib ta näitleja kavatsuse. (lk 11)
  • Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)


  • Draamastuudio lasteetendused on võitnud laste südamed. Ega meil ju pole olemas paremat teatripublikut kui lapsed. Eksivad need, kes selleks peavad täisealistele määratud etenduste esimeste ridade publikut ja nendele oma edu tahavad rajada. [---] Olgu küll, et lasteetendustega peab aineliselt väga kokkuhoidlik olema, siiski sarnast hädist käunuvat virilat pillimängu ei tohiks pakkuda laste kõhutervise pärast. Ahvatleb haigeks.
    • Rasmus Kangro-Pool, "Hüpiknukkude meister", Päevaleht, 17.10.1931; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 14
  • See on teie vaba ettevõtmine, sundust ei ole. Ja esialgu ilma pretensioonideta, hakkame harjutama — kas saame ühe nukuetenduse valmis? Ilma igasuguse kohustuseta.
    • Leo Kalmet, Draamateatri direktor, nukutrupi rajamisel näitlejatele; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 18
  • Lastetüki, sealjuures nukulavastuse juures eriti, tuleb ju rohkem arvestada efekte, liikumist ja meeleolusid, seades teisele kohale sisu, kuna see leiab sellisel kujul laste juures palju enam kõlapinda.
    • Draamateatri näitleja Leo Martin, "Näitleja näitekirjanikuna", Uudisleht, 05.05.1939; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 20
  • Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)