Mine sisu juurde

Teksad

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Teksased)
Teksapüksid

Proosa

[muuda]
  • Üks küsimus kõlab nii: "Oma ema sa muidugi abistad?"
Teine: "Oma pükse pressid sa ikka ise?"
Vanaemale oleks mõttetu seletada, et pressimine oleks mu teksaspükste suhtes kõige taktivaesem ja alatum tegu. Siis küsiks ta veel rumalamalt: "Paned nad siis ööseks madratsi alla või?" (lk 13)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006


  • Olin kujutlenud Oxfordi vaikse ja rohelisena, omamoodi vabaõhukatedraalina, kus keskaegsetes riietes õppejõud ringi patseerivad ning ajaloost, kirjandusest ja teoloogiast loenguid peavad, igaühel kõrval vaid üks üliõpilane. Tegelikkus oli ehmatavalt särtsakas: tuututavad rollerid, siia-sinna nõeluvad väikesed autod, mis tänavaid ületavatest tudengitest hädavaevu mööda manööverdasid, turistide hordid klõpsimas pilte ristist kõnniteel, kus paar piiskoppi oli tuleriidal põletatud neljasaja aasta eest, mil kõnniteed puudusid. Nii õppejõud kui üliõpilased kandsid petlikult kaasaegseid riideid — mentorid enamasti villaseid kampsuneid ja tumedaid flanellpükse, teadusejüngrid teksapükse.


  • "Kas Tijuana pole kohe piiri ääres?"
"Jah, on küll," ütleb Luca ja vaatab Soledadi heakskiitvalt. Tüdruk vaatab otsustavalt vastu. "Sa pole siin ainuke, kes oskab kaarti lugeda," ütleb ta ja pöörab end tagasi uustulnuka poole: "Mida sa siis siin teed, kui sa juba otse piiril olid? Miks sa lõuna poole sõitsid? Ja kõik need teised migrandid, kes ka lõunasse sõitsid?"
"Aa, need tüübid on kõik deportado'd."
Soledad krimpsutab nägu. "Kõik?"
"Muidugi," Beto kehitab õlgu. "TJ on deportado'sid täis. Tijuanas on rohkem neid inimesi, kes lähevad lõuna poole, kui põhja poole minejaid. Nad tunneb tavalistest migrantidest mundri järgi ära.”
"Mundri?" küsib Luca.
"Jah, kõik migrandid kannavad ju sama mundrit. Räpased teksased, katkised jalanõud, pesapallimütsid." (337-338)

Luule

[muuda]

liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha
trammipeatuse taga suitsetava naise
                    hõbedane punupats
     hoiab viimast valguseleeki

  • Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", Tallinn: Kultuurileht, 2018, lk 10
Vikipeedias leidub artikkel