Elizabeth Kostova

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Elizabeth Kostova.

Elizabeth Kostova (sündinud Johnson, 26. detsembril 1964) on Ameerika kirjanik, kellele tõi tuntuse tema esikromaan "The Historian" (2005).

"Ajaloolane"[muuda]

Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras. Ersen, 2006.

  • Ajaloolasena olen õppinud, et minevikku süüvimine võib olla eluohtlik. Ja meid ei ohusta üksnes tagasivaatamine - mõnikord sirutab ajalugu ise kombitsad meie poole. (lk 7, "Lugejale")
  • Mu lugu saab alguse sellest linnast, mida nimetan Emonaks nagu omal ajal roomlased, et kaitsta teda pisutki sedasorti turistide eest, kes, raamat teejuhiks, hukatust otsivad. Emona rajati pronksiaegsetele kuhikutele jõekaldal, mida praegu ääristavad juugendstiilis hooned. Esimestel päevadel jalutasime me mööda linnapea ametikorterist, hõbedaste iiristega kaunistatud 17. sajandi majadest ja kuldse tagaküljega võimsast turuhoonest, mille laia riiviga vanadest ustest viis trepp alla veeni. Sajandeid oli linnarahva toitmiseks siia jõge mööda kaupa kohale veetud. Seal, kus kunagi olid kaldal kükitanud primitiivsed hütid, kasvasid nüüd tiheda vööna sükomoorid — Euroopa plaatanipuud — ja poetasid koorekeermeid jõevoogudesse. (lk 14, Ljubljana)
  • Ta oli leidnud juugendstiilis teemajakese, mille rullkardinaga aknal jalutasid kured ja pronksuksed meenutasid sadu vesiroosivarsi. Uksed kõmatasid me selja taga kinni ja vihmavalingust sai õhkõrn aur aknaklaasidel, mis hõbedaste linnukeste vahel näis kui vesi. "Hämmastav, et see on viimased kolmkümmend aastat vastu pidanud." Isa kooris mantli seljast. "Sotsialism ei käi sugugi alati oma aaretega nii suuremeelselt ringi." (lk 15-16)
  • ... kui päevast päeva raamatutega tegeled, siis on iga uus neist ühtaegu sõber ja kiusatus. (lk 18)
  • [Rossi:] "Nõndaks, Karpaatia. Ajaloolastele salapärane paik. Üks Ockhami õpilastest reisis sinna — eeslil, kui ma ei eksi — ja kirjutas oma elamustest naljaka väikese teose pealkirjaga "Õuduse filosoofia". (lk 25)
  • Kaugel meie all laius Ragusavandlikarva linn, mida uhtusid loojangupäikese sulakullaga üle võõbatud merelained ja mille katused olid purpursemad õhtutaevast majesteetlike keskaegsete müüride kohal. Linn paiknes suurel ümaral saareninal ja tema müürid näisid vankumatult vastu panevat nii tormidele kui ka vaenlaste rünnakutele - nagu hiiglaslik tõkkevall Aadria rannikul. Samal ajal paistis ta ülalt vaadatuna miniatuurne, justkui oleks mägede jalamile asetatud nikerdatud mängumakett.
Ragusa peatänav, kuhu paari tunni pärast jõudsime, oli marmorjas, sajandite vältel kingataldadest poleeritud ning sellel peegeldusid ümberkaudsete kaupluste ja paleede tuled, nii et see meenutas suure kanali hiilgavat veepinda. (lk 30)
  • [Rossi:] "...igaüks, kes küllalt kaua ajaloos tuhnib, võibki hulluks minna." (lk 33)
  • [Rossi:] Korraga tabas mind aimus — vaist, mida teadlane võib peaaegu alati usaldada, kui seda toetab nädalatepikkune põhjalik töö. (lk 34)
  • [Rossi:] Elu on mõnusam ja rahulikum, kui me ei risusta seda üleliigsete jubedustega. Sa ju tead, et inimkonna ajalugu on õelust täis ja me peaksime mõtlema sellele kurbuse, mitte hasardiga. (lk 40)
  • Hommikuti nägin vaeva paari-kolme kirjandiga mu üha voolavamaks muutuvas prantsuse keeles, et need postiga kooli saata. Mul on üks neist senini alles. Selle lahtivoltimisel meenub mulle kirjeldamatu Prantsusmaa maikuu, värske rohu — ainult et rohi polnud rohi, vaid l'herbe - lõhn, mis kutsus lausa sööma, nagu oleks kõik Prantsusmaal kasvav fantastiliselt kulinaarsete omadustega ja kõlbaks salatisse hakkida või juustulisandiks serveerida. (lk 62)
  • [Rossi:] Inimesel on eluajal võimalik omandada vaid käputäis vanu keeli, kui muidugi ei pühenduta ihu ja hingega üksnes lingvistikale. (lk 68)
  • [Rossi:] Üleelamist on mitmesugust, nagu ajaloolane kurvastusega hoomab. Inimkonna kõige kohutavamad ajed võivad üle elada põlvkondi, sajandeid, aastatuhandeid. Seevastu meie parimad saavutused võivad surra ainsa eluea lõpus koos meiega. (lk 74)
  • Täiskasvanuna olen tihtipeale kogenud kummalist tunnet, mille aeg rändajale pärandab - kihku mõnda paika tagasi pöörduda, sihilikult otsida üles see, mille otsa kord juhuslikult komistati, uuesti läbi elada avastusrõõmu. Mõnikord otsime üles ka need kohad, milles polnud õigupoolest midagi erilist, otsime üksnes põhjusel, et meil on sellega seotud mälestused. Kui me otsitu leiame, siis on kõik muidugi teisiti. Rohmakas uks on endiselt ees, kuid hulga pisem; taevas on kunagise päikesesära asemel pilves; sügise asemel on suvi; me oleme üksi, mitte kolme sõbra seltsis. Või veelgi hullem — oleme kolme sõbra seltsis, mitte üksi. (lk 78)
  • ... kirjeldati, kuidas Draculale meeldis einestada väljas enda käsul teibasse aetud alamate laipade keskel. Kord nurises üks teenija laua ümber vinava jõleda leha üle ja seepeale käskis Dracula ta peajagu kõrgemasse teibasse surgata, et teiste surnukehade hais hingeheitva teenri tundlikku nina ei riivaks. Digby esitas kõnealusest pärimusest teisegi versiooni, mille järgi olevat Dracula käskinud tuua vingujast teenri jaoks koguni kolm korda pikema teiba. (lk 83)
  • Järgmine reis viis meid taas itta üle Alpide. Kostanjevica — "kastanilinnake" - oli sel aastaajal tõepoolest täis kastanimune. Paljud olid juba varisenud, nii et kui munakiviteel jalgade ette ei vaadanud, siis võisid okkalisele kerakesele astudes haledasti kukkuda. Algselt ühe Austria-Ungari ametniku jaoks ehitatud linnapea maja esine kirendas õela välimusega turris munadest, mis meenutasid tillukesi okassigu. (lk 93)
  • [Paul:] Palju aastaid oli öö minu vastu sõbralik olnud, vaikusekookon, milles ma lugesin ja kirjutasin, ent nüüd oli ta vaenulik, mõne tunni pärast vältimatult ees ootav oht. (lk 114)
  • [Paul:] Püha Maarja kirik oli õdus väike viktoriaanlik pühakoda ülikoolilinnaku vanema osa servas. Olin sellest sadu kordi möödunud, kordagi sisse astumata, kuid nüüd tundus mulle, et katoliku kirik on igasuguste õudustega silmitsi seismiseks paslik paik. Eks olnud vere ja ülesäratatud lihaga tegelemine katoliku kirikule ju igapäevane asi. Ja üleloomulikud juhtumid samuti. Millegipärast arvasin, et ülikooli alal leiduvatest lihtsakoelistest ja külalislahketest protestantlikest kabelitest pole abi — nad ei tundunud vampiiridega võitlemiseks küllalt tõhusad. Olin kindel, et võimsad nurgelised puritaanlikud kirikud linna pargivööndites on Euroopa vampiiri ees abitud. Nõidade põletamine tuleriidal kuulus rohkem nende ampluaasse ja sedagi harrastati pigem naabrite peal. (lk 139)
  • Olin kujutlenud Oxfordi vaikse ja rohelisena, omamoodi vabaõhukatedraalina, kus keskaegsetes riietes õppejõud ringi patseerivad ning ajaloost, kirjandusest ja teoloogiast loenguid peavad, igaühel kõrval vaid üks üliõpilane. Tegelikkus oli ehmatavalt särtsakas: tuututavad rollerid, siia-sinna nõeluvad väikesed autod, mis tänavaid ületavatest tudengitest hädavaevu mööda manööverdasid, turistide hordid klõpsimas pilte ristist kõnniteel, kus paar piiskoppi oli tuleriidal põletatud neljasaja aasta eest, mil kõnniteed puudusid. Nii õppejõud kui üliõpilased kandsid petlikult kaasaegseid riideid — mentorid enamasti villaseid kampsuneid ja tumedaid flanellpükse, teadusejüngrid teksapükse. (lk 152)
  • [Paul:] Ainus, mida me teha saime, oli seada sammud oma maamärgi Hagia Sophia, algupäraselt bütsantsi Püha Sophia katedraali poole. Ja kohale jõudes oli võimatu panna vastu kiusatusele sisse astuda. Uksed olid lahti ja hiiglaslik pühamu imas meid endasse koos teiste turistidega, nagu ratsutaks me laineharjal koopasuust sisse. 1400 aastat olid palverändurid siia kokku voolanud nagu nüüd meiegi. Kõndisin aeglaselt kiriku keskele ja ajasin pea kuklasse, et imetleda tohutut taevalikku kuulsate kuplite ja kaarte mosaiiki, ülalt langevat päikesevalgust, araabiakeelsete kirjadega kaetud ümmargusi kilpe ülemistes nurkades, kirikut ümbritsevat mošeed keset iidse maailma varemeid. Kirik võlvus kõrgel me peade kohal, jäljendades bütsantslikku kosmost. Ma ei suutnud uskuda, et siin seisan. Vaatepilt lõi pahviks.
Sellele hetkele tagasi mõeldes taipan ma, et olin nii kaua ninapidi raamatutes tuhninud ja piiratud ülikooliringkonnas elanud, et see oli mind sisemiselt kapseldanud. Selles kajavas bütsantsi pühakojas, ühes ajaloo imedest, kargas mu hing kitsendustest priiks. Teadsin, et mis ka ei juhtuks, on mul nüüd võimatu oma endiste harjumuste juurde tagasi pöörduda. Ma tahtsin elu jätkata tõusvas joones ja selle piire laiendada, nii nagu see võimas ruum ühtaegu sirutus taeva poole ja küünitas laiusesse. (lk 178)
  • [Paul:] Võõrastemaja lähedal hakkas meile silma messingvaaside ja ehiskividest seintega restoran. Klaasita kaarakna ees oli sobiv laud, mille ääres saime mõnusalt istudes möödaminejaid jälgida. Õhtusööki oodates sai mulle esmakordselt selgeks seni kahe silma vahele jäänud idamaine fenomen — tänaval meist mööda kiirustajad tegelikult ei kiirustanudki, vaid kõndisid rahulikult. Mis siin näis tõttamisena, tundunuks New Yorgi või Washingtoni tänavatel uimerdamisena. Mainisin seda ka Helenile ja ta turtsatas küüniliselt. "Kui puudub võimalus palju raha kokku kraapida, siis pole ka mõtet kuhugi kiirustada," ütles ta. (lk 181)
  • Iga kord suhistas rong mõnda linna jõudes ja sealt lahkudes mööda pilvise taeva all rohetavatest väikestest köögiviljaaedadest, tuhandete askeldavate inimestega tagahoovidest, majade raudtee poole pööratud tagakülgedest. Põllud olid rõõmsalt rohelised — see rohelus algab Hollandis varakevadel ja kestab peaaegu lume tulekuni, ahmides endasse niiskust nii õhust kui maast ja veest, mis kilgendab kõikjal, kuhu silm küünib. (lk 185)
  • Ta oli taas käed ristanud ja vahtis mind ootavalt. Hullem kui mu isa. Võib-olla koguni hullem kui professor Rossi. Üürikese hetke vältel nägin vaimusilmas Barleyt auditooriumi ees seismas, käsivarred rinnal vaheliti, pilk õnnetuid tudengeid puurimas ja hääl terav: "Ja mis viis Miltoni sellele kohutavale järeldusele saatana langusest? Või pole keegi teist tänaseks õppinud?" (lk 187)
  • [Paul:] Laantest ümbritsetud Vlad Dracula kindlus, kus peeti barbaarseid vägivallarituaale, tundus sellest muistsest kosmopoliitsest maailmast tõepoolest nii kaugel. Mis ime siis, et ta vihkas türklasi ja nemad teda, mõtlesin ma. Ja ometi oli Istanbuli türklastel, kes oskasid nii meisterlikult töödelda kulda, messingit ja siidi, kel olid basaarid, raamatukauplused ja lugematult pühakodasid, palju rohkem ühist vallutatud kristlastest bütsantslastega kui Vladil, kes neid oma piiridelt tagasi tõrjus. Sellest kultuurihällist vaadatuna oli Dracula kolkabarbar, provintsipätt, keskaja tatikrae. (lk 191)
  • Gare kajas rongipidurite kriginast, jutukõminast, sammudest, vilistamisest, tuvitiibade plaginast, müntide kilinast. Möödus mustas baretis vanamees, käevangus noor naine, kel olid kaunid punased lokid ja roosaks värvitud huuled. Hetkeks soovisin tema asemel olla. Oh, olla niisuguse välimusega, olla pariislanna, olla täiskasvanud, ehtsate rindadega, kanda kõrge kontsaga saapaid ja hoida käe alt soliidsel vananeval kunstnikul! Siis tuli mulle pähe, et tegemist võib olla neiu isaga, ja ma tundsin end väga üksildasena. (lk 210)
  • [Paul:] Meid, ajaloolasi, huvitab see, mis on osaliselt iseenda peegeldus, võib-olla salajane sopike sisimas, mida me ei soovi lähemalt uurida või kui, siis üksnes teaduse kaudu. Samuti vastab tõele, et oma huvidesse süüvides muutuvad need sopikesed üha olulisemaks osaks meist. Kui ma aastaid pärast kõnealuseid sündmusi väisasin üht Ameerika ülikooli — mitte enda oma, siis tutvustati mulle üht esimestest nimekatest Ameerika ajaloolastest, kelle eriala oli natslik Saksamaa. Ta elas ülikoolilinnaku servas mugavas majas, kuhu ta kogus lisaks raamatutele ka Kolmanda riigi ametlikku portselani. Tema koerad, kaks vasikasuurust saksa lambakoera, valvasid ööd kui päevad aias. Kui me tema elutoas koos teiste kolleegidega napsitasime, väljendas ta mulle selgesõnaliselt, et jälestab Hitleri kuritegusid ja tahab neid maailmale paljastada nii ulatuslikult kui vähegi võimalik. Lahkusin seltskonnast vara, kõndides koeramürakatest kauge kaarega mööda, sest ei suutnud vastikustunnet alla suruda. (lk 229)
  • [Paul:]Stalin oli surnud aasta eest ja uued kuuldused tema hirmutegudest olid lääne ajakirjanduseni lekkinud. Mäletasin ühte artiklit lojaalsest kindralist, keda Stalin oli enne sõja puhkemist riigipöördekatses süüdistanud. Keset ööd tariti kindral voodist välja ja riputati, pea alaspidi. Moskva lähistele raudteejaama talade külge, kus ta mõne päevaga suri. Reisijad nägid teda, kuid ei julgenud sinnapoole teist korda vaadatagi. Mõni aeg hiljem ei suutnud kohalikud isegi selles üksmeelele jõuda, kas see õudne sündmus oli üldse aset leidnud või mitte. (lk 267)
  • [Paul ja Helen:] "Heakene küll, aga mis on Valahhias ja Transilvaanias müttavatel türklastel ühist Euroopa töölisküsimustega?"
"Oh, küll me midagi välja haume. See on massiivse marksistliku hariduse hüve, mida sul polnud võimalust nautida. Usu mind, igast teemast koorub välja mingi töölisküsimus, kui piisavalt põhjalikult urgitseda. Pealekauba kujutas Osmanite impeerium endast majanduslikku suurvõimu ning Vlad tõkestas türklaste kaubateed ja juurdepääsu Doonau piirkonna loodusvaradele. Ära pabista, sellest tuleb vaimustav ettekanne.“ (lk 269-270)
  • [Paul:] Minu jaoks on midagi tabamatult müstilist selle reisi kestel hoomatavas üleminekus islamimaailmalt kristlikule, Osmanite impeeriumilt Austria-Ungarile, moslemitelt katoliiklastele ja protestantidele. Järk-järgult vahelduvad linnad ja arhitektuur, minaretid taanduvad kirikukuplite ees, nähtavale ilmub mets ja jõekallas, nii et vähehaaval tekib tunne, nagu oleks võimalik ümbritsevast ajaloo keerdkäike välja lugeda. Kas Türgi mäenõlvad siis tõesti nii palju erinevad madjarite maa kinkudest? Muidugi mitte, ent ometi on silmaga nähtavat erinevust kustutada sama võimatu kui ajaloo kroonikalehekülgedele talletatut. (lk 272)
  • Esmalt loovisime väärikatel 18. ja 19. sajandi tänavatel, mida siin-seal ergastasid üksikud art-nouveau'likud fantaasiaröögatused ja austust äratavad puuhiiglased, kuid siis avanes me pilgule Doonau. See kolme suure sillaga veelaam oli võimas, niisugust majesteetlikkust polnud ma osanud oodata. Meiepoolsel kaldal sirutusid taeva poole parlamendihoone uskumatult elegantsed uusgooti tornid ja kuppel ning vastaskaldal vägevate puude rüpes troonisid kuningapalee ja keskaegsete kirikute tipud. Keset seda kõike voolas lai hallikasroheline jõgi, mille pind virvendas tuules ja sätendas päikesekiirtes. Kuplite, monumentide ja kirikute kohal kummus piiritu sinitaevas, mille pilvitu pale peegeldus veel.
Ma olin eeldanud, et Budapest pakub mulle närvikõdi ja imetlust, ent ei osanud oodata aukartust. (lk 273)
  • Taksojuht vinnas me reisikotid noobli patriitsliku halli kivifassaadi ette ja mina ulatasin Helenile käe, et teda autost välja aidata. "Seda ma arvasingi," märkis ta nohisedes. "Konverentside jaoks valitakse alati see hotell."
"Minu meelest pole sel häda midagi," väitsin ma.
"Oh, siin polegi häda midagi. Eriti naudid sa valikut külma ja jääkülma vee vahel ning siin pakutavat vabrikulobi." Helen pistis sohvrile pihku hunniku hõbedasi ja vaskseid münte.
"Ungari köök pidi ju hõrgutav olema," laususin ma rahustavalt. "Olen seda kuskilt kuulnud. Guljašš, paprika ja muu."
Helen pööritas silmi. "Ungari seostub kõigil guljašiga, nii nagu Dracula Transilvaaniaga." Ta turtsatas. "Ent hotellitoidu võid unustada. Oota vaid, kuni mu tädi ja ema sind kostitavad, seejärel vestleme uuesti meie rahvusköögist." (lk 274-275)
  • "Kohvil on Budapestis traagiline ajalugu", märkis Helen tädi juttu inglise keelde ümber pannes. "Kaua aega tagasi, täpsemalt 1541. aastal kutsus vallutaja Suleiman I ühe meie kindralitest Balint Töröki oma telki pidusöögile ning einetamise lõpus, kui kindral jõi kohvi — ta oli esimene ungarlane, kes kohvi maitsta sai —, teatas Suleiman talle, et nende einetamise ajal olid parimad türgi väeosad Buda lossi vallutanud. Kujutad ette, kui kibe see kohv võis olla. (lk 286)
  • Helen tõlkis tädi õnnitlusi: "Väga tubli töö, noormees. Kõikide nägudelt võis lugeda, et te ei solvanud kedagi, nii et tõenäoliselt ei öelnud te kuigi palju. Kuid te seisite poodiumil sirge seljaga ja vaatasite kuulajaskonnale silma - niisuguse hoiakuga jõuate kaugele." (lk 302)
  • [Paul (Helenile):] "Mu mälu kuulub ainuüksi sulle, sest sinna on kustumatult talletatud meie esimesed kahekesi veedetud hetked. Olen mitu korda endalt küsinud, miks teised kiindumused ei saa sind asendada, ja alati naasen illusiooni, et oleme endiselt koos ning siis adun tahtmatult, et sa hoiad mu mälu vangis." (lk 385)
  • Sofia oli kummaliselt kaunis - segu 19. sajandi elegantsist, keskaja hiilgusest ja uhiuutest sotsialistlikest monumentidest. Kesklinnas külastasime sünget mausoleumi, kuhu oli sängitatud viie aasta eest surnud stalinistliku diktaatori Georgi Dimitrovi balsameeritud keha. Ranov võttis enne hoonesse sisenemist kaabu peast ning laskis meid Heleniga enda ees üle läve. Ühinesime vaikivate bulgaarlaste roduga, kes Dimitrovi avatud kirstust mööda voorisid. Diktaatori nägu oli vahajas ja tal olid samasugused mustad vuntsid nagu Ranovil. Mõtlesin Stalinile, kes kuuldavasti oli aasta varem leidnud viimse puhkepaiga Lenini kõrval samases pühamus Punasel väljakul. Need ateistlikud kultuurid suhtusid oma pühakute jäänuste säilitamisse ju lausa religioosse hardusega. (lk 412)
  • "Mõtle, mis oleks teaduse valdkonnas plahvatuslikum kui avastus, et surnuid saab äratada ellu - antud juhul õigemini hauast tõusma? Eriti veel idabloki riikides, kus suuri riigijuhte palsameeritult mausoleumidesse topitakse."
Mulle meenus Georgi Dimitrovi vahakarva nägu Sofia mausoleumis.
"Seda enam on meil põhjust Dracula hävitada," kostsin ma, ent tundsin hirmuhigi laubale kerkimas.
"Mind paneb imestama ka see," märkis Helen, "kas tema hävitamisel ongi pikas perspektiivis mõtet. Mõtle, mida tegid inimestega Stalin ja Hitler. Niisuguste õuduste kordasaatmiseks polnud tarvis elada viitsada aastat." (lk 471)
  • [Helen ja Paul] "Kummaline on see, et Stalin imetles avalikult Ivan Julma. Kaks riigijuhti, kes olid valmis muserdama ja tapma oma rahvast, teisisõnu võimu kindlustamiseks kõigeks valmis. Ja mis sa arvad, keda imetles Ivan Julm?"
Mul nööris kurgus. "Sa mainisid kord, et venelastel on palju pärimusi Draculast."
"Täpselt nii."
Jõllitasin teda.
"Kas sa suudad ette kujutada maailma, milles Stalin elab viissada aastat?" Helen kaabitses küünega puukoort. "Või koguni igavesti?" (lk 471-472)
  • [Dracula:] "Minevik on väga kasulik, ent üksnes seetõttu, mida ta suudab meile oleviku kohta õpetada. Olevikus peitub tõeline rikkus." (lk 531)
  • [Rossi ja Dracula:] "Kas te trükkisite ise need raamatud? Ja palju neid üldse kokku on?"
"Osa trükkisid mu mungad ja mina jätkasin nende tööd," vastas ta puulõiget silmitsedes vaikselt "Ma olen peaaegu saavutanud oma auahne eesmärgi trükkida nad kokku 1453, ent pikkamööda, et mul oleks aega neid töö käigus jaotada. Kas see number ütleb teile midagi?"
"Jah," kostsin viivu pärast. "Sel aastal langes Konstantinoopol."
"Arvasingi, et te tunnete selle ära," lausus ta kibeda muigega. "See on kohutavaim aasta ajaloos."
"Minu arvates on niisugusele tiitlile palju teisigi pretendente," mainisin, kuid ta raputas pead. (lk 532)
  • [Dracula:] "20. sajandi ajalugu. Tore sajand, ootan põnevusega selle jätku. Minu päevil sai valitseja kõrvaldada mureallikaid ainult ühekaupa, nüüdisajal pühitakse plats laia kaarega puhtaks. Mõelge kas või tohutule arengule, mille on läbi teinud see neetud kahur, mis Konstantinoopoli müürid murendas — teie adoptiivkodumaa viskas mõne aasta eest Jaapani linnadele hoopis hävitavamat tuld." (lk 542)
  • [Dracula:] "Ajalugu õpetab, et inimene on põhiolemuselt õel. Headus pole täiuslik, kuid kurjus seevastu küll. Miks te ei peaks rakendama oma hiilgavat mõistust täiuslikkuse saavutamise huvides? Ma kutsun teid, mu sõber, vabatahtlikult endaga liituma. Sel moel säästate end piinadest ja mind liigsetest probleemidest. Üheskoos arendame me ajaloolase töö täiuseni, millesarnast maailm pole veel näinud. Pole midagi ülevamat kui ajaloo kannatused. Teile langeb osaks see, millest unistab iga õpetlane — ajaloost saab teie kaasaeg. Me peseme mõistuse verega puhtaks." (lk 543)