Mine sisu juurde

Vaip

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vaibad)
Jan van Eyck. Madonna kanoonik van der Paelega (1436). Detail
Vermeer. Tütarlaps akna juures kirja lugemas (1658)
Elisabeth Jerichau Baumann, "Egiptuse potimüüja Gizas" (u 1877)
Georgette Agutte, "Vaikelu kõrvitsate ja vaibaga" (u 1912-1914)
Viktor Vasnetsov. Lendav vaip (1919 ja 1926 vahel)


Proosa

[muuda]
  • Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed


  • Saabus Jussike Laupäevamaale. Laupäevamaal käis kiire askeldus. “Tere, Laupäev,” ütles Jussike, “kas sa juhataksid, palun, kuidas ma Pühapäevamaale pääsen?"
”Pühapäevamaale on ainult ühe päeva tee,” ruttas Laupäev vastama, “aga kui asud mulle appi tube koristama, vaipu kloppima ja saunaahju jaoks puid kandma, saame varemgi valmis ja võime Pühapäevamaale teele asuda.”
Nüüd oli Jussike kärme mees. Kõik töö sai kiiresti tehtud. Lõpuks käis Jussike veel saunaski, et oleks kenam pühapäevamaale minna.


  • Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
  • Kirivöödest kokkuõmmeldud vaibad meenutavad sõbakirjalisi põiktriibulisi rahvavaipu, kuid omamata rahulikke taustatriipe, mõjuvad nad kirjult. Ka teostuselt olid nad liiga kallid ja ei tasunud end ära. Külades levisid nad ajutiselt, kui rahvarõivas oli juba asendunud linnarõivaga ja peredesse jäi palju tarbetuks muutunud vöösid. (lk 43)


  • See linn olid muidugi sina. Ah, mis on esimene linn maalapsele! Mulle olnuks lagendikustki küll, aga ma sattusin linna tornide ja väljakute, turuplatside ja tsirkusega... [---] See oli islami linn — täis valgeid õhulisi torne — kus tänavatel kaubitsetakse kalliskividega ja kus väljakutele on laotatud vaibad. Ma nägin esimest korda, mis inimene suudab. Ma olin ikka pidanud jumala loodust kõige kõrgemaks, aga see linn oli jumala looduse integratsioon. (lk 26-27)
    • Ann Must, "Maastik rusudega", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 24-30


  • "Ma ei sõida ühegi lendava vaibaga," sisistas ta [Rincewind]. "Ma kardan maapinda!"
"Sa mõtled kõrgust," ütles Conina. "Ja lõpeta see lollitamine."
"Ma tean väga hästi, mida ma mõtlen. Maapind on see, mis sind lõpuks tapab!"


  • [Örjan:] "Crowley oli tõepoolest something," sõnas ta, suu täis paprika ja riisi segu. "Kas sa oled mõnda tema asja lugenud?"
"Oma arust pole ma sellest nii väga huvitatud. Niipalju kui mina aru saan, oli ta peast põrunud tüüp, kes tegeles sellega, et kägistas väikesi linde surnuks ja keppis kõiki, keda kätte sai, ning pasandas inimeste vaibad täis, nii et..."
"Pasandas inimeste vaibad täis! Wow! Kas ta seda tõesti tegi?"
Helen ohkas.




  • Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad.


  • "See on plast! Plastist vaibad!" seletas Erlend. "Plastist kaltsuvaibad! Mõelda vaid, et need hakkavad uuesti moodi minema. Paljas mõte sellest ajab mulle judinad peale, ehkki mustrid on ju päris ilusad. Ma veeren oma tulevasse hauda."
    • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017, lk 9



Luule

[muuda]

Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.

  • Juhan Viiding, "Lapsed", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 366


Jakob töötab traktoriga.
Jakob künnab üles tuba.
Kuidas läheb? Pole viga!
Ema vaip on küntud juba.


nüüdki oli oktoober
kui karikad on küllust
viimse piisani tulvil
las hüüavad fanfaarid
kui kõnnin kullakübemeis
imetlevas lehtedekahinas
ja vaibad mu ees laotuvad
teed rulluvad lahti
vaata ja rõõmusta
üllas oktoober
...


liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha

  • Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", 2018, lk 10

Kirjandus

[muuda]