Luca kummardab keha ettepoole ja öögatab. Ta oksendab välja laraka kartulisalatit, mis on puuviljapunšist roosaks värvunud. See plartsatab asfaldile tema jalgade vahel, aga nad emaga ei nihku sellest eemale. Nad nagu ei märkakski seda. Nagu nad ei märka ka vargset kardinate ja ruloode sättimist läheduses paiknevate majade akendel, kus naabrid valmistuvad usutavaks mahasalgamiseks.
Mida Luca aga märkab, on tema abuela tänavat ääristavad müürid. Ta on neid varem korduvalt näinud, aga täna torkab talle silma midagi uut: iga siinse maja ees on väike hoov nagu ka abuela majal, mida varjab tänava eest samasugune müür nagu abuela oma, ja selle peal on okastraat või võrkaed või oradega aiateibad nagu abuela omal, ja kuhu pääseb sisse vaid läbi lukustatud värava nagu abuela omasse. Acapulco on ohtlik linn. Inimesed võtavad tarvitusele ettevaatusabinõusid, isegi niisugustes kenades piirkondades nagu see siin, ja eriti niisugustes kenades piirkondades nagu see siin. Aga mis kasu on neist kaitsevahendeist, kui need mehed tulevad? (lk 16)
