Roosipärg
Roosipärg on neitsi Maarjale roosikrantsi abil loetav palvete tsükkel.
Proosa
[muuda]- [K]ui saade läbi saab, teeb mami Soledadile ja Rebecale ettepaneku, et nad võiksid kõik koos nende isa täielikuks paranemiseks roosipärga palvetada. See tegevus aitaks ka tema närve rahustada, leevendada tema ärevust, enne kui ta püüab uinuda. Nad lähevad toanurka, kus on lauad, ja nendega liitub veel mitu naist. Õed on tänulikud ja see on esimene kord Luca elus, kui roosipärja palvetamine ei tundu talle tülika kohustusena. Ta kuulab kokku kogunenud naiste laulesklevaid hääli, kõigepealt oma ema üksikut intonatsiooni.
- Õnnistatud oled Sa naiste seas.
- Ja siis vastusekoori.
- Palu meie patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil.
- Aamen.
- Otra vez.
- Luca hoiab palveid lugedes oma abuela sinist kivist roosikrantsi kahe käega. Ta pigistab kive sõrmede vahel nii kõvasti, et nende kujud söövituvad hetkeks tema ihusse. Ta mõtleb, kas ka abuela kunagi nii tegi, mõtleb, kui mitu korda veeretas ta neid kive oma eakate käte vahel, ja kui talle see mõte pähe tuleb, võib ta peaaegu kuulda abuela häält refrääni ajal: Santa María, Madre de Dios. Luca häälepaelad on kinni nööritud, nii et ta ei saa midagi öelda, ei saa palvele oma häält lisada, aga sellest pole midagi, sest ka kuulamine on omal moel austus, ja igal juhul tunneb ta, kuidas helmestest voogab tema sõrmeotstesse energiat, need on nagu tuksed, nagu südamelöögid. Roosikrants on omamoodi köidik, ja kui ta küllalt tugevalt selle külge klammerdub, säilitab see tema sideme abuela ja Adriániga, nende kõigiga. (lk 263)
- Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021