Tulistamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Soledad vajutab päästikule ja Rebeca vaatab seda ilma vähimagi reaktsioonita. Ta ei võpata ega hüppa ega ahmi õhku. Ta ei pööra pilku ära. Soledad tahaks Lorenzot aina uuesti ja uuesti tulistada. Ta kujutleb kuuliauke todos los agentes kehades Sinaloas, kujutleb Iváni ajupritsmeid lendamas lakke tema kohal, ja ta tahaks jääda igaveseks Lorenzot tulistama. Ta ei pea enam isegi kõrbest lahkuma, sest tal pole elu lõpuni vaja enam midagi muud kui seda rahuldust, mille ta saab siin seismisest ja tulistamisest. Aeg näib moonduvat, tundub, nagu mööduks tunde või aastaid, kui ta seal, püss käes, seisab. Ja seepärast tundub, justkui jõuaks talle aeglaselt kohale ka see mõte, et ta võiks ühte neist kuulidest veel enda jaoks kasutada, ja sel moel papi juurde minna, aga siis jääb ta kahtlema, kas ta ikka veel pääseb papi juurde, sinna helgesse kohta, kus too on. Ta vaatab relva, mida ta hoiab, ja näeb seda oma käe teises otsas nagu kusagil väga kaugel, ja siis pöördub see aeglaselt tema poole, nii et auk, kust kuulid välja tulevad, on peaaegu tema näo ees. Aga nüüd on tema kätel teisi käsi, need on tugevad ja õrnad ning koos suunavad kõik neli kätt püssi maapinna, poole. El Chacal painutab õrnalt Soledadi sõrmi ja harutab sooja metalli kamaka tema haardest lahti. (lk 448)