Kuriteopaik

Luule

Linn koltub nagu hambad,
Mahlakas pimedus katab kuriteopaigad ja laste mänguväljakud.

• Liepa Rūce, "*Linn koltub nagu hambad...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197

Proosa

• Selleks ajaks, kui mami tuleb Lucat dušinurgast välja tooma, on poiss tihkelt kerra tõmbunud ja õõtsutab end edasi-tagasi. Ema käsib tal püsti tõusta, kuid ta raputab pead ja tõmbab end veelgi tihedamalt kerra, keha paanilisest tõrksusest võbisemas. Nii kaua, kui ta on siin dušinurgas, nägu küünarnukkide pimedates soppides peidus, nii kaua, kui ta mami'le otsa ei vaata, võib ta edasi lükata selle teadmist, mida ta juba teab. Ta võib pikendada seda mõistusevastase lootuse hetke, mis ütleb, et võib-olla on kübeke eilset maailma veel puutumatu.

Talle võiks ehk paremgi olla, kui ta läheks ja vaataks, näeks eredavärvilisi pritsmeid Yeniferi valgel kleidil, näeks Adriáni taeva poole avatud silmi, näeks abuela halle juukseid, mille on muutnud pulstunuks ollus, mis ei peaks kunagi pealuu ontlikust kestast väljaspool olema. See võiks Lucale tegelikult hästi mõjuda, kui ta näeks neid sooje rususid, mis alles äsja oli olnud tema isa, tema mahakukkunud keha raskuse all kõveraks paindunud grillilabidat, tema verd, mida ikka veel siseõue betoonkattele imbub. Sest nii kohutav kui see ka poleks, pole miski sellest nii õudne kui pildid, mida Luca hiljem nende asemel oma kujutlusvõime kiirgusega esile manab. (lk 15)

• Sebastián on veel suuremas osas terve, ja Lydia on selle eest tänulik. Ta teab, et see pappsilt oleks võinud olla kinnitatud matšeeteteraga ka tema südame külge. Ta teab, et mehe suhteliselt kena surm on omamoodi moondunud lahkus. Ta on näinud teisi kuriteopaiku, painajalikke vaatepilte - kehasid, mis pole enam kehad, vaid kõigest keha osad, mutilados. Kui kartell mõrvab, teeb ta seda hoiatavaks eeskujuks, liialdatud, groteskseks näiteks. Ühel hommikul, kui Lydia päevaks oma poe uksi avas, nägi ta tänaval ühte tuttavat poissi, kes oli põlvili maas ja püüdis kingapaelaga kaela riputatud võtmega oma isa kingapoe võreust lukust lahti keerata. Poiss oli kuueteistaastane. Kui auto temani jõudis, ei saanud ta ära joosta, kuna võti oli lukuauku takerdunud; ta jäi kaelapidi kinni. Los sicario'd hiivasid võreukse üles ja tõmbasid poisi kingapaelaga niimoodi võlla ning peksid teda seejärel seni, kuni ta veel vaid tõmbles. Lydia tormas oma poodi ja pani ukse seestpoolt lukku, nii et ta ei näinud, kui mehed poisil püksid alla tõmbasid ja veel kaunistuse lisasid, aga ta kuulis sellest hiljem. Nad kõik kuulsid. Ja viimne kui poeomanik naabruskonnas teadis, et selle poisi isa oli keeldunud kartelli mordida't maksmast.

Nii et jah, Lydia on tänulik, et kuusteist talle kallist inimest tapeti kiire tuima kuulisajuga. (lk 22)

• Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021