Repertuaar

Proosa

[Lord Rothbury:] Teater ja kirik on alati publiku pärast võidelnud. Ja see on kirik, kes kaotab, sest ta repertuaar on liiga piiratud."
- Karl Ristikivi, "Õilsad südamed", 1970, lk 189

Teistel õhtutel, kui me lamasime voodis oma isemoodi pikas ja kitsas lastetoas Toompeal Kohtu tänaval, oli meil oma uinumisrituaal. Koputasime seina peale rütme, teine pidi ära arvama muusikapala, niiviisi kogusime endale märkimisväärse repertuaari. Beethoveni sümfooniad vaheldusid Tšaikovski balletimuusikaga, "Ruslani ja Ludmilla" avamäng lauluga "Hiir hüppas, kass kargas" või "Sauna taga, tiigi ääres" või teiste lorilauludega. Aga ei puudunud ka Bachi fuugad. Olime saavutanud teatud virtuoossuse, mis puutus varjunditesse, ja kasutasime vaheldumisi peopesa, sõrmeotsi ja sõrmenukke. Nii trummeldasime tuimast tapeedist välja crescendosid ja diminuendosid, kuni Tartu-ema tegi ukse lahti ja karjus "VAIT" - häälega, mis oleks võinud terve rügemendi unest üles ajada.
- Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud Anu Saluäär. Eesti Päevaleht ja Akadeemia, 2010, lk 58

Ja nad elavad veel kaua-kaua. Repertuaar ei kulu, saalides on rahvast. Tulevaste kaevamisteni on veel aega. Harjakesed on siis täiuslikumad. Võib olla õpitakse maapinda mingite kiirtega meetrite sügavuselt läbi valgustama ja leitakse ka nemad, pioneerid oma elus, mis on elatud täit mõnu tundes. Kui neid ei leitagi, on nad olnud ja nende olemisrõõm on siinsamas suureks paisunud, nende sisse pesa teinud kui lind, kes lendab piiritu ja vabana.
- Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11