Mine sisu juurde

Kalad ja draakonid

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

"Kalad ja draakonid" (Žuvys ir drakonai) on leedu kirjaniku Undinė Radzevičiūtė romaan, mis ilmus 2013. aastal. Teose tegevus toimub 18. sajandi Hiinas, kuhu jesuiitide ordu üritab katoliiklust introdutseerida, ja tänapäeva Kesk-Euroopa linnas, mis võib, kuid ei pruugi olla Vilnius.

Tsitaadid

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid". Tõlkinud Tiiu Sandrak. Varrak, 2017.


Mõni komisjoni liige kissitas kord üht, kord teist silma.
Mõni nilpsis terava keeleotsaga huuli, otsekui proovides hobuseid lakkuda. Eemalt.
Mõni torutas alahuult, mõni vidutas silmi, mõni punnitas põski.
Just nagu eunuhhid Keiserliku teatri näitelaval.
Komisjoni liikmetele tundus, et hobuste pead on liiga väikesed ja kederluud liiga ahtad.
Selgitus, et need on ibeeria hobused ja peavadki just sellised olema, ei aita.
Komisjon näib kahtlevat mitte ainult ibeeria hobustes, vaid ka Ibeerias kui sellises. (lk 3, romaani algus)
  • Keiserlikule kunstitarkade komisjonile pole vaja itaalialikku perspektiivi.
Neile piisab Hiinamaa udust.
Mis langeb ülalt mägedest.
Või tõuseb järvepinnalt ja varjab maastiku puudusi.
Perspektiiv on vajalik Keisrile.
Ei tea vaid, kui kauaks.
Kuid kas perspektiivi soovitakse, seda ütleb Keiser üksnes komisjoni kaudu edasi. (lk 5)
  • Castiglione mõistab: hiinlased tahavad, et puu ei sarnaneks puuga.
Ta mõtleb: hobuste maalimisest alandavam ja vääritum saab olla vaid natüürmort.
Noaga tükeldatud melonite ja homaaridega.
Ja sidrunitega.
Mille koor keerdub spiraalselt.
On niimoodi kooritud.
Niisuguseid natüürmorte ei peaks mitte maalima, vaid sööma. Las hollandlased maalivad neid. (lk 6)
  • Šašat hakati kodus Šašaks kutsuma sellest ajast alates, kui sündis Miki.
Täpsem oleks öelda, et sellest ajast, kui Miki hakkas rääkima.
Mikil oli väga pikka aega raskusi selliste sõnade hääldamisega, milles oli "s" täht: niisugused nagu "sula", "strukturalism " ja "subordinatsioon".
Seepärast tuli kogu perekond Mikile vastu ja hakkas Šašat kutsuma Šašaks.
Ja isegi hiljem, kui Miki õppis reeglipäraselt hääldama "suspendeeritud standardiseerimine", ei muutunud midagi.
Ametliku nimega - Aleksandra - ei kutsunud Šašat mitte kunagi mitte keegi. (lk 14)
  • Ema Norast tahab perekond vaid üht: seda, mida ikka kõikidest emadest oodatakse ja loodetakse.
Vastutustunnet.
Ema Nora teab seda, kuid vahib ikka kogu aeg "Travelit". Ja räägib.
Et ta tahaks minna elama kas või... Mauritaaniasse.
"Vist ikka Mauritiusele?" küsib Šaša Ema Nora viga märgates.
Targad lapsed ju ei taha, et nende Ema mataks end kogu eluks Aafrika liiva sisse.
"Ja ka Mauritiusele," on Ema Nora nõus.
Vanaema Amigorenale ei jää midagi muud üle kui hakata otsekohe, viivitamatult oma hädadest ja plaanidest rääkima.
Vanaema Amigorena plaanid on aga hädadest veelgi õudsemad.
Kuid nii on vähemalt võimalik kas või korraks Ema Nora unistused katkestada. (lk 15-16)
  • Peresuhted tähendavad pidevat kooselu nende ja samade inimestega. Kooselu, mida on tihtipeale võimatu kannatada, ent kui kavatsed midagi muuta, algab mäss, mis läheb üle ebadelikaatseks rünnakuks. (lk 16)
  • Kui naine kõnnib tänaval nii, nagu kõik peaksid teda vaatama, veidi maneerlikult ja koketeerivalt, teab ta täiesti kindlalt, et on, mida vaadata. (lk 19)
  • "Kas ta oli ilus?" küsis Miki.
"Kes?" küsisid Ema Nora, Šaša ja Vanaema Amigorena ühest suust.
"See kirjanik Maltalt."
"Võib-olla oli," vastas Ema Nora. "Lapsepõlves oli ta isegi poseerinud ühe religioosse skulptuuri jaoks. Ja see skulptuur seisab siiani tema kodulinna katedraalis."
"Ka sa olid temaga lapsepõlves tuttav?" küsis Vanaema Amigorena.
"Ei, lapsepõlves ei olnud tuttav," vastas Ema Nora.
"Mida see skulptuur kujutas?" küsis Miki.
"Naist, kes hoidis käes lina, millesse Kristus pühkis oma nägu, kui ta Kolgata mäele rühkis, ja veel üht naist koos poisikesega, kelle modell see Malta kirjanik oligi lapsepõlves olnud," vastas Ema Nora.
"Keda see naine ja see poisike siis kujutasid?" küsis Miki.
"Ma ei tea, ma pole ju religioossete süžeede asjatundja," vastas Ema Nora.
"Kas sa oled mittereligioossete süžeede asjatundja?" küsis Vanaema Amigorena.
"Just nimelt," vastas Šaša. (lk 21)
  • Tema pärisnimi on Nika. Kuid see nimi on kirjas vaid dokumentides.
Kodus ei kasuta seda mitte keegi mitte kunagi.
"Te panite mulle meelega niisuguse nime," räägib Miki tihtipeale.
"Miks meelega?" küsib temalt tema perekond.
"Te kõik tahate rõhutada, et mul ei ole siin mingit staatust," ütleb Miki. "Nagu mingil hiirel." (lk 22)
  • Ta [Castiglione] põgenes maale, kus võib uuesti kõike otsast peale alata.
Et luua Hiinamaal pintsliga uut maailma.
Et unustada Itaalias teda painanud...
Kättemaksuiha.
Itaalias painab kõiki kättemaksuiha.
See on selline maa.
Ta põgenes Hiinasse, et oma hinges eristada Ignatius Loyola õpetust mööda kurja ja head.
Ilma kiirustamata. (lk 27)
  • Ükski teine konfessioon pole nii ettevaatlik uute liikmete vastuvõtmisel kui jesuiidid.
Ka Ignatius toonitas seda.
Sobivad vaid terved, tugevad, hea välimuse ja terava mõistusega mehed.
Rahuliku loomuga, kuid samal ajal energilised.
Vara ja päritolu ei ole vajalik tingimus.
Kuid oleks alati väga soovitatav.
Misjonile sõidavad vaid parimad.
Ja kohale jõuavad vaid need, kel kõige rohkem veab. (lk 34)
  • Dominiiklased olid veendunud, et usu peab hiinlastele viima ainult õigel, dominiiklikul kombel.
Ning usu viimine peab olema Hiinas täpselt samasugune nagu Euroopas.
Ei mingeid tõlgendamisi.
Ei mingeid kõrvalekaldeid.
Veel olid dominiiklased veendunud, et jesuiidid edastavad usku oma misjonil - nii Hiinas kui ka mujal - valesti.
Lubamatult valesti.
Jesuiidid on hiinlastega lubamatult järeleandlikud ja loovad nendega koos mingi ühise sino-kristliku religiooni.
Isa Ripa ütleb: dominiiklastega on igal ajal probleeme olnud. (lk 52)
Nad ei üritagi Hiina kommete vastu huvi tunda.
Nad ei mõista, et Kristuse usk saab hiinlasteni jõuda üksnes, kui palvusel tehakse tulevärki, ütleb Isa Ripa. (lk 53)
  • Kuid korraga - viimaks üks hea asi.
Keiser käsib kõik augustiinlased ja frantsiskaanid Hiinamaalt välja ajada.
Sest nad pole - piisavalt haritud.
Jah, mis siin rääkida - tõsi ta on.
Mida ei saa jesuiitide kohta eales öelda.
Isa Ripa ütleb: see oli ainuke võimalus neist ässitajatest vabaneda. (lk 55-56)
  • Ootamine võib kesta kaua.
Üks hiinlase tund kestab kaks eurooplase tundi.
Mitte alati täpselt kaks.
Mõnikord kauem, mõnikord vähem.
Sõltuvalt aastaajast.
Hiinlastel ei ole kusagile kiiret.
Hilinemine on Hiinas tavaline.
Ainult arstirohtu võtavad nad määratud ajal. (lk 57)
  • Isa Ripa ütleb: jesuiidid, kes saabusid Hiinasse varem kui Castiglione, olid väga ennast täis ja käitusid ülearu üleolevalt.
Kuidas väga, kuidas ülearu? küsib Castiglione.
Noh, nende jutt oli vägagi ülespuhutud, ütleb Isa Ripa.
Ja käitumine veelgi enam, ütleb Isa Ripa.
Ja süüdistada saab selles ainult jesuiitlikku kasvatust.
Jesuiitide koolides on väline sära sama oluline nagu mõistuse harimine.
Eriti tähtis on, et igaühel oleks taskurätik. (lk 58)
  • Muhameedlased on end siin palju edukamalt sisse seadnud kui jesuiidid.
Igal pool on lugematu hulk mošeesid, minarette ja muhameedlikke koole.
Ja nad näevad välja täpselt nagu hiinlased.
Nad kannavad samasuguseid riideid.
Ja kasvatavad samasuguseid vuntse.
Kohanenud, ütleb Isa Ripa.
Ja eristada saab neid ainult pea järgi.
Ainult pea järgi.
Kuidas pea järgi? küsib Castiglione.
Kas nad ei kanna patsi? küsib Castiglione.
Nad kannavad valgeid mütse, ütleb Isa Ripa. (lk 59-60)
  • Giuseppe Castiglione on juba eelnevalt "Saja hobuse" pildi jaoks määratud kangarulli lahti rullinud ja üle mõõtnud.
Siidi on peaaegu kaheksa meetrit.
Viienda Qingi dünastia Keisri soov ja töö tellimine saavad Castiglionele alles aja pikku mõistetavaks.
Ehkki Keiser püüab kogu hingest olla hiinlane ja isegi toetab konfutsianiste, et vaid iseenda ja teiste eest oma mongoliidset päritolu varjata, jääb ta ikka mõnevõrra mongoliks.
Kuid hobune on iga mongoli elus kõige tähtsam.
Castiglione on kuulnud isegi räägitavat, et mongoli sõjapealikud lasksid oma sõjameestel jalalabad maha raiuda.
Et nad ei saaks enam kunagi sadulast maha tulla.
Sama ei saa hiinlaste kohta rääkida. (lk 63-64)
  • Giuseppe Castiglione adus seda isegi.
Joonistas enam kui kahesaja hobuse eskiisid ja alles siis.
Taipas.
Et lõplikult mõista, kes on hobune või laps, ei piisa ühest hobusest ja ühest lapsest.
Üks hobune võib vaataja eest varjata hobuse olemuse.
Vaataja näeb ju ainult ühe konkreetse hobuse iseloomu ja puudusi. (lk 65)
  • Vanalinna elanikud uhkustavad viiekandiliste tubadega, trapetsikujuliste ilma akendeta köökidega ja kasutuskõlbmatute kahhelahjudega. (lk 68)
  • Hiinlased on nagu liblikad: neid ei pea vaatama, kuid vaadata on ikkagi väga huvitav. (lk 71)
  • Et täiskasvanud inimesed ei oska üksteist kuulata, on ammusest ajast teada ja sellest on ammusest ajast kahju.
Otsekohe oleks vaja haridussüsteem ümber teha, et vähemalt kahekümne aasta pärast miski muutuks.
Teine väga kurb seik inimeste omavahelises suhtlemises on, et inimesed ei oska üleüldse valju häälega rõõmustada ega teiste valmistatud toitu nautida. (lk 79)
  • "Praegu on vabatahtlike ühingud väga popid. Noorte seas," ütles Miki.
"Lolliks oled läinud?" küsis Šaša.
"Vabatahtlikud on meie tulevik. Meie kõigi. Ainult nemad saavad meid päästa seisakust ja logelemisest," ütles Miki.
Miki mure, et ta on juba vanem kui kakskümmend ega ole ennast elus veel teostanud, kandub ka teistele üle.
Niisugused inimesed peab isoleerima, et nad maha rahuneksid.
"Mida sa välja pakud?" küsis Ema Nora.
"Ma arvan, et peaks verd andma," vastas Šaša.
"Minu ajal ei andnud vabatahtlikud verd, vaid valasid verd," kuulutas Vanaema Amigorena ja keeras neile selja. (lk 81)
  • Et olla jesuiit Hiinas, pidi Castiglione "ümber riietuma".
Musta baski kuue ära võtma.
Ja kübara.
Ja sutaani.
Ja murdma vaesusvannet.
Kuid kahest Ordu kehtestatud reeglist pidas ta ikkagi kinni:
rõivas peab olema sobiv;
rõivas peab olema vastaval maal tavaliselt kantav. (lk 92)
  • Mandžude ajal polnud eunuhhidel enam mingit mõju, ja nad hakkasid kummardama kõigi ees, kelle rõivastel oli rohkem föönikseid või draakoneid.
Fööniksite ja draakonite järgi on palees kerge määrata, kes on kes.
Kui on palju draakoneid - kindral, kui on palju föönikseid - kõrgemast seisusest mandariin, aga võib-olla ka minister. (lk 93)
  • Perekond on paik, kus ühed kasvatavad teisi, ehkki ei usu, et midagi sellest muutuks. (lk 94)
  • Vanaema Amigorenat saab sigarettidest võõrutada ainult naljatades.
Mitte mingil juhul jõuga.
Ja kõik naljatavad kogu aeg.
Lausa paha hakkab.
"On olemas selline asi nagu elektrooniline sigarett," alustas Miki.
"Ära aja jama," ütles Vanaema Amigorena. (lk 95)
  • "Hea, et Hiina piirab ikka veel inimõigusi," ütles Šaša.
"Mis sa räägid?" küsis Ema Nora. "Ära räägi nii."
"Miks hea?" küsis Miki.
"Kui ei piiraks, saaks miljard kolm sada miljonit hiinlast teada, et tohivad elada, kus vaid ise tahavad, ja paneks putku," ütles Šaša.
"Ja kus nad teie arvates tahaksid kõige rohkem elada ja kuhu nad pageksid?"
"Kus?" küsis Vanaema Amigorena murelikult. "Ega mitte ometi siin?"
"Miks mitte?" küsis Šaša.
"Siin pole huvitav," ütles Vanaema Amigorena. "Või mis?"
"Siia nad ei mahuks," ütles Šaša. "Ent kui Hiinas ei piirataks inimõigusi, kugistaksid hiinlased kogu Euroopa alla otsekui draakon kalaparve." /---/
"Kas sa mõtlesid selle ise siinsamas välja?" küsis Ema Nora.
"Ei," vastas Šaša. "Ma annan edasi lihtsalt Saksa keskkonnaministri ja Hiina Rahvavabariigi peaministri omavahelist kõnelust."
"Päriselt?" küsis Miki.
"Just," ütles Šaša. (lk 96-97)
  • Varem jälgis Vanaema Amigorena, ega hiinlased ei suitseta.
Ja nad ei suitsetanud.
Avalikes kohtades.
Nüüd jälgib Vanaema Amigorena läbi akna, ega hiinlased ei paljune. (lk 104)
  • Nagu kaamel-leopardi kirjeldanud poeet, oli ka Mingi dünastia Keiser veendunud: ega see polegi mingi kaamel-leopard, vaid tõeline ükssarvik.
Kõigile konfutsianistidele teada-tuntud loom.
Kuigi tol kaamel-leopardil on nii elus kui ka maalil kaks sarve.
Et ajalugu ja hiina tekste mitte väänata, peab tõdema:
esimesel ükssarvikul, kes oli Keeniast pärit, haises jubedamalt ja oli juba maha kärvanud, olid suuremad sarved.
Palees ei vaevanud keegi oma pead küsimusega, miks on ükssarvikul kaks sarve.
Niigi oli selge: kahe sarvega ükssarvik on veel parem ükssarvik. (lk 110-111)
  • Lapsed võib jagada kaheks.
Nendeks, kes tahavad olla samasugused, nagu on nende vanemad, ja nendeks, kes seda ei taha.
Miki kuulus tõenäoliselt esimeste sekka, ja Šaša teiste sekka, seepärast nad ei tülitsenud tulevikuplaanide ja territooriumi jagamise pärast. (lk 121)
Ainult et esimeste jaoks on kõik juba lõppenud, kuid teiste jaoks veel pisut keeruline.
Hea, et maalritöökoja kõval ei jaluta mingid "ahvatlused", ehkki võib-olla tõeline "karskus" oleks siis, kui nad jalutaksid? (lk 123)
  • Armastus on see, kui keegi tunneb kellegi järele puudust, ja nii pikka aega. (lk 130)
  • "Kas te teate, kuidas kutsutakse Hiina astronaute?" küsis Šaša, vaadates aknast Hiina saatkonna töötajat ja tema naist, kes olid värsket õhku hingama tulnud ja proovisid võimalikult kiiresti Hiina restoranist mööda pääseda.
"Ei," ütles Miki. "Kuidas neid kutsutakse?"
"Taikonaudid," ütles Šaša.
"Mis asja, kas neil lubatakse juba kosmosesse minna?" küsis Vanaema Amigorena aknale lähenedes, et uurida, mis hiinlased seal väljas kõnnivad. (lk 136-137)
  • Kuues Qingi dünastia Keiser palus paleed, mitte maale.
Ta tahtis tõelist.
Tõelist Prantsuse paleed.
Versaille'd.
Castiglione proovis Kuuendale Keisrile selgitada, et ta ei ole arhitekt.
Et inimene, kes oskab maalida paleed pildi peal, ei saa seda ehitada.
Et ta loob silmapettust, mitte reaalseid asju.
Kuid Keiser kas ei kuulnud või ei mõistnud.
Ning Castiglionel polnud pääsu.
Kuude kaupa joonistas ta Korea paberile itaaliapäraseid ja prantsuspäraseid paleesid, purskkaevusid, belvederesid ja paviljone.
Ta proovis joonistada mitte ülearu keeruliselt.
Teadis, et hiljem peab ta need ise ehitama.
Qingi dünastia Keisrite Suvepalees.
Igavese Kevade aias.
Giuseppe Castiglione polnud eales arhitektuuri õppinud.
Sellepärast laenas ta palju arhitekt Brunelleschilt.
Missiooni pärast oli ta sunnitud ühel päeval arhitektiks ja vargaks saama. (lk 148-149)
Ja seda peaks arvama pigem heaks kui vastupidi.
Ent kui ei kodus ega elus midagi ei liigu, saab oluliseks, et vähemalt maastik liiguks.
Akna taga.
Jõgi või meri.
Kahjuks pole nende korteri aknast näha ei jõge ega merd, seepärast peab iga tühiasja üle rõõmustama. (lk 156)
  • Euroopas on igasugused poosid võimalikud, kuid Qingi dünastia Keisrid tahavad, et neid kujutataks vaid eestpoolt.
Et nägu oleks näha.
Tervenisti.
Hiina Keisrid on alati olnud veendunud, et nad on nii kõige kaunimad.
Ja nende näole ei tohi ükski vari langeda.
Nende arvates tähendavad varjud näo peal õnnetust, ja vari nina peal on juba väga suur, kui mitte lausa suurim ebatäiuslikkus.
Samuti ärritab neid, kui kaks näopoolt oleks nagu eri värvitooni. (lk 159)
  • Varem oli ühes peres elavate inimeste suhetes ikka mingit draamat.
Valu.
Viha ja kadedust.
Antiikajal olid peaaegu kõik pereliikmed kangelased.
Kuid tänapäeval saavad ühes peres elada vaid need, kes on kõigega nõus. (lk 167)
  • Jesuiidid kaotasid Hiinas kõik, mida oli vaid kaotada.
Nii Vana Neljanda, nii Viienda kui ka Uue Kuuenda Qingi dünastia Keisri.
Esimene oli liiga vana.
Pööramiseks.
Teine liiga küps ja iseseisev.
Aga kolmandat huvitab ainult see, mis noori inimesi ikka huvitab.
Keisrit peab katoliiklaseks õpetama lapsepõlvest peale, räägitakse jesuiitide misjonis avalikult. (lk 167)
  • "Te näete täna parem välja," ütles Miki.
See polnud tõsi, kuid ümbruses polnud tunnistajaid, kes oleks võinud neis sõnades kahelda.
"Oma ümbrusega on mõttetu võidelda," vastas Vanaema Amigorena. "Ümbrusega peab koos elama."
"Kas te tulite ise nii ilusale mõttele?" küsis Miki.
"Ei," ütles Vanaema Amigorena. "Lugesin ühest artiklist hallituse kohta." (lk 170-171)
  • Kunstiteos võib põhjustada mitte üksnes autori, vaid ka ilmsüütute inimeste surma, mõtles Castiglione.
Mõtles ja ehmatas isegi, et nii mõtles. (lk 186)
  • Šaša kommenteeris olukorda küllaltki segaselt: kui inimesel ei ole midagi, siis ei saa ta ka midagi kaotada. Ning on alati õnnelik. Aga kui inimesele tundub, et tal on midagi, hakkab teda vaevama, et ta võib millestki ilma jääda või ongi juba jäänud.
"Mitte midagi ei saa aru," ütles Vanaema Amigorena.
Kõige vähem elus sallis ta segaseid monolooge ja piimaga putru. (lk 221-222)
  • Šaša teooria järgi ei taha inimesed üksteist mõista sellepärast, et nad ei suuda.
Mitte sellepärast, et nende ajud ei ole teiste inimeste ajudega samasugused.
Vaid enamasti sellepärast, et neil pole sellest mingit kasu. (lk 223)
  • Vanaema Amigorena tõmbas suitsu kurku.
Ja hea ongi.
Kui ta poleks kurku tõmmanud, oleks ta Šašale pronksist jänesega äianud.
Vanaema Amigorena võttis riiulilt jänese, mis oli seal raamatutoeks. /---/
Nüüd hoidis ta jänest mõlema käega kinni ja köhis.
Jänes lausa rappus.
Vanaema Amigorena köhis, kuni raamatud kukkusid köhimisest riiulil pikali.
Teistel inimestel on nii palju raamatuid, et neid pole võimalik riiulist välja tõmmata ja mingeid metsloomi pole nende püsti hoidmiseks tarvis.
Õnnelikud inimesed. (lk 224-225)
  • "Vares on nii tark lind, aga vaata kuidas kraaksub," ütles Vanaema Amigorena ja osutas sõrmega teiselpool akent aia otsas kükitavale varesele. (lk 227)
  • Öine aeg oli saabunud ja televiisorist näidati parajasti meest, kes tõmbas kokaiini ninna.
"Mida ta seal teeb?" küsis Vanaema Amigorena huvitunult.
"Nuusutab," vastas Miki.
"Mida ta nuusutab?"
"Kokaiini."
"Mis asi on kokaiin?" küsis Vanaema Amigorena.
"Mis sa tahad nüüd kokaiini peale üle minna?" küsis Šaša.
"Ei, ma tahan asja tuumani minna," ütles Vanaema Amigorena, rebis Šaša käest telekapuldi ja keeras hääle nii valjuks, et oleks kuulda.
Nuusutaja lakkas hingamast. (lk 231)
  • Öeldakse, et suletud uks avaneb taas ja sel korral on ukse taga veelgi kaunim taevalik võimalus. Ning mingite seadustega piiratud peresuhted ei saa seda ahendada. (lk 232)
  • "Aga kas teie mäletate oma esimest armastust?" küsis Miki.
"Tal olid niisugused koerakarva püksid," ütles Vanaema Amigorena pisut järgi mõeldes.
"Kas see ongi kõik, mis esimesest armastusest meeles on - koerakarva püksid??"
"Vist küll," ütles Vanaema Amigorena.
"Aga silmad?"
"Silmad olid tal ka," noogutas Vanaema Amigorena peaga. (lk 236)
  • "Saate aru, kogu Euroopas on perekonna institutsioon juba ammu lagunenud," ütles Miki. "Ja see on üpriski loomulik."
"Mis institutsioon?" küsis Vanaema Amigorena.
"Seda kutsutakse nii - institutsioon, ehk pigem perekonna fenomen," ütles Miki.
"Fenomen?" küsis Vanaema Amigorena.
"Noh, ma tahan öelda, et praegusel ajal ei taha keegi mitte kellegagi koos elada," ütles Miki. "Kui aga tahetakse, siis väga lühidalt. Episoodiliselt."
"Mul ükstaspuha," ütles Vanaema Amigorena.
"Kui ükstaspuha, siis mis te kogu aeg muretsete, kui keegi kusagile sõidab või kavatseb sõita?" küsis Miki.
"Sest see on väga vastutustundetu," ütles Vanaema Amigorena heasüdamlikult. "Kõrvalt vaadates." (klk 243)
  • "Mida oleks vaja, et te oleksite kas või veidikenegi õnnelikum?" küsis Miki, silmitsedes äsja tuppa lennanud ööliblikat, kel oli üll smaragdroheline looduse kootud kuldsetest tolmuniitidest sametrüü.
"Mida oleks vaja?" küsis Vanaema Amigorena üle.
"Mida oleks vaja?" küsis Miki veel korra.
"Et ma tunneksin end tsipakenegi õnnelikumana, oleks vaja ... et ma oleksin väga noor ja väga rikas," ütles Vanaema Amigorena.
Ja lisas liblikale osutades:
"Löö ta maha." (lk 245-246)
  • Koolis õpetatakse lastele nii palju täiesti tarbetuid asju ja üleüldse ei tutvustata, kes võib öösel aknast nende magamistuppa lennata. (lk 248)
  • "Mul ei ole tulevikku," vastas Vanaema Amigorena.
"Kas te mind ei pea oma tulevikuks?"
"Mulle tundub, et tuleb suhtlemisest loobuda," vastas Vanaema Amigorena.
"Kellega?" küsis Miki.
"Sinuga."
"Mispärast?"
"Mulle ei meeldi nutikad inimesed," vastas Vanaema Amigorena.
Vanaema Amigorenal oli õigus.
Nutikusega õnnistas elu vaid neid, keda kõikides teistes valdkondades muserdas. (lk 251)
Teiste inimestega, ja isegi keisritega teeb armastus imet, kuid Castiglionega teeb see hoopis midagi muud. (lk 255)
  • Juba viiskümmend aastat oli möödunud sellest, kui Castiglione oli saabunud Hiinamaale.
Kirikuid maalima.
Tookord ootas nii palju aastaid uut Keisrit.
Seejärel - järgmist.
Kas näeb ta kunagi oma vanemate hauda?
Castiglione ei osanud enam aru saada, kas see oli euroopalik või hiinalik mõte.
Kas ta muutub juba jesuiidist konfutsianistiks, keda huvitavad elus kõige enam vanemate hauad?
Nüüd tahaks Castiglione maalida "Kadunud poega".
Kuid mitte siin.
Mitte Hiinamaal. (lk 258)
"Aga nüüd?" küsis Vanaema Amigorena.
"Aga nüüd võivad neil lõbustused ja kohustused lahus olla," vastas Šaša. "Nagu meestelgi."
"Ma tahan ka, et minu kohustused ja lõbustused oleksid lahus," ütles Vanaema Amigorena. "Tänasest alates."
"Nad on niigi lahus," ütles Šaša.
"Ma ei ole märganud," arvas Vanaema Amigorena.
"Teil ei ole ju enam kohustusi."
"Aga kas lõbustusi sinu meelest on?" küsis Vanaema Amigorena.
Ja lisas pärast pausi:
"Kvaliteetseid." (lk 262)
  • "Sa ei tunne sakslasi," ütles Vanaema Amigorena. "Nad ainult tunduvad rahulikud, meeldivad, inte... intelligentsed. Oskavad palju keeli, laulavad laua ääres laule, söövad vorstikesi, kuid tegelikult mõtlevad kogu aeg, kuidas Poolat paljaks röövida." (lk 263)
  • Aknast lendas sisse elukas, punaste silmade, kandilise selja ja kolakate mustade koibadega, ning hakkas peaga kogu jõust vastu akent pekslema.
Miks kärbsed proovivad endale kahekordse entusiasmiga otsa peale teha vaid seespool akent? (lk 269)
  • Vanadus on aeg, mil silmanähtavaid vaenlasi jääb üha vähemaks.
Kuid see pole täielik ega lõplik pääsemine.
Sest nähtamatuid tuleb juurde.(lk 271)
  • Hiinamaa muutus üksnes niivõrd, kuivõrd pidigi muutuma.
Jesuiidid üritasid.
Katsusid, ise seda teadmata, kasutada Hiina strategeemi "varastada talad".
"Varastada talad ja vahetada sambad ilma maja liigutamata."
Kuid talad osutusid liiga rasketeks ja sambad paigast nihutamatuteks.
Vähemalt inimjõul. (lk 272)
  • "Kas te mõtlete sageli sellele, milline te nooruses olite?" küsis Miki.
"Kas keegi on sulle midagi minust lobisenud?" küsis Vanaema Amigorena.
"Ei. Ma ei usu."
"Ütle talle..."
"Kellele?"
"Sellele, kes lobises..."
"..."
" ... et kui midagi ka oli, ma ei mäleta enam midagi," ütles Vanaema Amigorena. "Ja kui ma teda kohtan, löön ta maha." (lk 275)
  • Hiinlased ei saa teisel korrusel ei elada ega magada.
Kuid teise korruse rõdul seista, siidis vats vastu balustraadi, meeldis Kuuendale Qingi dünastia Keisrile väga.
Hiinlased suudavad elada ainult maa peal.
Eurooplased erinevadki nende meelest hiinlastest selle poolest, et nad on nõus "õhus elama".
Kuid taevas ei ela enamiku hiinlaste arvates mitte keegi.
Hiinamaale on võimalik viia vaid asju või leiutisi, kuid usku neile viia pole võimalik.
Võib-olla on nii sellepärast, et jesuiidid viisid usu Hiinamaale kaubateid mööda?
Vahest oleks pidanud otsima erilist teed - usuteed?
Räägitakse ju, et zen-budismi tõi Hiinamaale üksainus inimene.
Jalgsi. (lk 277)
  • Hiina keisrid vaatasid siia saabunud vaimulikke kui...
Mitte kui õpetuse toojaid, mitte kui õpetajaid, vaid kui andekaid barbareid.
Peaaegu nagu lapsi.
Ei ole võimalik Euroopat Hiinamaale üle kanda ega Kiriku tõelist jõudu näidata.
Keiser näeb alati vaid saadikuid, kel on hiinapärased riided üll.
Keisrid ei kartnud neid riiki lubada, sest teadsid, et nad ei suuda veel ühest - nähtamatust - Hiina müürist üle astuda... (lk 279)
  • Igaüks, kes on proovinud kunagi midagi luua, võib kinnitada: loominguks pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule tõenäoliselt ka kunagi tulevikus mitte mingeid tingimusi, mõtles Šaša.
Ja vastas valjusti. Iseendale:
"Küll on pommirahe, küll uputus, küll revolutsioon, küll armastus, ja veel kes teab mis." (lk 279)
  • Ema Nora pabistas salamisi, sest oma laste silme all valjusti pabistada oleks täielik autoriteedi mahamängimine. (lk 288)
  • Vaid oma raamatutes teab Ema Nora, mida peavad mehed tegema ja kuidas peavad naised käituma.
Kuid reaalses elus käitus Ema Nora nagu lastekirjanik.
Sel juhul peaks alati meeles pidama, et kriitiline mõtlemine sobib igal ajal, välja arvatud siis, kui räägid oma emast. (lk 289)
  • "Kas sa ei saaks mulle õpetada arvutiga kirjutamist," küsis Vanaema Amigorena ja tema silmad lõid lausa särama.
"Ei saa," ütles Šaša.
"..."
"Tõepoolest ei saa."
"Miks mitte?" küsis Vanaema Amigorena.
"Te tekitaksite harmagedooni," ütles Šaša.
"Mis asi on harmagedoon?" küsis Vanaema Amigorena, kui oli lause üle juurelnud.
"See on lahing, mis peab tulevikus toimuma," ütles Šaša.
"Kelle vahel ja milleks?" küsis Miki.
"Maale saabuva Messiase ja Maal elava Saatana vahel," ütles Šaša.
"Kes mina selles lahingus olen?" küsis Vanaema Amigorena. "Mida?" (lk 296-297)
  • "Ma küll ei mõista, mis ta sinna Austraaliasse peab jooksma, kas ta ei saa kusagile kodule lähemale joosta?" küsis Vanaema Amigorena mõne aja pärast.
Vastus sellele küsimusele polnud oluline, kuid Šaša püüdis vastata:
"Inimesed tahavad joosta sinna, kus neile tundub, et nad on õnnelikumad, mitte aga sinna, kuhu sina neile pakud."
"Ja kuhu ma pakun?" küsis Vanaema Amigorena.
"Lódżi," ütles Šaša. (lk 305)
Laval oli esimene koosseis, ja isegi paar külalistähte.
Miki luges hämaras poolvaljusti mustale taustale kirjutatud ooperilibretot.
Erilist rõõmu tekitasid talle libretos kolm kohta:
Esiteks: kaunist printsi jälitab madu, kuid kolm daami päästavad ta.
Teiseks: manatark ilmub vankril, mida veavad kuus lõvi.
Kolmandaks: lõpus otsustab üks tegelane - lindmees - endale otsa peale teha, sest arvab, et elu on ebaõiglane.
Lõvid polnud muidugi päris, süžee oli tobe ja lindmees jäi ellu, mis oli pettumus. (lk 306-307)
  • "Ma lugesin, et tänapäeval on võimalik inimest juba ökoloogiliselt matta," ütles Miki.
"Pappkarbis?" küsis Šaša.
"Ainult mitte pappkarbis!" hüüatas Ema Nora.
"Mitte tingimata pappkarbis. Võib ka ära sulatada," vastas Miki.
"Kus?" küsis Šaša.
"Spetsiaalses lahuses," vastas Miki.
"Millises lahuses???" küsis Šaša.
"Leelises," ütles Miki. "Või külmutada ja kuivatada."
"Keda? Vanaema????" karjatas Šaša Mikit pilguga salvates.
"Kas sa tead, et su vaated on vananenud?" küsis Miki. "Sa mõtled nagu üheksateistkümnenda sajandi fossiil."
"Kui keegi sul lubaks, mataksid sa oma kalli Vanaema interneti kaudu või müüksid ta maised jäänused oksjonil," kähvas Šaša tigedalt.
"Ma arvan, et Vanaema ei tahaks tõesti ökoloogiliselt maetud saada," katkestas Ema Nora sõnasõja. "Talle polnud ökoloogia kunagi südamelähedane."
Ütles ja süütas sõnatult küünla. (lk 324-325)
  • Ehkki matused on tseremoonia, millega austatakse, pühitsetakse ja mälestatakse kadunukese elu, on kõigi pühitsejate, austajate ja mälestajate südames üksainus soov - et kõik võimalikult kiiresti ühele poole saada. (lk 328)
  • Hauakirja - Vanaema Amigorena kaks eesnime ja ühe perekonnanime - oli kiviraidur hakanud keskelt seriifkirjas toksima.
Et oleks kenam.
Eesnimed ja perekonnanimi olid pikad, seepärast tuli perekonnanime lõpp nii kokku pressida, et meister pidi kas lõputähtedest üldse loobuma või need peaaegu kaks korda väiksemalt kirjutama.
Mõeldud, tehtud.
"Mind rõõmustab vähemalt seegi, et ta tähti vahele ei jätnud," ütles Miki.
Kivi pikalt silmitsedes olid kõik ühel meelel: hauakive toksivatelt kiviraiduritelt tuleb nõuda keskharidust.
"Mis sa arvad, kas talle oleks hauakivi meeldinud?" küsis Miki.
"Talle poleks mitte ükski hauakivi meeldinud," vastas Šaša. (lk 334)
  • Varem rändasid inimesed ainult kas missiooni või eesmärgiga.
Nüüd rändavad inimesed lihtsalt niisama. Ainult midagi vaatama.
Ja need lihtsalt niisama rännud on maailma nõnda palju muutnud, et alles pole enam ühtegi kohta, kuhu tasuks ja saaks niimoodi põgeneda, et keegi ei leia sind üles. (lk 354)
  • Lugedes lodžal raamatut "Teekond Läände", seitsmenda sajandi lugu budistlikust mungast Tripitakast, kes otsustas koos ahvikuninga Sun Wukongi, munksea Zhu Bajie ja liivamunga Sha Wujingiga jalgsi Hiinamaalt Indiasse pühatekste viia, mõistis Šaša: muinasjuttudes on takistused palju keerulisemad, kuid nende ületamine palju kergem.
Väga sageli lausa mänglev.
Kõik ümberringi tahtsid peategelast aidata.
Või oli neid võimalik veenda, et nad tahaksid.
Päriselus on takistused nähtamatud, segased, tümad ja venivad ning inimesi kuude kaupa piinavad.
Kui nad ise ei kao, pole neid enamasti võimalik mõjutada. (lk 369-370)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kalad_ja_draakonid&oldid=98821"