Ööliblikas

Proosa

"Mida oleks vaja, et te oleksite kas või veidikenegi õnnelikum?" küsis Miki, silmitsedes äsja tuppa lennanud ööliblikat, kel oli üll smaragdroheline looduse kootud kuldsetest tolmuniitidest sametrüü.

"Mida oleks vaja?" küsis Vanaema Amigorena üle.

"Mida oleks vaja?" küsis Miki veel korra.

"Et ma tunneksin end tsipakenegi õnnelikumana, oleks vaja ... et ma oleksin väga noor ja väga rikas," ütles Vanaema Amigorena.

Ja lisas liblikale osutades:

"Löö ta maha."

Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017, lk 245-246

Teisalt ei nõustu ma DeLandaga atraktorite ontoloogilise staatuse küsimuses. Matemaatilises mudeldamises võib tõepoolest olla kasulik mõelda neist kui millestki reaalsest, aga kujutleda neid reaalsetena maailmas on minu meelest ülepingutatud. Tähendab, linnad ja kanepisuitsetamise peod on muidugi reaalsed entifitseeritavad üksused, aga nende atraktorsus, kui nii võib väljenduda, ei ole - iseeneses nad seda tüüpi kausaalset tõhusust ei oma. Teisisõnu, tõsiasja, et ööliblikad lendavad tulle, ei põhjusta mitte tuli, vaid miski ööliblikate sees. Sellepärast ütleksin ma, et atraktorid ei ole protsessidega, mida nad mõjutavad, otseselt suhestatud. Tuli ei vaja ööliblikat, linn saab (valdava osa ajast) läbi ilma hiljuti linnastunud külaelaniketa ja kanepipläru ei hooli vähematki teda suitsetava tudengi elust.
- Rein Raud, "Olemise voog", tlk Triinu Pakk, 2021, lk 201, joonealune märkus

Luule

Vale ju! Vale laulda valu. Kole kannatust kiita. Küsige
liblika käest. Küsige ööliblika käest, kes täiel jõul lõk-
kesse lendab: lähed sa, pimehull, lõppu otsima? miks
sind see palavalu tõmbab? — Mis lõppu, mis valu, mis
määrdunud keeles te räägite?

Paul-Eerik Rummo, "Artur Alliksaare jäljenduseks ja mälestuseks", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 179

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.
...
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.
...

Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356

Ööliblikas libiseb pimedusest.
ma vaatan ta kõigisse haavadesse,
ma lendan tulle ööliblika eest,
ööliblikas jääb mind põlgama öösse.

Triin Soomets, "* Huntide hõbedast unen" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 61

Kakskümmend aastat tagasi
kirjutasin luuletuse
kuidas tähed öösel mu tuppa tulevad
Nüüd trügivad mu akendest
sisse lina-tähtöölased luiklainelased nõgeseleedikud
valge-sulgtiivad ja vaarika-udeseljad
Tume-kuuvaksik maandub mu käele
seda justnagu inspekteerides
Püüan klaviatuuril kirjutada
oma järgmist luuletust
Liblikas ei lase

Krista Ojasaar, "Kakskümmend aastat tagasi", rmt: "Õhuookean", 2015, lk 30

Olen ööliblikas
Just nagu ütlesid
Kuigi mitte selline
Nagu sa ütlesid —
Ah, aga võib-olla siiski
Just selline!

Pimeduses lendan
Pimeduses elan
Pimeduses põlen
Pimeduses suren

Ja nagu iga ööliblikas
Armastan ka mina
Üle kõige valgust

Saile Johanna Langsepp, "Ööliblikas" kogus "Ööde inimene" lk 11

Kirjandus

Katja Kettu, "Ööliblikas" ("Yöperhonen"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2016