Vastutustundetus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Aga mind hüüab vanaisa endistviisi Jannu-Jonnuks või Jannu-Nunnuks, kuigi mu tegelik nimi on Jaanus. Olen püüdnud sellest taadiga juttu teha, et ta mind vähemalt võõraste ees kutsuks Jaanuseks, sest nimi Jannu-Jonnu paneb inimesi samavõrd naerma nagu Tossu, Possu, Mossu ja kõik muud taolised hellitusnimed, mida vastutustundetud esivanemad lendu lasevad ja mis teevad nende järglastest ümbruskonna naerualused. Mingisugune Jannu-Jonnu lausa kutsub naabrijõnglasi lõõritama:
"Jannu-Jonnu, põsed lonti!
Jannu-Jonnu kardab tonti!"
Need poisiklutid lihtsalt ei oska midagi paremat välja mõelda, kui inimese nime üle irvitada.
Vanataat küll rahustab, et mingile laulusalmile tema üldse tähelepanu ei pööraks. Targem andvat järele, kõige targem panevat vatitropid kõrva, kui muidu ei saa. Aga eks siis taat ise võiks see kõige-kõige targem olla ja hüüda mind Jaanuseks. Ei mingit riimi ja naabrimarakratid jääksid ise narriks. Aga praegu leiavad jõmpsikad, et pole paremat nalja, kui röökida üle aia: "Nunnu-Jannu kardab tonti!"
Jabur, jah, aga seda vastikum taluda. Miks on küll elus nii, et mis ühele tundub hellitusena, tundub teisele mõnitusena? (lk 5)


  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Luule[muuda]

...Mulle meenus, et mu kadunud isa, luuletaja,
tõi mulle kunagi siitsamast Göteborgist T-särgi,
kui nad Rootsis eesti kirjanikega oma loomingut
lugemas käisid. Kuid just siit tahtsid nad sõbraga ära karata,
sadamast jalga lasta väikse lõbusa laevaga Taani -
otse sadama kohvikust Taani, aga ta pööras kailt tagasi järsku
ja ostiski mulle sealsamas sadamaturult kollase särgi, punase kirjaga rinnal -
                          GÖTEBORG
...
Aastate pärast isa rääkis mulle seda lugu. Olin siis raevunud teismeline,
riidlesin naljaga pooleks - kuidas sa ometi võisid nii vastutustundetu olla ־
ma poleks ju saanudki nii oma jöteborisärki! Ma oleksin sellest ilma.
Kuid peaaegu elu ja surma küsimus oli olnud tookord
see põgenemine neile,
just sellepärast mu kollane särk oli tõesti ilus.

  • Elo Viiding, "GÖTEBORG 1978-2005", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 46-47