Hauakirja - Vanaema Amigorena kaks eesnime ja ühe perekonnanime - oli kiviraidur hakanud keskelt seriifkirjas toksima.
Et oleks kenam.
Eesnimed ja perekonnanimi olid pikad, seepärast tuli perekonnanime lõpp nii kokku pressida, et meister pidi kas lõputähtedest üldse loobuma või need peaaegu kaks korda väiksemalt kirjutama.
Mõeldud, tehtud.
"Mind rõõmustab vähemalt seegi, et ta tähti vahele ei jätnud," ütles Miki.
Kivi pikalt silmitsedes olid kõik ühel meelel: hauakive toksivatelt kiviraiduritelt tuleb nõuda keskharidust.
"Mis sa arvad, kas talle oleks hauakivi meeldinud?" küsis Miki.
"Talle poleks mitte ükski hauakivi meeldinud," vastas Šaša. (lk 334)
