Dominiiklased

Ordo Fratrum Praedicatorum, OP, Jutlustajate Ordu, mustad mungad

Proosa

• Paganate ja filosoofide raamatuid ärgu uuritagu, isegi kui neisse sisse vaadatakse/kuigi neid loetakse. Ilmalikke teadusi ärgu õpitagu ega neid, mida vabadeks kunstideks kutsutakse, muidu, kui kellelegi ordumeister või generaalkapiitel arvab heaks anda dispensatsiooni, vaid lugegu nii noored kui ka teised teoloogilisi raamatuid.

In libris gentilium et philosophorum non studeant, etsi ad horam inspiciant. Seculares scientias non addiscant nec etiam artes quas liberales vocant, nisi aliquando circa aliquos magister ordinis vel capitulum generale voluerit aliter dispensare, sed tantum libros theologicos tam iuvenes quam alii legant.

• Dominiiklaste ordu põhikirjast, mis kehtis 1228–1237. "Textus constitutionum antiquarum O. P.", rmt: "De oudste Constituties van de Dominicanen". Ed. A[ntonius] H[enricus] Thomas OP. Louvain, 1965, lk 361; Siiri Rebane, "Animadversiones criticae de vita sancti doctoris ecclesiae Alberti Magni ordinis fratrum praedicatorum episcopi cum consideratione rerum quarundam livonicarum" (Kriitilisi vaatlusi dominiiklaste ordust pärit piiskopi, püha doctor ecclesiae Albertus Magnuse eluloo asjus, koos mõnede Liivimaasse puutuvate asjaolude arvessevõtmisega). Bakalaureusetöö. Juhendaja Marju Lepajõe. Käsikiri Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Tartu, 2002, lk 37

• Mõnede varasemate ajaloolaste arvamuse kohaselt oli Dominicusel endal kindel nõu juba 1207. või siis 1217. aastal tulla Läänemere-ruumi viimaseid paganaid ristiusku pöörama; seda ei peeta enam siiski tõenäoliseks. Siiski ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes päriselt välistada võimalust, et teadmine vajadusest Läänemere kagurannikul misjoneerida võis olla üks ajendeid, mis aitas Dominicusel oma uutmoodi ordu üldist kavandit välja mõelda. Sest fakt on see, et Taanis ta just sel ajal käis, kui seal plaanitseti ristiretke Eesti aladele, ja suhtles aadlikega, ehk ringkondadega, kust pärines ristiretkede juhtiv, liikumapanev ja relvajõud. Kastiilia kuningas Ferdinand VIII saatis 1203. aastal piiskop Diego saadikuna Taani sobitama abielu kuningapoeg Ferdinandi ja kellegi Taani aadlidaami vahel. Dominicus kuulus siis piiskop Diego kaaskonda, samuti 1205. aastal, kui nad pidid pruudi Taanist Hispaaniasse tooma, kuid see oli vahepeal ümber mõelnud või surnud. Täpselt samal ajal toimusid siinkandis tormilised sündmused. 1203 rüüstasid saarlased Taanile kuuluvat Listerbyt ja 1206 tungis taanlaste vägi Saaremaale.
  • Siiri Rebane, "Dominikaner in Estland", Estnisches Mittelalter, hrsg. Kadri-Rutt Hahn, Matthias Thumser, Eberhard Winkler. Schriften der Baltischen Historischen Kommission, Band 20. Berlin: LIT Verlag, 2015, S. 194

• [Esmaspäev, 23. juuli 1268]

Enne õhtut tema [Cristina] juurest ära tulles, kui lugesime vesprit, jõudsid kohale veel kaks venda Kölnist, vend Albrandinuse õpingukaaslased, nimelt vend Baldwinus Flandriast ja vend Mauricius Tallinnast, Dacia provintsist. Ja kui me olime õhtust söönud koos emand Gevaga, mainitud püha Cecilia [kanonisside kolleegiumi] abtissiga, kes oli vendadele nagu ema eest ja väga heategev, auväärne neitsi ja igati hea kuulsusega ja pisut elatanud, läks emand abtiss väljale, saatjaskonnaks tema tüdrukud ja nooremandad. Kellele ka meie, neli venda, tema palve peale järgnesime. Olid seal tema kolleegiumist kuus emandat, kõrgeaulised neitsid ja hästi haritud, keda nimetaksin emandateks tõotuste pärast, aga nooremandateks sünnipärase seisuse ja mõnevõrra noorema ea pärast. Jalutuskäik lõppenud, istus emand abtiss ühel künkal oma mõisa ees pingile, ja tema ümber istusime ka meie, vennad, ja mainitud nooremandad. Muu hulgas, mis siin juba öeldud sai, ütles kogudusepreester emand abtissile: „Emand, näete, siin on teie juures neli õpetatud studenti jutlustajate ordust, eri provintsidest, öelge neile, et nad meie ees mõnda teoloogilist küsimust arutleksid.“ Kui emand minu poole pöördus, mitte et ma kõige targem oleksin, vaid et ta mind paremini tundis, ja käskis, et alustaksime arutelu mõne küsimuse üle, palusin teda, et ta meid sellest säästaks. Ma kartsin, et nagu tavaliselt, läheb disputantide vahel tüliks. Kui ta minu palvet kuulda ei võtnud, sest teda tõukas tagant uudishimu, sest ta ei olnud kunagi kuulnud disputantide kohtumist, kutsusin kaaslased ja, isand kogudusepreestri ärgitusel, pani emand abtiss diskuteerimiseks ette küsimuse, kummale Issand usaldas enam, kas Peetrusele, kiriku, või Johannesele, kellele andis püha Neitsi, oma üliauväärse ema. Ja kui vend Albrandinus, meist vanim ja püha Peetruse valdustes sündinud, seisis Peetruse väärikuse eest ja mina Johannese puhtuse ja omasuse eest, ja argumendid ja järeldused siia-sinna kõlasid, kusjuures kaks ülejäänud venda ja õpingukaaslast meid toetasid, äkki tuli joostes ja ähkides üks tüdruk ja kutsus kogudusepreestrit tungival häälel, öeldes ja paludes, et ta tuleks temaga kaasa. Ja me kõik arvasime, et kutsutakse mõne haige juurde, kes on suremas, ja ta ise läks koos tüdrukuga ja sai teada, milles on asi, ja kutsus mind valju häälega ja palus, et ma võtaksin kellegi kaasa ja tuleksin ruttu. Jätsin dispuudi sinnapaika ja võtsin vend Albrandinuse kaasa, ja kui ma tema juurde jõudsin, ütles mulle: „Kurat paiskas Cristina virtsatiiki ja ma kardan, et uputab ära, kui me ei kiirusta.“

• Siiri Rebane (editsioon ja tõlge), "Mauricius de Revalia in Vita Cristine Stumbelensis quam Petrus de Dacia conscripsit. Tallinna Mauricius Gotlandi Petruse kirjutises "Stommelni Cristina elu"". Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2008, lk 69

• Idas käinud dominiiklased olid tutvunud ka idamaise mõttetarkusega. Olid toonud seda kojugi. Olid rääkinud sellest. Et inimene pole liha, vaid vaim: liha on ainult rõivas; kui rõivas katkeb, antakse maailma magasiaidast uus selga.
  • Géza Gárdonyi, "Jumala orjad". Rmt: "Nähtamatu inimene. Jumala orjad", tõlkinud Ants Murakin, sari "Põnevik", Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 383

• Püha Dominikuse väiksest kerjusmunkade salgast oli Issanda aias kasvanud suur ja võimas puu, millel oli palju harusid. Kolmas ordu oli selle kõige noorem haru, õigemini võsu, mis kasvas peatüve kõrval, sest sinna kuulusid ilmalikud vennad ja õed, kellelt ei nõutud kloostritõotust. Nad elasid edasi oma kodudes, aga pühendasid siiski kogu oma jõu Kristuse teenimisele. Oma ohvritöö juures, milleks õdede puhul oli eeskätt vaeste ja haigete eest hoolitsemine, kandsid nad välise märgina ordurüüd — värvimata villast kuube ja musta mantlit, mille tõttu rahvas neid kutsus mantellata nimega. (lk 78)
• Et prior oli halvas tujus, seda märkas ka Tommaso otsekohe. Kuigi kloostriülema näol oli naeratus, oli see üsna viril. Aga Püha Dominikus oli käskinud rõõmus olla, ja millal pidi inimene olema rõõmsam kui siis, kui ta Issanda aeda umbrohust puhastas. (lk 101)
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965

• Vang noogutas ja dominikaanlane jätkas võidurõõmsa naeratusega, mida ta ei vaevunudki varjata.

"Jällegi ainult selleks segasin vahele, et näidata, et meie ees midagi ei jää salajaks. Iga sõna, mis kunagi on välja öeldud, jääb kajama meie kõrvadesse, keda Kirik on pannud oma laste eest hoolitsema."

• Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 116

• Dominiiklased olid veendunud, et usu peab hiinlastele viima ainult õigel, dominiiklikul kombel.

Ning usu viimine peab olema Hiinas täpselt samasugune nagu Euroopas.

Ei mingeid tõlgendamisi.

Ei mingeid kõrvalekaldeid.

Veel olid dominiiklased veendunud, et jesuiidid edastavad usku oma misjonil — nii Hiinas kui ka mujal — valesti.

Lubamatult valesti.

Jesuiidid on hiinlastega lubamatult järeleandlikud ja loovad nendega koos mingi ühise sino-kristliku religiooni.

Isa Ripa ütleb: dominiiklastega on igal ajal probleeme olnud. (lk 52)

• Dominiiklased ronivad igale poole oma tsensuuriga.

Nad ei üritagi Hiina kommete vastu huvi tunda.

Nad ei mõista, et Kristuse usk saab hiinlasteni jõuda üksnes, kui palvusel tehakse tulevärki, ütleb Isa Ripa. (lk 53)

• Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, Tallinn: Varrak, 2017

• [Bernard Gui:] "Mind huvitaks nüüd, vend William, millistest paberitest te rääkisite täna hommikul Severinusega, kui keldriülem kuulis teid ja laskis ennast eksitusse viia."

William kannatas tema pilgu välja: "Remigio laskis ennast tõepoolest eksitusse viia. Me rääkisime Ayyub al Ruhawi traktaadist koerte hüdrofoobia kohta, see on haruldaselt tark raamat, millest te olete kindlasti kuulnud ja mis on teile väga kasulik lugemine… Ayyubi arvates võib hüdrofoobiat ära tunda kahekümne viie tunnuse järgi…"

Bernard, kes kuulus dominiiklaste (domini canes tähendab Issanda koerad) ordusse, ei pidanud antud juhul vajalikuks alustada uut sõnasõda. "Ma näen, et see ei puutu asjasse," ütles ta kähku ja jätkas ülekuulamist. (Viies päev. Üheksas tund, kus leiab aset õigusemõistmine, millest jääb ebameeldiv mulje, et mitte kellelgi ei ole õigus.)

• Umberto Eco, "Roosi nimi", tlk Merike Pau, Eesti Päevalehe Raamat, lk 363–364

• Kerjusvendade uurijad Lääne-Euroopas on aegade jooksul kõige suuremat huvi tundnud 13. sajandi vastu. Liivimaa dominiiklaste ajaloost sel perioodil on teada nii vähe, et võrdluste otsimine ja paralleelide tõmbamine Lõuna- ja Lääne-Euroopaga võib viia valedele jälgedele. Liivimaa poliitilised, eriti aga klimaatilised, demograafilised, majanduslikud ja hariduslikud olud, mis etendasid Jutlustajavendade ordu käekäigus alati väga suurt osa, olid siin Lõuna- ja Lääne-Euroopast erinevad. Kesk- ja eriti Põhja-Euroopas jäi dominiiklastele eeskätt (kiriku)poliitiline ja administratiivne tähtsus ning panus hingehoiutöösse. (lk 383)
• Konvendi põlistamiseks tuli vendadel Tallinnas 13. sajandil vaeva näha ja küllap üsna raskeid aegu üle elada, ent hiljemalt 14. sajandi alguseks olid dominiiklased siin omandanud teatava poliitilise autoriteedi ja majandusliku kindlustatuse. Konvendi põhiülesannetest – jutlustamisest ja vaimulikest teenistustest – on aga teada nii vähe, et selles osas paistab vendade ajalugu praeguseks pigem kõverpeeglis, mis paisutab mõned detailid ebaproportsionaalselt suureks, jättes teised, olulised ja määravad, võib-olla hoopis märkamatuks. (lk 383)
• Selleks ajaks, kui Euroopas pikalt küpsenud ühiskondlikud ja religioossed muutused Liivimaal avaldusid ja siinse kirikuelu 1520. aastatel segi lõid, olid vennad minetanud oma kunagise poliitilise kaalu ja intellektuaalse üleoleku. Koolitatud ja paljunäinud inimesed ei olnud ka siinses piiriäärses, ebasõbraliku kliimaga maanurgas enam kuigi suur haruldus. [---]

Vennad muutusid ebavajalikuks, neil hoidsid nende vanas staatuses mõne kuu või aasta jooksul hinge sees veel vaid endisaegne tava, isiklikud sidemed ja inimlikud kiindumused, ent nende eluvormi lõplik hääbumine oli ühe põlvkonna küsimus. (lk 384)

• Tiina Kala, "Jutlustajad ja hingede päästjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent", sari: Acta Universitatis Tallinnensis, Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2013