Kosmonaut

Proosa

• "Kas te teate, kuidas kutsutakse Hiina astronaute?" küsis Šaša, vaadates aknast Hiina saatkonna töötajat ja tema naist, kes olid värsket õhku hingama tulnud ja proovisid võimalikult kiiresti Hiina restoranist mööda pääseda.

"Ei," ütles Miki. "Kuidas neid kutsutakse?"

"Taikonaudid," ütles Šaša.

"Mis asja, kas neil lubatakse juba kosmosesse minna?" küsis Vanaema Amigorena aknale lähenedes, et uurida, mis hiinlased seal väljas kõnnivad.

• Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017, lk 136-137

Luule

Läbi alevi loginal vanker veereb,
autod laseme ilusti ette.
Ja üht ununud kirikut näen tee veeres
nagu kehva raketimaketti.

Kahekümnendat sajandit mööda meid edasi
tirib hobune. Taat lausub endale:
"Aga on ikka julgus — raketiga sedasi
üles taevasse minna lendama!"

Ja ta lamab vankris, tööraske, käed karpunud,
oma päikse all, ehtne ja ehe.
Ma ei tea, kellel tarvis on rohkem vaprust:
kosmonaudil või põllumehel.

• Borõss Oliinõk, "Vaprusest", rmt: "Maa", tlk Harald Rajamets, 1978, lk 18–19