Leelis

Proosa[muuda]

"Ma lugesin, et tänapäeval on võimalik inimest juba ökoloogiliselt matta," ütles Miki.

"Pappkarbis?" küsis Šaša.

"Ainult mitte pappkarbis!" hüüatas Ema Nora.

"Mitte tingimata pappkarbis. Võib ka ära sulatada," vastas Miki.

"Kus?" küsis Šaša.

"Spetsiaalses lahuses," vastas Miki.

"Millises lahuses???" küsis Šaša.

"Leelises," ütles Miki. "Või külmutada ja kuivatada."

"Keda? Vanaema????" karjatas Šaša Mikit pilguga salvates.

"Kas sa tead, et su vaated on vananenud?" küsis Miki. "Sa mõtled nagu üheksateistkümnenda sajandi fossiil."

"Kui keegi sul lubaks, mataksid sa oma kalli Vanaema interneti kaudu või müüksid ta maised jäänused oksjonil," kähvas Šaša tigedalt.

"Ma arvan, et Vanaema ei tahaks tõesti ökoloogiliselt maetud saada," katkestas Ema Nora sõnasõja. "Talle polnud ökoloogia kunagi südamelähedane."

Ütles ja süütas sõnatult küünla. (lk 324-325)