Jaanika Anderson

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jaanika Anderson (kuni 2008 Jaanika Tiisvend; sündinud 28. juunil 1978 Põlvas) on eesti klassikaline filoloog ja muuseumitöötaja, Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor.

Artiklid[muuda]

  • Kellel on kasu akadeemilisest pärandist? Ülikoolides säilitatava pärandi tarbijana ei käsitata üksnes ülikooliperet – õppejõude ja üliõpilasi. Ülikoolide kollektsioonid teenivad paljusid alates kooliõpilastest ja lõpetades erihuvidega teadlastega. Sellest annab tunnistust viimastel aastatel hoogustunud kogude kindlakstegemine, andmebaasidesse sisestamine ja digiteerimine eesmärgiga muuta kollektsioonid ühiskasulikuks. Kogude korrastamise tulemusel tõuseb akadeemiline pärand paremini esile ka akadeemilise pere enda silmis.
  • Sellele, mis paljudele seostub sõnapaariga "akadeemiline pärand" – muuseumid ja kollektsioonid – pandi alus Tartu ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Samal aastal pandi alus ka ülikooli loodusteaduslikele kollektsioonidele, raamatukogule ning aasta hiljem kunstimuuseumile. Valgustusajastu ideaali järgi igakülgselt haritud inimese kasvatamiseks – kusjuures iseäranis tähtsaks peeti kunstikasvatust – oli see vajalik samm.
  • Sel aastal täitus sada aastat Tartu ülikooli kunstikogude, sh Richteri kogutud Egiptuse muististe, ning antiikkeraamika, maalide, graafika ja kunstiraamatute evakueerimisest. Osa Tartu ülikoolile kuulunud varast toodi mõne aasta pärast tagasi, kuid sõja eest pakku viidud kunstiteoseid säilitatakse tänapäevani Venemaal Voroneži oblasti Kramskoi-nimelises kunstimuuseumis. Ometi käsitame ka Venemaal asuvat kunstikogu kui Tartu ülikoolile kuuluvat akadeemilist pärandit, sest see on tükike ülikooli koondatud kollektsioonide ajaloost.
  • Akadeemilise pärandi, olgu see kirjalik, esemeline või monument, väärtus on seda suurem, mida paremini kättesaadavaks ja mõistetavamaks teeme selle akadeemilisele perele ja üldsusele.


  • Muuseumid on võimelised kujundama ümber kunstikaanoneid ja kaasa aitama meistriteoste kuulsuse kasvamisele. Paljud kunstitööd on järjest kuulsamad ka võistluse tõttu nende omandamise pärast.
  • Euroopas hakkas antiikkunst pälvima laialdasemalt tähelepanu XVII sajandil, kui kunstiakadeemiad hankisid endale õppetöö tarbeks ja kopeerimiseks antiikskulptuuridest valmistatud kipsvalandid. Antiiksete kunstiteoste üks ühele kopeerimine jätkub tänaseni. Kes poleks näinud antiigi Venuse ja Apolloni kuju variatsioone, mille materjal, suurus ja tehnika võivad olla muutunud, kuid kujutis on püütud edasi anda muutumatuna. Palju vähem teatakse ja tuntakse nüüdisaegseid tõlgendusi, mis on tõuke saanud mõnest kunstiajaloo seisukohast olulisest taiesest, kuid uute materjalide ja vormidega edastatavad sõnumid on päevakajalised. Vormi algallikas ja eeskuju on jäänud seejuures siiski äratuntavaks.
  • Vaikelu arenes maaližanrina XVI sajandil, kuigi selle juured ulatuvad Vana-Egiptusesse. Vaikelude puhul on tavaliselt kujutatud proosalisi igapäevaasju, mis kannavad aga sügavamat metafoorilist tähendust: sageli näeb seal surelikkuse sümbolina loomakorjuseid, usse lilleseadetes ja putukaid taimi närimas. Ajalisus on elutsükli lahutamatu osa ning surmahetkel on enamik soove tavalised. Selle on edukalt tõestanud oma fotodega Mat Collishaw, kes on pildile püüdnud surmamõistetute viimased toidusoovid (2011).
  • Kuninglikud ja teised suured erakogud avati publikule muuseumidena XVIII ja XIX sajandil. Kui Louvre’i 1793. aastast külastada sai, jäeti kunstnikele eraldi aeg, et nad saaksid takistamatult kuulsatele kunstiteostele ligi, neid vaadata ja kopeerida. Vanade meistrite tööde lähedalt uurimine ja neist koopiate tegemine on olnud kunstihariduse keskne osa sajandeid ja andnud oma panuse šedöövrite tekkeks.
  • Kui paarisajal aastal oli hinnas kunstiteose kopeerimine, siis nüüdseks on see asendunud vabama jäljendamisega. Kunstiklassika on praegu ennekõike inspiratsiooniallikas: kunstnikud on keskendunud tõlgendamisele ja uute tähenduste leidmisele ning kombineerivad tuntud süžeesid uute vormide ja tehnikatega.


  • Muuseumi olemust kirjeldatakse kui templit, haridusasutust, kogukonnakeskust või mausoleumi, aga neid on võrreldud ka kaupluse ja laadaga. Muuseumid on piiritlemata, need moodustavad eriilmelistest üksustest koosneva ülemaailmse võrgustiku. Muuseumid ei ole ainult hooned, mille sees on esemed, vaid muuseumi näo kujundavad inimesed – väljaõppinud töötajad, külastajad, annetajad, vabatahtlikud ja muuseumipidajad. Muuseumide arengule on kaasa aidanud nii mehed kui naised, kuid naiste osa on suurenenud samm-sammult, kuni võime juba rääkida teatud ametite feminiseerumisest.
  • Euroopas oli XIX sajandi keskpaigas muuseumide külastamine uudne tegevus ja seetõttu tekitas naistele sissepääsu võimaldamine väitlusi. Kuigi juba XVIII sajandil tundsid nii mehed kui naised huvi teadusajaloo ja kogumise vastu, põrkuti ometi küsimusele, kas muuseumid peaksid olema naistele avatud. Mitte kõik muuseumid ja galeriid ei avanud naistele ust, ja kui nad seda tegid, siis mitte samadel tingimustel. Kate Hill on uurinud naiste ja muuseumide suhteid aastatel 1850–1914. Naiste ligipääsu ja osalemist püüdis algul kontrollida meestest koosnev juhtkond. Mida "tõsisem" muuseum, seda vähem tõenäoliselt koheldi naisi teretulnud külastajana. Naiskülastajad olid kui märguanne, et seal ei tutvustata džentelmenide teadmisi, ja naiste muuseumi lubamist võis pidada märgiks, et pakutakse kergemat meelelahutust. Välja oli kujunenud arusaam, et mehed on tõsiteadlased ja eestseisjad-muuseumipidajad, naised aga kergemeelsed ja moekad külastajad.
  • Erinevalt eliidist olid töölisklassist pärit naiskülastajad muuseumipidajate mureallikas kogu XIX sajandi vältel. Neisse suhtuti eelarvamusega. Kardeti, et tegemist võib olla prostituutidega, kes kasutavad muuseumi oma äri ajamiseks. Muuseumis ei soovitud näha ka rinnalapsega emasid, kel võis pähe tulla oma last varjamatult imetada. Tööinimeste räpasust ning galeriis piknike pidamist peeti ohtlikuks kunstiteostele, selles nähti galerii saastumise ohtu. Iseäranis aktuaalsed olid need probleemid Londoni kesklinnas asuvas Rahvusgaleriis (avati 1824), kuna sinna oli lihtne tänavalt sisse astuda.
Suurt muret põhjustasid ka väikelastega naised. Arutleti, kas lapsed üldse peaksid muuseumis käima. Alla kaheksa-aastased ei olnud Briti Muuseumi (avati 1759) lubatud kuni 1879. aastani. Ka Rahvusgalerii ei lubanud väikesi lapsi muuseumi, kus võis juhtuda "väikesi õnnetusi".
  • Laste meelest ongi muuseum naiste maailm. Muuseumikülastusel saadavad neid naisõpetajad, lisaks emad, muuseumis võtab neid vastu naiskülastusjuht või -pedagoog, muuseumipoes on sageli müüjanna. See pole ainult Eestis nii, vaid ka teistes riikides. Küll aga on mehi rohkem muuseumide juhtkonnas ja kuraatorite hulgas.
  • XIX sajandi keskpaigast kuni Esimese maailmasõjani olid muuseumi naistöötajad enamasti väljaõppeta, alakvalifitseeritud, kuid ikkagi arvestatav tööjõud. Väikse eelarve tõttu sõltusid muuseumid naiste odavast või lausa tasuta tööjõust. Naised olid töötegijana vastuvõetavaks tunnistatud igavas, argises töös, peenekoelisemas või rutiinses töös, siltide kirjutamisel, aga ka puhastustöödel ja lastega tegelemisel. Naisi ei nähtud kuraatorina, sest see ametikoht nõudis juhtimisoskust, uurimistööd ja pühendumist.
  • Esimese maailmasõja ajal hakkas Saksamaa ülikoolides levima uus mõtteviis. Kuigi suur osa mehi oli sõjaväljal, tuli säilitada ülikoolide õppe- ja teadustegevus. Akadeemilise haridusega naised võeti ametisse peamiselt assistendina, sageli lepinguta ja tühise tasu eest. Kirjutamata reegel oli, et naisspetsialist ei tohi hõivata mehe ametikohta, ta tohib olla vaid ajutine kohusetäitja. Nii töötasid tagasihoidlikel ametikohtadel naised tegelikult instituutide ja laborite juhtidena, täites akadeemiliste tippude ülesandeid.
  • Ka Tartu ülikoolis võeti 1920ndatel tööle naisi, sest ilma nendeta ei oleks suurt teadust sündinud. Uued astrofüüsika küsimused nõudsid sageli töömahukat loendamist, arvutamist ja mõõtmist. Arvutajate ja mõõtjatena hakati kasutama naisi, kes püüdlesid iseseisvuse poole ja olid valmis töötama väikse tasu eest või suisa tasuta. Harva märgiti nende töö nimeliselt ära ja veel harvem said nad teadusartikli kaasautoriks. Seevastu sama tööd teinud noor­mehed tõusid kiiresti assistendiks ja neist said tunnustatud teadlased.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel