Aili Vint

Aili Vint (aastani 1967 Aili Sarv; sündinud 25. aprillil 1941 Rakveres) on eesti maalikunstnik ja graafik.

[Õpingute ajast ERKIs:] Meie õnneks saime ERKI Üliõpilaste Teadusliku Ühingu varjus toimetada vabalt ja iseseisvalt. Olime üllatunud, et meid toetasid – ja isegi tiivustasid – meie õppejõud-professorid Leo Soonpää, Boris Bernstein, isegi rektor Jaan Vares ning kõik tolleaegsed noored kunstiteadlased: Sirje Helme, Jaak Kangilaski, Evi Pihelgas, Eha Komissarov. Nii ei osanud Venemaa poolt meile riiki juhtima sokutatud juhid kahtlustadagi, millega me, tudengihakatised, tegelikult tegelesime. Ega me isegi ei mõistnud, et õõnestame sotsrealismi alustalasid.
Kunstnikutüüp on inimene, kes igal hetkel oma elus annab oma parima, mida ta sel hetkel suudab. Ja sellepärast ei ole keegi meist ära teeninud ei eiramist ega süüdistusi, ka enda poolt mitte.
Moekunst on üks kõige-kõige loomingulisem kunstiliik, seal voolab kõigi kaunite kunstide sünergia. Mood peegeldab maailma hetkeseisu perfektsemalt kui ükski teine kunstiliik. Maailm muutub minutitega! Kui peaksin praegu kunstnikuna alustama, siis valiksin erialaks moekunsti.
- Aili Vint, intervjuu: Kaarin Kivirähk, "Aili Vint: ideed hõljuvad õhus, oska need ainult õigel ajal ja õiges kohas kinni püüda". Eesti Ekspress, 26. märts 2018

Palaval suvepäeval, keset tolmust linna, mängisime mere ääres olemist. Üks laps pani oma silmad kinni ja teine talutas teda päikese käest varjulisse kohta. See, kel silmad kinni olid, pidi varju jõudes hõiskama: "Meres!" Ja kui ta päikese kätte tagasi toodi, pidi hüüdma: "Rannas!" Ega merest hea meelega välja tulla tahtnud keegi. Senini, kui mere äärde jõuan, ulatan talle oma lahtise pihu. Nagu lapsepõlves kombeks oli, andsime merele kui omasugusele ikka kättpidi tere.
Aili Vint, "Õnneks kohises ka mets nagu meri". Õpetajate Leht, 17. jaanuar 2014

Inimesed arvavad, et kunstnikud on laisad ja logelejad, tegelikult kunstnik praeb nagu omas rasvas, sest mõtleb pidevalt töö ja tegemiste peale. See on väga raske töö – mitte teha tööd.
- Silja Joon, "Maalikunst algab sealt, kus sõna jääb jõuetuks". Pärnu Postimees, 3. august 2013

Minu jaoks on meri alati uus. Ma ei maali kunagi üht ja sama merenägu. Et erinevaid meremeeleolusid endasse koguda, käin nii palju kui võimalik mere ääres ja jälgin teda, kuni kohtun hetkega, mis mind kütkestab. Kui tavaline meri muutub eriliseks. Siis tuleb kiiresti leida, mis on see, mis hinge liigutab. Jälgin väga täpselt värve ja vorme. Just merevormide meeldejätmine on keeruline, sest meri ju liigutab end pidevalt. Kui fotoaparaat on käepärast, siis teen merevormidest hästi palju pilte. Need on nagu spikrid, mida vaadates ma tuletan nähtut meelde, et siis puhastada ja õilistada merevorme.
Mäed on otsekui hangunud tormine meri. Kui lennuki aknast vaadata, on mäed nagu merelained. On madalad lained ja üha suuremad, ning siis üks kõige vägevam – üheksas laine. Seejärel on pisut siledamat maad ning jälle kerkivad üha uued lained, mille harjad murduvad järgmisel hetkel kivistunud lainevahuks.
Koopas oli inimese esimene kodu ja ma usun, et meis endis on ka üks koobas – alateadvuse koobas. Ma toetun oma loomingus sellele üsna palju. Ma enne tunnen ja siis alles mõtlen, miks ma nii tunnen.
Armastan siiani jälgida, kuidas tuuled lõbutsevad ja hullavad merelainetes, kuidas nad tuuseldavad rannal kõrkjaid ja põõsaid. Kui olin väike, pinnisin emalt, kas on olemas värvid, millega saaks tuult maalida. Kui ema küsis, miks mul seda vaja on, vastasin, et tahaksin tuult nähtavaks teha.
Naer iseenda üle on oluline kunstnikule. Vastandiks võib olla depressioon, isegi kokkuvarisemine. Kunstnik teeb oma tööd kõrgendatud meeleseisundis. Kui kunstnikuhing saab sel hetkel ühe nätaka ja kukub väga kõrgelt alla kurvameelsusesse, siis ta peab tahtejõuga nii kiiresti kui võimalik end püsti ajama. Kui jääda kokkuvarisenuna konutama, siis võib sedaviisi olla palju aastaid. Nii on juhtunud küll kunstnikega, ja seda vaid teise poolt öeldud mõne üksiku õela sõna pärast.
Taevast ma kardan maalida, aga saan hakkama. Muide, taevast on lihtsam maalida kui merd. Ja meredest on kõige keerulisem just tasane meri. Tead, kui raske on tühja meremassi lõuendil pikali saada, et meri ei oleks su ees nagu plank püsti. Siis tuleb sammhaaval väga peenelt värve jälgides hakata eest kaugusesse minema – ikka heledamaks ja heledamaks, kuni jõuad silmapiirile välja.
- Aili Vint, intervjuu: Tanel Veenre, Aili Vindi siseatlas. Eesti Päevaleht, 23. juuli 2011

Eesti keeles on ilus sõna kuma, mis on minu meelest ümbritseva vastuvõtt ja ühtlasi sama palju endast äraandmine. See istub minus lapsest saati. Mäletan, kuidas ma võilille kasvatasin. Meil oli Rakveres porine hoov ja need kohad, kuhu autorattad ei pääsenud, külvasin täis aasalt korjatud ristikuseemneid. Hoovi uhkeimaks lilleks sai aga trepinurka istutatud võilill.
Valgus ja vari ja kuma nende vahel – nii ongi ju maailm loodud. Ka valgusega mängimist alustasin lapsepõlves. Kõige kummalisem ongi, et kõik, mis ma lapsepõlves olen teinud, hakkab nüüd teoks saama. Kõik!
Usun, et kõik, mis lapsepõlves kogetuna kunstnikule peale pressib, on õige tema kunsti jaoks. Tänapäeval aga kipuvad näituste kuraatorid ja kunstiteadlased loojateks, kunstnikud nende ideede teostajateks. Kunstniku ürgsed anded hääbuvad.

Aga ka kunst peaks olema nagu kuma, mis leevendab üleminekut valgusest varju. Pärast valguse ja tema kumaga sügavuti tegelemist, mida pean oma loomingus vapustavaks avastuseks, on vapustavalt raske siia määrdunud maailma tagasi tulla. Kumama.

Igavene lapsemeelsus on loomise allikas ja seda ei tohi ära kaotada. Loovus on lapsemeelne tahtmine midagi hoopis teisiti, tagurpidi, lusti ja rõõmuga teha, mitte rutiinis rügada. Nagu täiskasvanu seda teeb. Neil on ainult mured ja probleemid. Täis. Kasvanu. Oi, kui õudne sõna.
Maalimise kõrghetkedel tunnen, et olen ise Meri. Kui Meri maalib Merd, vaat siis alles tuleb maal!
Ja ma elangi nagu kahe mehega.

Üks on kirjanik, teine kunstnik. Keda ma vaevu talun, on kirjanik. Kas te siis ei tea, et kirjanik on igavene iriseja, õiendaja ja viriseja, ähib ja puhib, ei maga ja on tujust ära? Ja kui lõpuks raamatu valmis saab, ei taha sellest juttugi teha. Kirjutamise ajal peab aga kodus kikivarvul käima, sest tal võib mõte peast ära joosta.

Aga kui ta kunstnik on, siis läheb hommikul ateljeesse, tuleb õhtul koju ja on nihuke õndsa olemisega, räägib, mida ta kõike tegi. (Sosinal.) Ta on palju parem inimene!

Meri on ju suur ja ma pean saama laamendada nagu merigi laamendab.

Aga meri on ikka vahva elukas küll. Mulle meeldib tema ükskõiksus. Temal täitsa kama kaks, kelle ta võtab või kelle jätab, keda kannab või keda uputab. Tema on! Vahel leebe ja nii soe ja õrn. Ja need päikeseloojangud, kui vesi on täiesti vaikne... Taeva peegeldus peal. Ja sina poed selle peegelduse sisse...

Aili Vint, intervjuu: Verni Leivak, "Aili Vint ja tema värviline kuma", Postimees, 29. mai 2010

Päris odavalt oma maali, milleks kulunud pool aastat tööd, ju ka ei saa ära anda. Kunst on kallis ja peabki olema: iga õlimaal on üks ja ainuke maailmas, mitte tarbeese nagu näiteks auto. Firmajuht, kes oma tööruumi seinale tugeva tõmbega maali rentinud, on sisuliselt (seejuures miinimumpalgaga) tööle võtnud hea suhtleja-psühholoogi. Kunstiteos võib aidata koostööpartneriga vestlust alustada, anda külalisele ootamatult positiivse impulsi. Meeldivad emotsioonid panevad inimese tegutsema, aktiivselt mõtlema ja käituma. Väärikas keskkonnas tunneb igaüks end eetilisemana, väärikamana. Ja mõistab: seda firmat võib usaldada.
- Aita Kivi, "Talumatu ilu teeb valu". Sõnumileht, 8. november 1995

Välislingid