Eero Epner

Allikas: Vikitsitaadid
Eero Epner (2021)

Eero Epner (sündinud 31. oktoobril 1978) on eesti kunstiteadlane ja dramaturg.


  • Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist "koer", kuid kui keegi ütles "hea koer", kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket.
  • Karin oli kursis kõige uuemate headuse nõuetega, suuremates päevalehtedes olid viimastel aastatel ilmunud põhjalikud juhised, mida hea inimene teeb ja mida ta ei tee, ning Karin teadis, et isegi viimastel koalitsiooniläbirääkimistel oli palju juttu olnud headusest. Samuti oli tema kolleeg, lühikest kasvu ja seetõttu elus veidi kibestunud Tauno, kellele meeldis kanda liibuvaid kostüüme ning omada arvamust, ühel kollektiivi väljasõidul linnalähedasele luhale tutvustanud talle arenguid headuse vallas. "Hea inimene on tervik," lausus Tauno talle lõkke ääres ja Karin märkas hoolimata hämarusest kohe, et tema vestluspartneril ei paiknenud rinnanibud kehal sümmeetriliselt. "Hea inimene lahustub kõiksuses, temas pungitub armastus kõige elava vastu, hea inimene hoolib nõrgematest ja nähtamatutest, ta ei kisu riidu, vaid on osavõtlik ka endast erinevat arvamust omavate inimeste suhtes ning ta suudab isegi kõige keerulisemates olukordades leida oma sisemise ühtsuse, muutudes haavamatuks," oli Tauno rääkinud ja limonaadi joonud. See oli selle suve trend. Limonaadi oli hakatud reklaamima hoolimise kaudu ning see toimis.
  • "Headus," tõstis Tauno häält ja käsi, nii et tema kaenlaaluses rebenesid mõned odavad õmblused, "on ammendamatu maavara, mis toodab juurde energiat ning parandab vähemalt 30% ulatuses meie sapipõie tööd. Ja ometi on sellest tänases võõrandunud ühiskonnas saanud defitsiit. Inimesed ei hooli, ei märka, ei armasta. Miks?" Ja Tauno kuulus kõiketeadev nimetissõrm kerkis lõkkevalgel õhku.
  • Karin ei tahtnud juba ammu midagi uut teada. Väljakutseid ta kartis, pealehakkajaid kohates tõmbas ta pea õlgade vahele. Karin tundis, et tal puudus soov avastada elus uusi horisonte (nii oli talle kord soovitanud osakonnajuhataja, vanem proua, kes käis õmblusringis ja pettis oma abikaasat kellegi Margusega). Ent kui elukohajärgses erakliinikus tehti talle psühholoogilisi teste, ei näidanud need depressiooni, stressi ega varast latentset foobsust. Karin lihtsalt ei soovinud uut.
  • Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.
  • Kuna keskmine SKP oli viimastel aastakümnetel märgatavalt tõusnud ning ajakirjanduses läbiviidud rahvaküsitlused näitasid inimeste rahulolu tõusu oma elukvaliteediga, oli riiki saabunud aeg tegeleda headusega. Avatud olid jooga- ja paastulaagrid, ajakirjades ilmusid näpunäited terviklikuma mina leidmiseks ning raadios anti hommikuti kätte esmased harjutused ootamatustega toimetulemiseks. Tööandjatele oli kehtestatud soovitus võtta arvesse ka inimeste õrnemat poolt ning pakkuda neile tuge raskete eluperioodide ületamiseks, sest ainult sel moel on võimalik üles ehitada hoolivamat ühiskonda ning paraneb ka tööviljakus.
  • Juba lasteaedades oli hakatud õpetama, et hingehaav on nagu iga teine haav, ainult veel palju keerulisem, ning selle ravimisel peavad kõik kaasa aitama. Kuidas täpselt, selle juurde lubati jõuda algkooli viimastel aastatel, kuid vundamendiks raiuti laste pähe teadmine, et kurva tuju, raskemeelsuse, nukruse või ka lihtsalt hingelise segaduse korral, kus kõik kaotab oma kontuurid, selge muutub segaseks ja vastus muutub küsimuseks, subjektist saab abjekt ning inimese elust lõputu müsteerium, tuleb igal juhul rääkida kasvatajaga, et segadusega saaks te-ge-le-da.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel