Alaväärsuskompleks

Proosa

• ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997

• Peremees oli George'i rentinud tööle kotivabrikusse, kus noormees oma osavuse ja leidlikkuse tõttu sai peagi kuulsaks kui parim tööline kogu tehases. Ta leiutas kanepipuhastamismasina, mis tema haridust ja elutingimusi arvesse võttes ilmutas küllaltki suurt taipu mehaanikas.

Kui nägus ja meeldivate kommetega inimene oli ta vabrikus üldiseks lemmikuks. Sellest hoolimata polnud George seaduse silmis inimene, vaid ese, ja kõik tema väljapaistvad anded allusid ta jõhkra, kitsarinnalise, türanliku peremehe meelevallale. See isand, saanud kuulda George'i kuulsast leiutisest, ratsutas vabrikusse, et näha, millega see taibukas inventariüksus on hakkama saanud. Vabrikant võttis ta vastu suure vaimustusega ja õnnitles teda, et tal on nii väärtuslik ori.

Omanikule näidati kogu vabrikut ja George tutvustas teda masinatega. George, olles ülevas meeleolus, rääkis nii ladusalt, seisis nii sirgelt ja nägi välja nii meeldiv ning mehelik, et tema isandal tekkis ebamugav alaväärsustunne. Milleks oli orjal vaja mööda maad ringi kolada, masinaid leiutada ja härrasmeeste keskel pead püsti hoida? Sellele teeb ta kohe lõpu. Ta võtab George'i enda juurde tagasi ja paneb teda maad kõplama ning kaevama, et vaadata, "kas ta siis veel nina püsti ajab". Niisiis nõudis ta korraga George'i palka ja tegi teatavaks oma kavatsuse teda koju viia, rabades sellega nn vabrikanti kui ka kõiki töölisi. (lk 15-16)

• Harriet Beecher-Stowe, "Onu Tomi onnike", tlk Minni Nurme, 2. trükk, 1975

• Tal oli mingisugune kaasasündinud alaväärsustunne, ja teda koheldigi nii — nagu enamikku selliseid, kes sihukesi signaale kiirgavad. Kui ta ise endasse ei uskunud, vaevalt sai siis ka nõuda, et teised seda teeksid. Aastate jooksul oli ta harjunud enesestmõistetavalt alati kõige tagumistel kohtadel istuma ja rahulduma sellega, mis teistele ei kõlvanud. Justkui polekski tal õigust paremat oodata. (lk 55)
  • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004

• Ma ei ole loll. Ma tahan selle asja kohe selgeks teha. Aga inimesel tekib paratamatult ajurakukeste osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes viidi üle aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole.

Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele eksamid meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksade tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. (lk 23)

• JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

• Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust. (lk 90-91)
  • Aile Möldre, "Eesti raamatu 100 aastat", 2018

• [Lavastamisest tantsuteatris:] Kui on soov teha midagi balletitaustaga tantsijatele, siis peab tunnistama, et turg on üliväike – sisuliselt vaid Estonia ja Vanemuine. Ja neis mõlemas on jalga ukse vahele saada väga-väga raske. Pealegi on kunstilistel juhtidel omad väljakujunenud maitsed, eelistused ja lemmikud. Ning teatril tervikuna omatulu teenimise kohustus, mis kipub peaaegu täielikult välistama seda tüüpi riske.

Lisaks vähendab kohalike noorte lavastajate võimalusi piiritaguste lavastajate kutsumise traditsioon. Eks meil ole eestlastena siiani kahjuks mingi alaväärsuskompleks.

• Triinu Upkin, intervjuu: Alvar Loog, "Triinu Upkin: Eesti balletipublik ei ole loll, teda ei tohi alahinnata!", Postimees, 23. august 2023