Näidend
(Ümber suunatud leheküljelt Näitemäng)
Näidend on peamiselt teatris esitamiseks mõeldud kirjandusteos.
Proosa
[muuda]- Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul õhtul sünnib lausa ime, et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi plaani täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)
- Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne kirjaniku kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui autor arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole aasta pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest kriitika leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast kogemusest hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema. (lk 7)
- Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1981, LR nr 45/46
- Mõned näidendid on nii nõrgad, et ei suuda lavalt maha tulla.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 36
- [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
- John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road").
- Isegi Hwel tundis oma verd keema löövat, ning tema oli need sõnad ju kirjutanud. Ta oli aastaid tagasi, kui Vitoller teatas, et "Ankhi kuninga" III vaatusele tuleb viis minutit juurde lisada, nende kallal pool ööd vaeva näinud.
- "Viska valmis midagi, milles oleks tiba särtsu," oli ta öelnud. "Tead küll, veidi hoogu ja tarmu. Midagi sellist, mis vere käima lööks ning meie semudel nende poolepennistel kohtadel selja sirgu lüüa aitaks. Ja mis kestaks parajasti nii kaua, et me jõuame dekoratsioonid ära vahetada."
- Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 210-211
Luule
[muuda]Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.
Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.
- "Vana teater" (1938), Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 324
