Deklameerimine

Proosa

• Altermann elas ajal, mil deklamatsioonikunst oli küll veel aus, ent häid deklamaatoreid vähe. õieti ei mäleta sellest ajast deklamatsioonimeistreid peale Altermanni. Sel ajal ei olnud veel viisiks värsse lehelt lugeda. Värsside ettekanne sundis peast. Sel ettekandeviisil oli peale kõige muu see tugev külg, et näitleja oli sunnitud kaugelt suurema hoole ja tähelepanuga suhtuma ettekantavale palale. Pähe<--//-->õppimisel nagu iseenesest ollakse sunnitud värsi kallal palju rohkem tööd tegema, sügavamale tungima värsi mõttesse ja tehnikasse. Tolleaegne värsiesitamise "moodsus" nõudis värsi lugemist proosana. Brahmi ja Stanislavski "elulise lihtsuse" nõuded laval kandusid üle ka värsi esitamisse. Altermann käis sel alal oma rada. Ta luges värsse küll lihtsalt, aga ta ei lihtlabastanud neid. Ta lugemises püsis, vastu tolleaegset tavalisust, selgesti värsi mõõt ja riim. Altermanni "spetsialiteediks", nagu ta ise nimetas, oli Anna Haava luule. Ei ole juhust olnud pärast Altermanni kuulda nii meisterlikku värsiesitamist kontsertlaval. Altermann oskas lühikese luuletusega esile manada terved suured stseenid. Kui ta luges Haava "Vanu ja noori", siis seisis kordamööda laval neli inimest. Mõlemad vanad joonistatud haruldase tabavuse ja selgusega. Nii kõnes kui hoiakus. Noortele ei ole Haava pannud suhu sõnu. Ta vaid kirjeldab. Ja paarist värsireast jätkus Altermannile, et vaatajale silma ja kõrva tuua, kuidas vaatas ja tundis poiss ja kuidas seda tegi tüdruk. Ja "Ilmariks ise" oli Altermann nagu loodud. Ta ei tarvitanud palju žeste ja liigutusi. Ka selles mõttes oli ta juba tol ajal täiesti tänapäevane. Žestiga ta vaid skitseeris. Kuid ta tegi seda nii leidlikult ja tabavalt, et kuju siiski kasvas silme ette täies ulatuses ja värvikuses. Kasinate ja lihtsate abinõudega maksimaalne tulemus. Eks see ole suure kunsti esimene voorus. (lk 20-21)
  • Ants Lauter, "Tagasi mõeldes", rmt: "Theodor Altermann", 1940

Luule

Mulle meeldis luuletusi lugeda —
luuletajad polnud päris inimesed,
neid armastati pilgata ka deklameerides
ja naisluuletajad olid justkui kergelt kohtlased,
kuid nende kehadest räägiti aukartusega
kirjandusloolaste hardais raamatuis, need kehad
justkui suuremaid saladusi varjasid kui vaimud -
see ärritas mind ja ma ei teadnud, mispärast.
...
õnnitluskaarte maalides laenasid inimesed tihti
luuletajate tüütuid ja upsakaid ridu, mida
nintendo-futuurumis keegi enam ei lugevat,
sest igal tüübil olevat isegi heas kohas vastav ekraan,
kust lahiseb palju lahedamat luulet (mis on tõsi),
kuigi ainus lõõgastav üleastumine oligi
koolis lugeda emakeele tunnis luulet,
igaüks tahtis lugeda, ehkki ei mäletanud keda.

• Elo Viiding, "LUULETAJA", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 43-44