Vaherahu

Proosa

• Tundsin end halvasti, väga halvasti. Pint Guinnessi tundus tõeline väljakutse. Olin juba märganud, et kõik iirlannad joovad seda, aga mina polnud iirlanna. Ma olin pisike pariisitar, kes oli veendunud, et see õlu on vastik. Aga mu kõht oli juba talunud nende halba veini, küll ta ka nende vaadiõlle ära kannatab. Pealegi polnud mul valikut. Pirtsutamine oli selle kuti seltskonnas välistatud.

"Mille terviseks me joome?" uurisin.

"Vaherahu."

Võtsin end kokku ja lonksasin. Seejärel teist korda.

"See jälkus maitseb hästi, natuke kohvi maitsega," ütlesin iseendale. (lk 88)

• Agnès Martin-Lugand, "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi". Tõlkinud Pille Kruus, 2014