Agnès Martin-Lugand

Agnès Martin-Lugand (sündinud 22. juulil 1979) on prantsuse kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema esikromaan "Les gens heureux lisent et boivent du café" (2013).

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi"

Agnès Martin-Lugand, "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi". Tõlkinud Pille Kruus, 2014.

Tipphetk saabus siis, kui Félix asetas diivanilauale reisifirmade reklaamvoldikud. Ma teadsin väga hästi, mida ta sepitseb: päikeselist puhkust kõige selle juurde kuuluvaga. Turismigrupid, lamamistoolid, palmid, odava rummiga kokteilid, läikivad päevitunud kehad, veevõimlemistunnid, et saaks treenerit jõllitada - Félixi jaoks unelm, minu jaoks õudusunenägu. Kõik puhkajad tillukesel rannaribal üksteiste otsas hunnikus või õhturiietuses Rootsi laua ees trügimas, et nohisev naaber viimast vorsti jumala eest endale ei napsaks; ja kõik need inimesed rõõmustamas, et on kümneks tunniks lennukisse lärmavate laste keskele suletud - kõik see ajas mind oksele. (lk 19)
Üritasin korduvalt sigaretti süüdata. Lõikav tuul ei vaibunud hetkekski, see hakkas mulle juba pinda käima. Asi läks veel hullemaks, kui sain aru, et tuul suitsetab minu eest. Seetõttu süütasin enne pagasi pealelaadimist veel ühe sigareti. Vahepeal panin põlema ka juuksesalgu, mis mulle tuuleiili tõttu näkku lajatas. (lk 35)
Pidin leiutama mooduse, kuidas mitte märjaks saada iga kord, kui lähen värsket õhku hingama. Täna olin taas alt läinud. Esimese asjana otsustasin loobuda vihmavarjust, millest polnud vähimatki tolku, sest olin nelja päevaga lõhkunud neli vihmavarju. Teise asjana otsustasin enam mitte loota päikesekiirtele, mis kadusid sama kärmelt, kui ilmusid. Kolmanda ja viimase asjana otsustasin õue minekuks valmistuda vihmasaju ajal, sest selleks hetkeks, kui ma kummikud jalga, kolm kampsunit ja mantli selga ning salli kaela sain, võis sadu olla lakanud ja mul oli väiksem oht märjaks saada. (lk 43)
Pidin tegema suurpuhastuse, et maja taas korda saada. Polnud tähtis, kus riigis juua või pohmelust põdeda - tagajärjed olid sama. (lk 59)
Tundsin end halvasti, väga halvasti. Pint Guinnessi tundus tõeline väljakutse. Olin juba märganud, et kõik iirlannad joovad seda, aga mina polnud iirlanna. Ma olin pisike pariisitar, kes oli veendunud, et see õlu on vastik. Aga mu kõht oli juba talunud nende halba veini, küll ta ka nende vaadiõlle ära kannatab. Pealegi polnud mul valikut. Pirtsutamine oli selle kuti seltskonnas välistatud.

"Mille terviseks me joome?" uurisin.

"Vaherahu."

Võtsin end kokku ja lonksasin. Seejärel teist korda.

"See jälkus maitseb hästi, natuke kohvi maitsega," ütlesin iseendale. (lk 88)

Olin alguses tagasi. Miski polnud muutunud: kiirustavad linnaelanikud, põrgulik liiklus, sagimine poodides. Olin unustanud, et pariislased on pidevalt hapu näoga. Inimliku soojuse praktika iirlaste juures pidanuks kooliprogrammis kohustuslik olema. Mõtlesin sellele, aga teadsin väga hästi, et vähem kui kahe päeva pärast on mu enda ilme sama tuim ja ebasõbralik. (lk 141)

Välislingid