Õudusunenägu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Braest välja sõitnud, sattus ta udulaama sisse. Ilm oli terve päeva sombune olnud, tuuletu ja täis halli tibamist, mis näis imbuvat läbi naha ning jäätavat su kondid, kuid äkki nägi ta veel vaid vaevu kuni järgmise teekäänakuni. Talle lähenesid väga aeglaselt kellegi esituled ja näisid temast teisel teeserval udu sees mööduvat. Ta ei kuulnud läheneva sõiduki häält. Tekkis tunne, et auto on nagu mull ja väljaspool seda ei ole midagi. Ei ühtki häält. Ei midagi näha. Seejärel taas esituled, seekord vasakult, väga kiiresti ja peaaegu otsejoones tema suunas. Ta pidurdas järsult ja keeras rooli, et tulesid vältida. Ta oli udust hoolimata liiga kiiresti sõitnud, nüüd kuulis ta kummide vilinat asfaldil ja tundis, kuidas auto juhitavust kaotades küljetsi keerab. Kuid udu summutas siiski heli mõju. See oli unistuste piruett. Või nagu õudusunenägu. Ta istus hetke vabisedes paigal. (lk 14)


  • Kui ma veel väike olin, nägin tihti öösiti õudusunenägusid. Ärkasin üles nuttes ja kisades. Aga kui ema minu tuppa jooksis, ei osanud ma talle kunagi öelda, mida olin näinud. Sellistel kordadel magasin mitmeid öid ema ja isa vahel nende hiiglaslikus voodis. Ma ei osanud tollal ette kujutada ühtki kohta, mis võiks olla veel soojem ja turvalisem kui see. (lk 31)


  • Kujutluspilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist ülikond mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, lips sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas puudutuse eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat naeru. "Tom!" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, hulga etem kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda.
"Ma ujusin välja!" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, kajas nagu tunnelist.
Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud kardinate varjust ja põrandalt teiselt poolt voodit. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. Mulle puistati vist midagi veini sisse, mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli enesekontrolli kaotanud. (lk 111)


  • Ma näen nii harva und. Ja täna hommikul ärkasin ma hirmuga. Oli nii palav, et ma olin trammipeatuses oma mantli kokku rullinud ja maha asetanud (tähega mantli) ja seisin pintsakus ilma täheta. Kaks härrat kõnetasid mind: "Me oleme teid ju mitu korda juuditähega näinud. Kuidas siis...?" Selle peale ärkasin ma vastiku hirmutundega. Hiljuti poodi mind unes üles, täna ilma täheta, see teeb üks välja. (lk 107)


  • Rauter, mingi tähtis frits, pidas kõne. "Kõik juudid peavad olema 1. juuliks germaani maadest lahkunud. 1. aprillist kuni 1. maini puhastatakse (nagu oleks tegu prussakatega) Utrechti provints, 1. maist kuni 1. juunini Põhja- ja Lõuna-Hollandi provintsid." Nagu karja õnnetuid, haigeid ja hoolitsuseta jäe­tud loomi aetakse neid vaeseid inimesi räpastesse tapamaja­desse. Aga las ma vaikin sellest, omaenda mõtted tekitavad mul õudusunenägusid! (27. märts 1943, lk 101)
    • Anne Frank, "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944". Tõlkinud Vahur Aabrams. Tallinn: Tänapäev, 2019

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel