Tõnu Viik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

See artikkel räägib filosoofist; astronoomi kohta loe artiklist Tõnu Viik (astronoom).

Tõnu Viik 2012. aastal

Tõnu Viik (sündinud 12. juulil 1968) on eesti filosoof, alates 15. maist 2021 Tallinna Ülikooli rektor.


Artiklid[muuda]

  • 2013. aastal läks Eesti üle tasuta kõrgharidusele. Enne seda õppisid ühed üliõpilased tasuta ja teised tasulistel õppekohtadel. Ühes loengus olid koos need, kes oma hariduse eest maksid ja need, kellele see oli tasuta. Ülikoolid võitlesid omavahel ja lobistasid ministeeriumi, et endale rohkem nn riigieelarvelisi õppekohti saada. See aeg on õnneks möödas.
  • Ülikoolielu seestpoolt vaadates võib näha, et ülikoolid tegelevad tasuta eestikeelse õppega aina vähem. Vähendatakse juurdepääsu eestikeelsele kõrgharidusele (vähendatakse õppekohti, vastuvõttu korraldatakse üle aasta, vähendatakse erialade arvu) ning väheneb valitavate õppeainete arv. Mis kõige olulisem: eestikeelse kõrghariduse kvaliteet langeb.
Kuna eestikeelne õpe on ainult üks väike tegur ülikoolide rahvusvahelisel hindamisel, siis selle tulemusi erinevates pingeridades eestikeelse õppe taandareng oluliselt ei mõjuta. Ülikoolide rahvusvahelised reitingud püsivad kõrgel tänu teadustöö ja rahvusvahelistumise tulemustele.
  • Kui me usume, et hea kõrgharidus aitab meil saavutada selliseid eesmärke nagu tõenduspõhise ja teadusliku mõtlemise levimine ühiskonnas, üleminek targale majandusele ja sidusamale ühiskonnale, siis peaks see ikkagi meie kõigi probleem olema. Kui me seda ei usu, siis muidugi vahet pole, ning me võime jätta kõrghariduse alarahastamise ja sellega seotud õppekvaliteedi languse teema esialgu ainult üliõpilaste ja ülikoolide probleemiks.
  • Paarikümne aasta pärast tuleb võib-olla valmis olla selleks, et eriarsti jutule minnes tuleb temaga suhelda kas inglise või vene keeles. Sest vastava eriala õpetus on eesti keeles nii nigelalt korraldatud, et kui mõni eestlane seda isegi õppida tahaks, ei saa meditsiiniasutus lubada endale sellise haridusega inimese töölevõtmist. Või siis saavad ülikoolid pakkuda rahuldavat õppekvaliteeti aina väiksemal hulgal erialadel ning on õnneasi, kas just see konkreetne eriala on ülikoolidesse alles jäänud või mitte.
  • Siit järgmise sammuna hakkavad koolides matemaatika ja füüsika tunnid samuti inglise keeles toimuma, esialgu rohkem ingliskeelseid digiõppevahendeid kasutades ja hiljem ka ingliskeelsete õpetajate käe all. Mitte sellepärast, et kool seda sooviks, vaid sellepärast, et eesti keelt rääkivaid õpetajaid ei ole kusagilt saada. Ning ülikoolides ei ole inimesi, kes neid õpetajaid eesti keeles koolitaks.
Algul tuleb selliseid keeleauke meie ühiskondlikus elus ette vähem, hiljem rohkem. Kui tahta eesti keelt kasutada riigi asjaajamise keelena, siis on vaja, et eestikeelset teadusterminoloogiat ja eestikeelset asjatundmist piisavalt paljudes valdkondades arendada. Kui me jääme eesti keele juurde ainult eesti keelt, kultuuri ja ajalugu käsitledes, on aina vähematel inimestel põhjust seda suhtlusvahendina kasutada ja seda oma lastele õpetada.


  • Inimesed ja ühiskonnad üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.
  • Poliitikud hakkavad jälle teadma, mis on rahvale parim, talupojamõistus muutub uuesti teraseks, esoteerikud taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa kultuuri tuumväärtused loonud kristlik kirik jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et raha ei tule seina seest ja et semiootika õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.


  • Ülikooli missioon ei ole majandussüsteemi varustamine spetsialistiga, vaid vaba kogukonna loomine, mis hõlmaks nii neid, kes õpivad, kui ka neid, kes õpetavad. Ainult akadeemilise vabaduse tingimustes on võimalik arendada ideid, mis on vajalikud ühiskonna edenemiseks ja elamisväärsemaks muutmiseks.
    • Tõnu Viik, "Haridus on enamat kui ametiõpe", Eesti Päevaleht, 9. september 2005

Intervjuud[muuda]

  • Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
  • Isegi teoreetiliselt ei ole võimalik väita, et tõeline filosoofia saaks seista oma loomist võimaldavatest institutsioonidest või sotsiaalsest ja kultuurilisest tingitusest eraldi. Kui pole just tegemist ilmutusliku tõetaotlusega, siis on oma situatiivsest piiratusest võimalik kaugemale välja näha ainult seda situatsiooni reflekteerides ja oma eelarvamusi läbi valgustades – nii palju kui me selleks siis parasjagu võimelised oleme. Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal tekste toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.


  • Filosoofiat ei saa õpetada selles mõttes, et ta ei ole jäljendatav – teda ei saa kedagi või midagi matkides järele teha. Ja selles mõttes, et tal ei ole oma meetodit. Ei ole metodoloogiat, mida rakendades oleks tulemuseks filosoofia.
    • Tõnu Viik, intervjuu: Urve Eslas, "Filosoofiaprofessor usub intelligentsuse jõusse." Postimees, 12. juuli 2006

Välislingid[muuda]